Kadunud riigid. Norman Davies

rüütlina võidelnud türklastega Nikopolise all, tugevdas Burgundia mõjuvõimu ja sõltumatust veelgi. Ta oli alailma tülis oma Prantsuse sugulastega ja septembris 1419 Pariisi lähedal Montereau sillal, kuhu ta oli tulnud oma teada diplomaatilisi läbirääkimisi pidama, kaotas ta dofääni kaaskonna käe läbi elu.268 Jeani poeg Philippe le Bon – Philippe Hea –, kes nooruses kandis Charolais’ krahvi tiitlit, viis Burgundia maine ja jõukuse tippu. Ta laiendas riiki, ostes Namuri ja Luksemburgi, vallutades Hollandi, Zeelandi ja Friisimaa ning pärides Brabanti, Limburgi ja Antwerpeni. Talle meeldis end tituleerida mitte just eriti tagasihoidlikult „Lääne suurhertsogiks”.269

      Philippe Hea matuseid on sageli kirjeldatud kui Burgundia ajaloo kõige suurejoonelisemat vaatemängu. See lavastati 1467. aastal Brügges ja seda kirjeldab väga üksikasjalikult õukonna kroonik Chastellain. Sajad musta riietatud leinajad said võimude kulul oma positsiooni näitava mantli. Püha Donatiuse kirikus oli nii palju küünlaid, et värvilised aknaklaasid tuli sisse lüüa, sest oli vaja leevendada palavust. Kakskümmend tuhat pealtvaatajat jälgis tõrvikutega rongkäiku.

      Hertsog Philippe’i põrm … oli asetatud suletud tinasarka, mis kaalus üle 240 naela. Sark oli kaetud kolmekümne kahe küünrase kuldse kangaga, mis oli ääristatud musta atlassiga. [Seda] kandis kaksteist amburit, kuldset kirstukaant kandis kuusteist tähtsat parunit … Neljale pikale latile toetuv baldahhiin oli nelja Burgundia üliku – Joigny, Bouquani ja Blancquehaini krahvi ja senjöör de Chastelguioni – hooleks. Otse nende järel … liikus üksi ülemtallmeister … [ja] matuste peakorraldaja Meriadez. [Tema] käes oli lahkunud isanda rikkalikult kaunistatud tupes maa poole suunatud mõõk.270

      Matuse ajal anti mõõk surnud hertsogi pojale ja pärijale Charles’ile. See protseduur oli laenatud prantslaste kuninglikelt tseremooniatelt ja pidi märkima valitsejavõimu järjepidevust, aga andis aimu ka Charles’i kavatsusest elada mõõga toel.

      Charles le Téméraire’i on sõltuvalt tõlkest nimetatud Südiks, Tormakaks ja Hirmsaks. Ta oli Portugali printsessi poeg ja mitme abielu kaudu nii Prantsuse kui ka Inglise kuninga õemees. Tema sõjakas iseloom oli avaldunud juba enne isa surma, kui ta 1466. aastal andis käsu tappa kõik mässama hakanud Dinant’i linna mehed, naised ja lapsed. Charles Südi suurim viga oli arvamus, et ta võib solvata korraga kõiki naabreid, ja nii liitusid tema vaenlased 1470. aastate Burgundia sõdade ajal viimaks tema vastu. Seetõttu leidis Charles end peagi silmitsi Prantsuse kuninga Louis XI-ga läänes ning Lorraine’i vägede ja šveitslastega idas.271

      Šveits, mis oli nüüdseks neelanud alla suure osa vanast Ülem-Burgundiast, osutus Burgundiale saatuslikuks vastaseks. Kolmes järjestikuses lahingus said Charles’ile osaks alandused ja lüüasaamised. Grandsoni all Vaud’s (2. märtsil 1476), kus ta oli tapnud kohaliku garnisoni, pidi ta maha jätma suure saagi, sealhulgas oma puhtast hõbedast vanni. 22. juunil 1476 piirati ta armee Berni kantonis Morat’ (Murten) järve ääres sisse ning palju tema sõjamehi uppus. Ja viimaks, Nancy talvise piiramise ajal tabas teda surm (5. jaanuaril 1477). Kroonik Philippe de Commynes pani kirja, mida oli kuulnud:

      Hertsogi … halvas seisukorras vähesed üksused … kas tapeti kohe või [sunniti] põgenema … Burgundia hertsog ise langes sõjaväljal … Sellest rääkisid mulle [sõjavangid], kes nägid, kuidas ta maha paisati … Talle tungis kallale suur hulk sõdureid, kes ta tapsid ja röövisid tema surnukeha paljaks, tundmata teda sealjuures ära. See lahing toimus … päev enne kolmekuningapäeva. [Kaks päeva hiljem] tunti tiigi jäässe külmunud hertsogi alasti surnukeha ära: pea oli Šveitsi hellebardiga lõuani lõhki löödud, keha aga šveitslaste odadega palju kordi läbi torgatud.272

      Commynes, kes oli omal ajal teeninud Charles Südi juures, oli oma otsustes karm. „Pool Euroopat,” kõlas tema kommentaar, „poleks teda veel rahuldanud.”273

      „Burgundia sõjasaak” on sõnapaar, mida tavaliselt kasutatakse Grandsoni all šveitslaste kätte langenud tohutu aardehulga kohta, mis on sestpeale jõudnud Euroopa kunstiturule,274 aga seda võiks sama põhjendatult kasutada ka kogu Burgundia kohta. Mõne aastaga olid hertsog-krahvide valdused haihtunud. Hertsogkond, mille Prantsuse väed kiiresti okupeerisid, läks tagasi Prantsusmaa rüppe. Pfaltskrahvkond ehk Franche-Comté läks väikese viivitusega Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Hertsogkonna ja Madalmaade sidemed katkesid.

      Kadunud hertsog-krahvi üheksateistkümneaastasel tütrel Burgundia Mariel (1457–1482) oli nüüd rohkem kosilasi, kui tal oli eluaastaid. Kuna tema hertsogkond oli prantslaste valduses, tõmbus ta Madalmaadesse oma alamate juurde, aga ka sealse rahva hulgas võttis maad rahuolematus. Mariel ei lastud abikaasat valida enne, kui ta polnud andnud neile „suurt privileegi”, millega kaotati kõik tema isa kehtestatud maksud. Seejärel võis Marie teha oma valiku, mis langes Saksa-Rooma keisri pojale Maximilian von Habsburgile. Abieluliit pühitseti Gentis 19. augustil aastal, mis oli alanud Nancy lahinguga. Tegu on ühe tähelepanuväärseima abieluga Euroopa ajaloos. Viis aastat hiljem sai Marie hobuse seljast kukkudes surma,275 aga selle lühikese ajaga jõudis ta sünnitada kolm last, mis tagas tema abielule poliitilise pärandi. Tema lesestunud abikaasa päris Saksa-Rooma keisririigi trooni, poeg Philippe IV abiellus Aragoonia ja Kastiilia kuningannaga, tema lapselaps Genti Karl, keda palju paremini tuntakse keiser Karl V-na, ajas kokku rohkem tiitleid ja valdusi kui ükski varasem Euroopa monarh. 276

      Geograafilises mõttes võib 1477. aasta leppe peamiseks tulemuseks pidada hertsogkonna lõplikku lahutamist ülejäänud „Burgundia päranditombust”. Hertsogkond läks tagasi Prantsuse kuningriigile, kus sellest sai Bourgogne’i nime all üks ancien régime’i provintse. Ülejäänu läks Habsburgidele, kes ajasid olukorra keerulisemaks, hakates kasutama tiitlit Burgundia hertsog, pärimata sealjuures hertsogkonda. Seetõttu seondus päritav Burgundia hertsogi tiitel, mida kõik Habsburgid kasutasid 1477. aastast kuni 1795. aastani, hoopis teise territooriumiga kui see, mis oli kuulunud Burgundia kuningatele, nagu olid end nimetanud varasemad valitsejad.

      Pfaltskrahvkonda ootas mõnevõrra teistsugune areng. Aastal 1477 hõivas selle Prantsusmaa, aga kõigest kuusteist aastat hiljem läks see Senlis’ rahulepingu alusel rahu hinnana Saksa-Rooma keisririigile tagasi ja lisandus Habsburgide nn Burgundia päranditombule. Niisugust olukorda kinnitas veelgi 1512. aasta, mil hertsog Karl II (veel mitte keiser Karl V) ikka veel kavandas uut haldusüksust nimega Burgundischer Reichskreis ehk keiserlikku Burgundia ringkonda ehk kreisi.277 16. ja 17. sajandil oli Saksa-Rooma keisririigis üle kümne niisuguse ringkonna. Burgundia ringkond, mis moodustati ametlikult 1548. aastal, on Bryce’i nimekirjas number IX all.

      Kuna Senlis’ rahulepingust ei peetud kinni, kujunes Prantsusmaa ja Saksa-Rooma krooniline sõjaseisukord üheks moodsa aja Euroopa püsivaimaks tunnusmärgiks. Samal ajal kärbiti järk-järgult Burgundia ringkonna territooriumi, nagu oli juhtunud ka endise Burgundia riigiga. 1512. aastal oli ringkonna koosseisus kakskümmend territoriaalset üksust. Aastate jooksul see arv aina kahanes. 1555. aastal anti suur osa üle Hispaania võimu alla Hispaania Hollandi nime all, aga kahekümne viie aasta jooksul võitles pool nendest Hispaaniale allunud provintsidest end vabaks ja lõi Hollandi vabariigi. Selleks ajaks kui Hispaania andis järelejäänud osa 1715. aastal Austriale tagasi, oli algsest kahekümnest üksusest järele jäänud ainult kaheksa.278 (Lorraine’i hertsogkond, kus oli surnud Charles Südi, ei läinud keiserliku ringkonna koosseisu. Tehnilises mõttes jäi Lorraine iseseisvaks ja selle viimane hertsog, le bon roi Stanislas (valitses 1735–1766) oli töötu Poola monarh, kelle tütar juhtus olema Prantsuse kuninganna.279)

      Burgundia pfaltskrahvkonna ehk Franche-Comté saatus oli samuti

268

Richard Vaughan, John the Fearless: The Growth of Burgundian Power (London, 1966).

269

Richard Vaughan, Philip the Good: The Apogee of Burgundy (Woodbridge, 2002).

270

Edward Tabri, „The Funeral of Duke Philip the Good”, Essays in History, 33 (1990–1991).

271

Richard Vaughan, Charles the Bold: The Last Duke of Burgundy (Woodbridge, 2002); Henri Dubois, Charles le Téméraire (Pariis, 2004).

272

Philippe de Commynes, The Universal Spider: The Life of Louis XI of France, tlk ja toim Paul Kendall (London, 1973), lk 212.

273

Samas, lk 213.

274

Samas, lk 198. Vt ka Musée Historique de Berne, Le Butin desguerres de Bourgogne et oeuvres d’art de la cour de Bourgogne, kataloog (Bern, 1969).

275

Luc Hommel, Marie de Bourgogne ou le grand héritage (Brussels, 1945); G. Dumont, Marie de Bourgogne (Pariis, 1982).

276

Martyn Rady, The Emperor Charles V (London, 1988).

277

Vt http://en.wikipedia.org/wiki/reichskreis.

278

Vt Pieter Geyl, The Revolt of the Netherlands (London, 1988).

279

Jean Schneider, L’Histoire de la Lorraine (Pariis, 1961).