Kadunud riigid. Norman Davies

müüdiloojad. Kõige selle juures torkab silma Inglismaa Arthuri-otsijate eeldus, et ta elas ja võitles Inglismaal, piirialade Arthuri-otsijad aga püüavad tõestada, et ta tuli Marchidunist ehk Roxburghist. Glasgow Arthuri-otsijad paigutavad ta kõhklematult Drumchapelisse, MacArthuri klanni Arthuri-otsijad ilmutavad aga julgust, mis on väärt kadunud kindral Douglas MacArthurit.98 Paraku ei ütle Beda ja Gildas sel teemal midagi, „Historia Brittonum” nimetab „kuulsa dux bellorum’i” kolmeteistkümmet lahingupaika, mille asukohta pole võimalik kindlaks määrata. Ajalooline Arthur oli kindlasti britt, sest ta sai kuulsaks just brittide vaenlaste rünnakuid tõrjudes. Pärast seda tuleb juba otsida toponüümseid nõelu poolajaloolises heinakuhjas. Sellegipoolest on muljetavaldav, kui võimsa toetuse on viimasel ajal pälvinud seisukoht, et Arthur oli põhjapoolse Britannia kangelane. Igaüks võib mõista segadusi Damnonia ja Dumnonia ümber või seoses sellega, mida luges Monmouthi Geoffrey 12. sajandil Walesi legendidest Vana-Põhjala kohta. Kuid kokkuvõttes ei ole Dumbartoni kalju sugugi vähem usutav tegevuspaik kui Tintageli kalju. Clyde’i lahes oleva kalju nimi oli vanasti Castrum Arturi ja selle lähikonnas on olemas nii Arthurs Stone [Arthuri kivi] kui ka King’s Ridge [kuninga mäeseljandik].99

      Kohalikel ajaloolastel ei ole olnud erilisi sisetundepiinu.100 James Knight on oma teoses „Glasgow ja Strathclyde” üsna ilukõneline.

      Hoolikas uurimistöö näib kinnitavat, et kui jälgime Arthuri legendide päritolu nende juurteni, siis jõuame välja reaalse ajaloolise isiku juurde … kes juhtis brittide föderatsiooni Strathclyde’is Ninianile järgnenud sajandil. Tema vaenlasteks olid paganatest šotlased läänes, piktid põhjas ja anglid idas … Pärast võitu Bowden Hilli (Lääne-Lothianis) all 516. aastal jagas ta vallutatud territooriumid kolme venna vahel, need olid Urien [Rhegedis], Arawn … ja Llew või Loth, piktide kuningas … Glasgow tegeliku asutaja ja kaitsepühaku Kentigerni ehk Mungo ema Thenaw … oli Lothi tütar … 537. aastal moodustati Arthuri vennapoja Modredi juhtimisel uus paganate ühendus ja Falkirki lähedal Camelonis peeti maha suur lahing, kus mõlemad juhid langesid, misjärel suruti kristlus Šotimaal terveks põlvkonnaks maha.101

      Ükskõik mida me asjast ka arvame, aga siin tuleb mängu püha Mungo ehk Kentigern (Peaisand). Ta oli keskaegse Britannia populaarseimaid pühakuid, elas 6. sajandil pika elu ja suri 613. aasta paiku „väga vana mehena”. Kui „Katoliiklik entsüklopeedia” („Catholic Encyclopedia”) ei eksi, pakkudes tema sünniajaks 518. aasta, siis pidi ta elama 95-aastaseks. Ajaloolased liiguks ehk veidi kindlamal pinnal, kui Mungo elulugu, mille on kirja pannud üks 12. sajandi munk, poleks tavaline pühaku elulugu, milles on segiläbi fakte, pikki väljamõeldud lugusid ja kahtlase väärtusega teateid imetegudest.102

      Väidetavasti sündinud pühak Fife’is Culsrossi mererannas. Tema ema, Lleddiniawni kuninganna Tenew olevat jäetud abielurikkumise pärast väikese sõudepaadiga merele. Naise päästnud mingil moel püha Servanus, kes – sellest hoolimata, et ta elas sada aastat hiljem – nägi last ja andis talle vana walesi nime Mwn gu ehk Kallis Inimene. Saanud Culrossi munkade juurest hariduse, läks Mungo edasi kas Rhegedisse või Kaljukuningriiki. Ühe allika andmetel olevat ta läinud Clyde’i äärde, moondunud vanameheks, kes sõitis kaarikuga, mida vedas kaks metsikut pulli, ja jõudnud kristlaste kalmistule Molendinari lähistel lausa Dumbartoni kalju külje all, kus ta võttis endale Põhja-Britannia piiskopi tiitli, mida tegelikult polnud olemaski.

      Mungo karjääri kesksed aastad möödusid Gwyneddis, kuhu ta siirdus Walesi kaitsepühaku ja sealse munkluse rajaja Dewi ehk Davidi kutsel. Davidi abiga rajas ta Llanelwysse kiriku, kus diakonina teenis püha Asaph. Tänapäeval kannab Flintshire’is asuv Llanelwy nime St Asaph. Umbes 580. aastal kutsus Kaljukuningriigi Ceredigi dünastia viienda või kuuenda põlve valitseja Roderick ehk Rhydderch Hael Mungo Clydeside’i tagasi. Rhydderchi palvel rajas Mungo Glas-gausse ehk Sinirohelisele Aasale kiriku ja suri kõrges eas ning maeti samasse krüpti. Tema hauakambrist sai teenitult palverännakute sihtkoht.

      Mungo imetegusid, mida hilisema aja traditsioonid on üksnes võimendanud, meenutavad kõige paremini värsiread: „Siin on see lind, kes pole kunagi lennanud, siin on see puu, mis pole kunagi kasvanud. Siin on see kell, mis pole kunagi helisenud. Siin on see kala, kes pole kunagi ujunud.”103 Need neli sümbolit, lind, puu, kell ja kala on ka tänapäeva Glasgow vapil. Lind kujutab püha Servanuse lemmikvarblast, kelle Mungo äratas ellu. Puu tähendab kuivanud oksa, millele Mungo andis isesüttimise võime. Kella on Mungo arvatavasti toonud kaasa teekonnalt Rooma. Kala aga on lõhe, kellele tõi surematuse legend „Lõhe ja sõrmus”.

      Ükskord ennemuistsel ajal leidis kuningas Rhydderchi kuninganna Languoreth endale armukese, noore sõduri. Armastuse märgiks andis ta sõdurile rumalast peast sõrmuse, mille talle oli varem kinkinud abikaasa. Kui kuningas märkas sõrmust sõduri sõrmes, jootis ta talle veini ja võttis ta relvad ära. Haaranud sõrmuse, viskas ta selle Clyde’i vette. Kuningas mõistis sõduri surma. Ja kuninganna heitis ta vangikongi. Meeleheitel kuninganna küsis nõu pühalt Mungolt. Pühak saatis kohe ühe oma meestest jõest kala püüdma. Mees tuli tagasi lõhega ja kui selle kõht lõhki lõigati, oli kadunud sõrmus seal sees. Kuninga raev andis järele. Sõdur sai armu. Kuningannale anti andeks.104

      Mõningad allikad nimetavad Rhydderchi ja Languorethi „Cadzow valitsejateks”. Cadzow on Glasgow’st lõunasse jääv koht, kuhu hiljem rajati kuninglik kindlus ja mis veelgi hiljem oli Hamiltoni hertsogite residents. Mungost on juttu ka mõnes kuningas Arthurist rääkivas legendis, kusjuures tekstianalüüs on avastanud „Lõhe ja sõrmuse” legendi ning Lanceloti ja Guinevere’i armastusloo sarnasusi.

      Siiski pole kahtlust, et Mungo ajal oli kõige mõjuvõimsam valitseja Rhegedi kuningas Urien. Urieni ladinapärane nimi on Urbigenus ehk Linnas Sündinu. Talle allus riik, mis ulatus Glasgau lõunapoolsest ümbruskonnast Mancuniumini, kus tema võimu kinnituseks seisis eelpost nimega Reged-ham (tänapäeval Rochdale). Kuninga residents oli Galloways Dun Rhegedis (Dunragit), peamine linn Caer Ligualid (Carlisle), tähtsaim ühenduskoridor Ituna ehk Solway, mis viis mere äärde ja Iirimaale. Urien teenis endale vanawalesi lisanime Y Eochydd ehk Rip-Tide’i Isand, mis näitab, et Rheged, nagu ka Kaljukuningriik ja Dalriada, oli tähtis mereriik.

      6. sajandi lõpul tajusid Põhjala britid üha suurenevat anglite ohtu ja nii moodustas Urien nende vastu suure koalitsiooni. Tema liitlaste hulgas olid Rhydderch Hael Kaljukuningriigist, Guallauc Lennoxist, Morgant Gododdini lõunaosast, Aedan macGabrain Argyllist ja Ulsteri kuningas Fiachna. 590. aastal asusid nad sõjaretkele, et pühkida Bernicia kaardilt minema. Iirlastel läks kuidagi korda vallutada Bamburghi kõrgustik ja sealse garnisoni riismed põgenesid Medcauti (nii nimetasid anglid Lindisfarne’i). Urien alustas piiramist. Ta oli juba saavutamas täielikku võitu, aga siis lasi kade Morgant ta reetlikult mõrvata. Brittide ühtsus sai tõsise hoobi ja Rhegedi vägevusel oligi lõpp.

      Nagu eelmisel ajajärgul, nii kätkevad Kaljukuningriigi 6. sajandi kuningate loetelud – näiteks „Põhjala inimeste põlvnemine” („Bonedd Gwyr y Gogledd”) – üht kindlat nime ja tervet hulka kahtlasi. Just nagu Ceredigile (Coroticus) lisab tõepärasust seos püha Patrickuga, on Rhydderch Haelile olulised seosed püha Columbaga. Adamnan ütleb, et püha Columba külastas Kaljukuningriigi õukonda ja tema andmetel olevat üks pühaku ettekuulutusi puudutanud ka Rhydderchi.

      Seesama kuningas, kes oli pühamehega sõbralikes suhetes, saatis talle kord salajase teate … sest ta tahtis kangesti teada, kas vaenlastel läheb korda teda tappa või mitte. Aga kui pühamees oli [käskjalga] kuninga, tema kuningriigi ja rahva kohta põhjalikult [küsitlenud] … ütles pühak: „Ta ei lange kunagi oma vaenlaste kätte ja sureb kodus oma voodis.” Ja pühaku ennustus kuningas Roderci kohta läkski täide, sest nii nagu ta oli öelnud, surigi kuningas rahulikult oma kodus.105

      Rhydderch Hael on kirjas ka mainitud „Põhjala inimeste põlvnemises”

98

http://www.clanarthur.com (2008); http://www.scottishweb. net/… clans-clanmacarthur/ (2010).

99

Strathblane’is. Väljaandes Arthur and the Lost Kingdoms (London, 1999) väidab Alistair Moffat, et kuningas Arthuri baas oli piirialal Roxburgh’i lossis.

100

John Bruce, History of the Parish of West or Old Kilpatrick and of the Church and Certain Lands in the Parish of East or New Kilpatrick (Glasgow, 1893); Joseph Irving, History of Dumbartonshire (Dumbarton, 1860).

101

James Knight, Glasgow and Strathclyde (London, 1930). Viiteid Bruce’ile, Irvingule, Knightile ja teistele leiab aadressilt www.templum.freeserve.co.uk/history/strathclyde/arthur.htm.

102

Eluloo on kirja pannud Jocelyn of Furness. Vt John Glass, The Mission of St Mungo (Twickenham, 2007).

103

„The University of Glasgow Story” aadressil www.universitystory.gla.ac.uk/ coat-of-arms/.

104

Vt www.catholicirelansurn net/church-a-bible/church/january-saints/1226-14st-kentigern-or-mungo. Legendist on palju variante.

105

Adamnan, Life of St Columba, 8. ptk. Vt ka „Rhydderch Hael”, www.celtnet. org.uk/gods_rh/rhydderch.htm.