Kadunud riigid. Norman Davies

ja endine provints Prantsusmaa idaosas. Nime kandsid kaks üksteisele järgnevat kuningriiki ja hertsogkond, mis kõik hõlmasid suuremat territooriumi kui 17.–18. sajandi provints. Pärast 1790. aastat jagati departemangudeks. Tänapäeval üks Prantsusmaa uutest haldusüksustest.” Algus pole paha (tulemus 5: 15). Peagi poevad aga teksti anakronismid: „Caesar vallutas selle Gallia sõdade käigus, hiljem (5. sajandil pKr) asustasid selle germaani soost burgundid, kes rajasid esimese Burgundia kuningriigi.” Ajad ja kohad on valesti seostatud ning esitatakse väärarusaamu:

      Pärast Merovingide ja Karolingide ajal toimunud jaotamist ühendati uuesti (933) teiseks kuningriigiks, mis hõlmas Tsis-Juura Burgundia (juba tuntud ka kui Provence) lõunas ja Trans-Juura Burgundia (põhjas). Peagi asutas keiser Karl II väiksema Burgundia hertsogkonna, mis liideti (1034) Saksa-Rooma keisririigiga. Hertsogkonna hiilgeaeg algas Philippe Hea ajal ja sellesse kuulus suurem osa tänapäeva Hollandist, Belgiast ning Põhja- ja Ida-Prantsusmaast.

      Sõna „peagi” näitab toimetajate meeleheitlikku püüdu mülkast välja rabeleda. Kronoloogia on segi pööratud, valitsejad samuti ja hertsogkonna paigutamine Saksa-Rooma keisririiki on fantaasia vili. Õnneks paraneb asi viimases lõigus:

      15. saj oli Burgundia kunstielu keskus, mis jättis ülejäänud Mandri-Euroopa varju. Auahne Charles Vapra sõjad tõid aga kaasa saatuslikke tagajärgi … Tema tütar Burgundia Marie tõi abielludes keiser Maximilian I-ga suurema osa laiendatud Burgundiast (aga mitte Pr hertsogkonda) Habsburgide dünastia võimu alla. Hertsogkonna hõivas Louis XI, kes tegi sellest Pr provintsi … Tänapäeva Burgundia jääb otse Pariisi-Lyoni-Marseilles’ raudtee ja autotee äärde.294

      (Tulemus: raske arvestada.)

      Mida peaks siis huviline tegema? Üldiselt võttes pole niinimetatud tunnustatud autoriteedid sugugi vähem ebatäpsed kui kõik teised. Nagu igas raamatukogus leidub internetiski eri väärtusega töid. Nagu kõiki allikaid tuleb sedagi kasutada kriitilist valvsust säilitades, aga igal juhul pole see silmatorkavalt halvem. Uuringud on näidanud, et kõikidest oma puudustest hoolimata võib Wikipedia mõnigi kord olla võrreldav kõige mainekamate akadeemiliste väljaannetega. Selle väärtuseks on ka võimalus tekste pidevalt parandada ja uuendada.295

      Õigupoolest ei peaks otsingud kunagi lõppema. Väsimatu huviline võib uurida paljude autorite töö viljana valminud koguteoseid, mida tihti soovitatakse kasutada allikana. Paraku ei alga meid huvitav peatükk kogumikus „New Cambridge Medieval History” just paljutõotavalt. „Piirkonda, mida teatakse kui Burgundiat,” algab artikkel, „iseloomustavad muutlikumad piirid kui ühtki teist Prantsusmaa piirkonda.” Jälle kord käsitletakse Burgundiat peamiselt Prantsuse alana. Keskaja uurijad peaks olema hoolikamad.296

      Teised otsijad võivad proovida õnne mõne romantiliselt pealkirjastatud äsjase tööga. „Kadunud Burgundia kuningriik” („The Lost Kingdom of Burgundy”), mis kõigub faktide ja väljamõeldiste vahel, algab ilukõneliselt. „Just niisugusel ööl nagu see,” sosistab avalause vandeseltslaslikult, „ratsutas Burgundia kuningas Charles vastu oma surmale. Ta jäi ilma impeeriumist, monsieur, sest ei söandanud päästa kaunist naist.” Paar lehekülge hiljem läheb asi veel hullemaks: „Kuningriik püsib seetõttu, et selle igat sorti kuningad, kaltsakatest sõdalased, kitarri tinistavad kiidukuked ja ametikepiga vehkivad kantorid ei taha püsida oma kopitanud hauas.” Siis aga leiame kaheksandalt leheküljelt lause, mille eest võib kõik andeks anda. „Iidne Burgundia oli ja on täiesti erinev seda ümbritsevast Prantsusmaast – omamoodi Atlantis, mis on kadunud uute rahvaste massi.” Autor ilmutab hindamatut annet tunda rikkaliku kujutlusvõime toel asja vastu huvi, mida paljudes tunduvalt mainekamates koguteostes napib. Ja ta on pannud paberile teisegi mõjusa lause: „Kuuvalgus on suurepärane kadunud kuningriikide taastaja.”297

      Bibliograafiline märkus. Ülekaalukalt suur osa Burgundiat käsitlevatest töödest on kirjutatud prantslaste vaatenurgast ja suurem osa nendest koondab peatähelepanu hiliskeskaegsele hertsogkonnale. Vt näiteks Henri Drouot, Histoire de Bourgogne (Pariis, 1927) ja Jean Richard, Histoire de Bourgogne (Pariis, 1957). Burgundia kuningriigi kohta pole ühtki põhjalikumat uurimust, nagu pole ka üldisemat laadi Burgundia ajaloo uurimust.

      4.

      ARAGOONIA

      Vahemere-äärne riik

      (1137–1714)

I

      Perpignan on Prantsusmaa kõige lõunapoolsema departemangu Pyrénées-Orientales’i (dép 64) halduskeskus. See on üks Languedoc-Roussilloni piirkonna viiest departemangust ja jääb linnulennult Pariisist rohkem kui 800 kilomeetri kaugusele edelasse Prantsuse-Hispaania piiri äärde. Kunagi oli Perpignan nüüdis-Hispaania Lleida ja Gerona piirkonna ning Andorra vürstiriigiga piirnenud ajaloolise Roussilloni provintsi pealinn. Côte Vermeille ehk Punane Rannik jääb siinsamas laiuvast Lioni lahest 19 kilomeetri kaugusele, veelgi kaugemal on Costa Brava. Parim võimalus sinna pääseda on TGV-ekspressiga, kiire ja luksusliku rongiga, mis sõidab Gare de Lyoni vaksalist neli korda Avignoni, sealt edasi aga mööda Languedoci tasandikku Montpellier’ ja Béziers’i kaudu Narbonne’i. Sõit kestab 4 tundi ja 45 minutit. Päeval saabuvaid reisijaid tervitab tavaliselt ere lõunamaa päike, mis särab linna kohal keskmiselt 300 päeva aastas.

      Teine võimalus on sõita lennukiga Perpignan-Rivesaltes’i lennujaama, kuhu saabuvad lennukid nii kodu- kui välismaa lennujaamadest, sealhulgas Pariisi Orlyst, Londoni Stansteadist, Charleroi’st ja Southamptonist. Esimene plakat, mida lennujaama terminali jõudes näete, kutsub üles:

VISITEZ LE CHÂTEAU DES ROIS PLACE-FORTE D’UN ROYAUME EPHÉMÈRE

      (Külastage üürikese ajalooga riigi kuninga kindluslossi).298 Võib arvata, et ainult vähe külastajaid teab juba, missugusest üürikese ajalooga riigist on jutt.

      Têti jõe lõunakaldale jäävat vanalinna ääristab Boulevard de la France Libre. Sisemise ringtee moodustavad Fochi, Wilsoni, Briand’i ja Poincaré bulvar, mis ümbritsevad aukartustäratavat keskaegset tsitadelli. Jõe poole viivate kitsaste tänavate rägastikus on palju kohvikuid ja restorane ning tooni annavad kolm väljakut: de la Loge’i, Verduni ja Arago väljak (François Arago (1786–1853) oli siit pärit silmapaistev teadlane). Raudteejaam on Général de Gaulle’i avenüü lõpus.

      Kõigest hoolimata, nagu rõhutavad ka turistidele mõeldud veebisaidid, on Perpignanis tunda märkimisväärselt palju välismaa hõngu. „Suur osa Perpignani elanikest on Teise maailmasõja aegsed Hispaania päritolu põgenikud ja nende järeltulijad. Lõunapoolsete maade mõju suurendab veelgi üsna oluline hulk Põhja-Aafrika päritolu inimesi, kelle seas on nii araablasi kui ka valgenahalisi prantsuse asunikke, kes pöördusid pärast Alžeeria iseseisvumist 1962. aastal kodumaale tagasi.” „Kuigi siin leidub vähe mälestusmärke, mida külastada,” jätkab sait, on Perpignan vilka tänavaeluga meeldiv linn. Selle õitseaeg oli 13. ja 14. sajandil.”299 Kõige suuremate huviväärsustena soovitatakse keskaegset Loge de Meri, Saint-Jeani katedraali, Plais de la Députationi (kunagine Roussilloni parlamendihoone) ja muidugi tsitadelli.

      Tänapäeval on Perpignani sidemed Katalooniaga avalikud ja laialt reklaamitud. Le Castilet’ väravatornis on kodu leidnud katalaani rahvusmuuseum Casa Pairal. Kohalik turismiamet reklaamib mitut festivali: La Sanch lihavõtte ajal, Sant Jordi aprillis, kui armunud vahetavad kingitusi, ja Festa Major suvise pööripäeva ajal, kui erilist tähelepanu pööratakse just Perpignani sidemetele katalaanidega. Publikut kutsutakse tantsima katalaani rahvatantsu sardana’t, Prantsuse trikoloori kõrvale heisatakse Kataloonia lipp ja meenutatakse linna hüüdnime La Fidelissima, mille see teenis omal ajal Prantsuse kuningale osutatud vastupanu eest. Ühesõnaga: rõhutatakse uhkusega, et Perpignan on la capitale de la Catalogne française. Kõik need asjaolud, mida enne 1980. aastaid ei tunnistatud, on „oluliselt suurendanud meie rahvapärandi

294

Saul Cohen (toim), The Columbia Gazetteer of the World (New York, 1998), 1. kd, lk 470–471.

295

Andrew Dalby, The World and Wikipedia: How We Are Editing Reality (Draycott, 2009).

296

Kui aus olla, siis lõpeb peatükk tõdemusega, et „mitmete Burgundia regioonide ajalugu polnud kaugeltki lihtne”; New Cambridge Medieval History (Cambridge, 1999), 3. kd, lk 328, 345.

297

Robert J. Casey, The Lost Kingdom of Burgundy (London, 1924), lk 3, 6, 8.

298

www.perpignan.cci.fr/2-13674-accueil.php (2007).

299

„Office de Tourisme de la Ville de Perpignan”, www.mairie-perpignan.fr (2007).