Kadunud riigid. Norman Davies

sarnaneb ajalehtedes avaldatavate koomiksitega, kus neli stseeni järgnevad üksteisele ülevalt alla. Esimesel jälitab ratsanik, kes võib kujutada Brideid, teist ratsanikku. Kiiruga pääsu otsiv põgeneja on oma kilbi ja mõõga minema visanud. See mees peaks olema Ecgfrith … kes pööras otsa ümber ja pani põgenema hetkel, kui mõistis, et on sattunud varitsusele. Põgeneva sõjamehe Northumbria päritolu reedab tema kiiver. Väljakaevamistel Yorkis Coppergate’is leiti sellega väga sarnane, pika ninakaitsega kiiver.115

      Teine stseen kujutab Ecgfrithi ehk samasuguse kiivriga Northumbria ratsanikku, kes ründab rühma pikti jalaväelasi. Kiviraidur tundis ilmselt taktikat, sest paigutas mehed korralikku kolmerealisse lahingurivisse. Kõige ees seisab sõdalane, kel on mõõk ja ümmargune kilp, mille keskel eendub kõrge kühm. Kui vaenlase ratsavägi ründas, pidi tema vastu võtma esimese hoobi. Sõjameest toetab teine mees, kes seisab vahetult tema taga, käes pikk oda, mille ots ulatub esimesest reast veel ettepoole. Nende kahe sõduri taga on kolmas odamees reservis. Piki kaugeleulatuvat lahingurivi on rida harjastena püsti odasid, mis peavad rünnaku tõrjuma, ajades ratsanike hobused perutama või tagasi pöörama. Kolmandal stseenil, mis on raiutud kivi alaossa, on Bridei ja Ecgfrith ratsudel vastakuti. Ecgfrith näib viskavat oma oda, Bridei aga valmistub seda pareerima. Ja viimases episoodis, mis on mahutatud alumisse parempoolsesse nurka, lamab surnud Ecgfrith lahinguväljal. Kaotust sümboliseeriv raipesööjast kaaren nokib juba tema kaela.

      Aberlemno kivi on piktide rahvuslik manifest. Sajand pärast suurt võitu kivisse raiutud sõnum on ühtaegu lihtne ja tugev: Piktimaa on teistsugune. Ja 685. aastal „kaitsti seda ainulaadset identiteeti relvade jõul”.116

      Pole mingit põhjust seada kahtluse alla Kaljuriigi monarhia järjepidevust 7. sajandil, küll aga on kõik selle kuninganimed kahtlased ja võib täheldada kattumisi Piktimaa valitsejatega. Rhydderch Haelil nähtavasti ei olnud poegi. Tema õigusjärglaseks sai Nwython (Neithon, Nechtan), kes on tõenäoliselt ühtlasi ka piktide Fortriu riigi kuningas Nechtan (surn. u 621), kelle järgi on arvatavasti saanud oma nime ka Nechtansmere. Nwython oli Beli (ehk Bili I) isa ja nii Ywaini (Owen, Owain) kui ka Brude (Bridei) vanaisa. Kaljuriigi valitseja Owen võitis 642. aastal Strathcarroni lahingu, kus sai surma Dalriada kuningas; tema vend või poolvend Bridei map Bili, kes valitses Fortriu riiki, võitis aga Nechtansmere’i lahingu.117 Aeg-ajalt kerkib Ulsteri annaalides esile veel teisigi kahtlustäratavaid nimesid, mis näitab, et Dalriadaga rivaalitsedes ei kõhelnud Kaljuriigi valitsejad viimast võitlust ka üle mere Iirimaale.

      Nechtansmere’i lahingu tagajärjed jäidki kehtima. Lahing peeti niisuguse ajajärgu lõpus, kus jõudude vahekord anglite ja piktide piirialadel oli muutlik ja nende vahele jäävad maad käisid korduvalt käest kätte. Pärast Nechtansmere’i lahingut suutsid aga nii piktid kui ka Kaljukuningriigi britid enda käes olevaid alasid kaitsta. Anglid jäid pidama Forthi lahest lõunas ega söandanud tungida kaugemale oma Stirlingi kindlusest. Nad koloniseerisid Galloway ja omaaegse Aeroni (Ayrshire) edelas, aga ei liikunud edasi Clyde’i lahe äärde. Nende asualal kujunes välja vanainglise keele haru, mis arenes kohalike dialektidega segunedes lallansi ehk tasandikušotlaste keeleks.118 Pärast seda tõmmati anglitest põhja ja lääne pool elunevad gaeli šotlased, piktid ja britid uude, kolme osalisega etnilisse konflikti. Väga lihtsustatult öeldes jäid šotlased esmalt peale konkurentsis piktidega ja siis neelati alla ka britid. See võttis aega ligikaudu 250 aastat.

      8. sajand ja 9. sajandi esimene pool on kõige ähmasemad. Ajaloolisi allikaid Nechtansmere’i lahingu ja viikingite sissetungi vahele jäänud kümnenditest on napilt. Juhuslikest valgusesähvatustest hoolimata pole võimalik kokku panna järjepidevat narratiivi. Kui Northumbria anglid kindlustasid end lõuna pool ning põhjas sulandusid sõjakad šotlased ja piktid pikkamööda ühte, jäid britid Clyde’i ääres omapäi. Pole teada ühtki kuulsat valitsejat, ühtki suuremat vastukaja tekitanud lahingut, ühtki meeldejäävat poeemi, ühtki säilinud kroonikat. Allikais ei leidu mingeid andmeid riikide laevastiku võimsuse kohta. Pole jäädvustatud ühtki mereekspeditsiooni. Pole leitud infot relvastatud patrullide kohta, kes võisid jälgida Clyde’i lahe laevaliiklust ja kaitsta kuningriigi maksukogujaid. Pole säilinud midagi peale juhuslike märgete teiste riikide tegemisi kirjeldavates materjalides. Mitmesugustest rahvastest, kes olid osalised Šotimaa väljakujunemises, „on just brittidest kõige vähem teada ja kõige vähem kirjutatud”.119

      Saab ainult oletada, missugune oli Kaljukuningriigi territoorium selle aja jooksul. Pärast Rhegedi ja Gododdini langust jäid riigi naabrid samaks. Läänes ja loodes oli enamik saari ja neemi Dalriada šotlaste kontrolli all. Haruldane Dalriada „Senchus” ehk register – algeline maakataster – ütleb, et Kintyre oli üks nende tähtsaimaid piirkondi.120 Samuti jääb sellest mulje, et Kaljukuningriigi maksukogujad ei käinud kaugemal kui Bute’i ja Arrani saar. Kõige tähtsam mure oli arvatavasti tagada Clyde’i lahe mereteede julgeolek. Põhjas tähistas Clach nam Breatan ehk Briti kivi, mis seisab praegugi Glen Fallochis Loch Lomondi otsas, traditsioonilist eraldusjoont piktide aladest. Sellest kaugemale jäid viljakas Strathearni org ja piktide Fortriu provints. Idas ja lõunas piirnes Kaljukuningriigiga Northumbria. See hõlmas Clyde’i lisajõgede orgusid ja Clyde’i orgu ümbritsevaid ahelikke, aga mitte rohkem. Üks suurem piiripunkt oli tõenäoliselt tänapäevase Kelvinheadi lähikonnas, teine praeguse Beattocki kandis. Teedevõrk oli tihe, põhiliselt haaras see jõgesid ja merd. Leidus nii põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks sobivat maad kui ka metsa. Ümbritsevad kõrgustikud tagasid soodsa kliima ja pakkusid häid kaitsevõimalusi.

      Siiski jäid riigi ressursid naaberriikide omadele alla. Northumbria oli vähemalt kaks korda suurem. Piktide ja šotlaste ühtesulamise tulemusena oli sündimas veelgi suurem üksus. Aja möödudes oli Kaljukuningriigil nendega järjest raskem võistelda. Kõik märgid näitavad, et Dalriadal oli märkimisväärne laevastik.121 Võiks arvata, et Kaljukuningriigi isandad otsisid samasuguseid võimalusi, aga nad ei saanud sellega hakkama.

      Nechtansmere’i ajal oli Piktimaa veel paganlik ja kristluse leviala ei kujunenud põhjas välja sugugi kiiresti. Mõnda aega püüdsid Northumbria anglid võistelda piktide õigesse usku pööramisel Dalriada šotlastega. Territoriaalse ekspansiooni katkemine ei peatanud nende usualaseid ambitsioone. Kaks esimest meest Northumbria piiskopitoolil Whithornis olid „piktide juht” Penthelm, ja „piktide sõber” Pentwine. Whithorn ei olnud Piktimaa otseses naabruses, aga piiskopi tegevusvalda kuulus ka mingis vormis kristlik misjonitöö. Samal ajajärgul ajas piktide kuningas Nechtan (valitses 706–724) maalt välja Iona mungad ja pöördus Beda ülemuse, Jarrow abee poole, küsides nõu, kuidas asutada Rooma tüüpi kirikut. Hilisematel aegadel omistati talle kogu Piktimaa ristiusku pööramise au. Tegelikult piirdus ta lihtsalt Rooma kombetalituste standardimisega. Tema järeltulija Oengus I (valitses 729–761) läks sammu võrra kaugemale, tuues Bütsantsist siia püha Andrease säilmed ja ehitades nende jaoks idaranniku kõige kaugemasse kohta pühamu. Kaljukuningriigi rahvast, kes järgis püha Mungo traditsioone, see tõenäoliselt otseselt ei mõjutanud.

      Aastast 731 pärineb kõige ühemõttelisem viide Kaljukuningriigile. Oma teoses „Inglise rahva kiriklik ajalugu” mainib Beda, kes suri kõigest neli aastat hiljem, Clyde’i lahte: „ubi est civitas Brettonum munitissima usque hodie quae vocatur Alcluith” – „kus on tänapäevaks hästi kindlustatud brittide linn nimega Alcluith”. Teisal nimetab ta „urbem Alcluith, quod lingua eorum significavit Petram Cluit; est enim iuxta fluvium nominis illius”, „Alcluithi linna, mis nende keeles tähendab „Clyde’i kalju”, sest see asub samanimelise jõe ääres”. Ta märgib ka, et sealsamas lähedal on Antoniuse valli lääneots. Beda elas Jarrow’s, umbes 300 kilomeetri kaugusel. See, et ta ütleb Alcluithi kohta „tänapäevaks hästi kindlustatud”, on küllaldane tõend, et Dumbartoni kalju oli asustatud ja aktiivselt kaitstud.122

      Kakskümmend aastat hiljem näeb „Vürstide kroonikas”

115

Moffat, Before Scotland, lk 328–329.

116

Vt W. D. Simpson, The Early Christian Monuments at Aberlemno, Angus (Edinburgh, 1969).

117

P. C. Bartrum (tlk), Early Welsh Genealogical Tracts (Cardiff, 1966): samuti aadressil http://kmatthews.org.uk/history/harleian_genealogies/5.html.

118

„Pittin the mither tongueonline”, www.scots-online.org (2010).

119

Macquarrie, „The Kings of Strathclyde”, lk 1.

120

Vt John Bannerman, Studies in the History of Dalriada (Edinburgh, 1974).

121

N. A. M. Rodgers, The Safeguard of the Sea: A Naval Historyof Britain, 660–1649 (London, 1997), lk 5.

122

Bede, 1. raamat, 1. ja 12. ptk, tsit väljaandes Alcock, „A Multi-Disciplinary Chronology for Alt Clut”, lk 104–105.