Kadunud riigid. Norman Davies

Nii ongi ajaloolased jäänud vihaselt vaidlema, kes võiks olla Rhydderchi järeltulijad. Dumnagual Hen, Clinoch ja Cinbellin on nimed ilma daatumite ja näota. Mainitakse vähemalt viit vürsti nimega Dumnagual. Üks neist, kellel oli ilmselt kolm poega, võis olla näiteks kroonik Gildase isa.106

      7. sajandil raputasid Britannia Vana-Põhjalat usuvaidlused ja laostavad sõjalised kokkupõrked. Paratamatult on olemas mitmesuguseid tõlgendusi, aga kõik kommentaatorid on ühel meelel, et Catraeth, Whitby ja Nechtansmere on Vana-Põhjala kestvat tähtsust märkivad verstapostid.

      Umbes aastal 600 toimunud Catraethi lahingu põhjus oli sama brittide ja anglite vaen. Konflikti teravdasid veelgi keldi kirikus levivad kartused, kuna oli kuuldud Rooma kiriku saadikutest, keda Canterbury püha Augustinus oli hiljuti Britannia lõunaosas tutvustanud.107 Pinged tõusid haripunkti kümme aastat pärast Urieni mõrvamist ja põhjuseks olid sarnased asjaolud. Seekord lõi koalitsiooni Wulfsteni poeg ja Põhja-Gododdini valitseja Yrfai. Ta kutsus kolmsada sõjameest Dun Eidynisse, söötis ja jootis neid mitu kuud ja viis siis lahingusse. Temaga liitusid piktide maa ja Gwyneddi vürstid, samuti Kaljukuningriigi valitseja Cynon, Clydno Eidyni poeg, kelle nimi viitab sugulusele Yrfaiga. Liitlased moodustasid ratsaväe eliitüksuse ja tungisid kaugele lõunasse, kaugemale Berniciast, kaugemale Hadrianuse vallist, ning jõudsid Rhegedi idaossa. Nad ise ütlesid enda kohta Y Bedydd – ristitud – ja väitsid end kaitsvat oma vana usku anglite Gynt’i ehk paganluse eest. Nende vägiteod on kirjas parimas vanawalesi eeposes. Ainus säilinud käsikiri, mida tuntakse kui Aneirini raamatut („The Book of Aneirin”), teeb kohe esimeses reas teatavaks nii poeemi kui ka selle autori nime:

      Hwn yw e gododdin, aneirin ae cant.108

      (See on Gododdin, nagu laulis Aneirin.)

      Järgneb pikk rida kiidukõnesid langenud sõjameestele. Üks neist oli Madauc või Madawg.

      Ni forthїnt ueiri molüt nїuet,

      ractria riallü trin orthoret,

      tebїhїc tan teryd druї cїinneüet.

      Dїu Maurth guissgassant eü cein dühet

      Diu Merchyr bü guero eü cїtunet …

      Olid pealiku mehed teenind eesõiguste paistel

      nagu õigesti süüdatud ergav tuli.

      Teisipäev oma tumeda rüü panid selga.

      Kolmapäev sihi kibeda poole end seadsid.

      Neljapäev andsid saadikud soovitud tõotust.

      Reede asuti üle lugema laipu.

      Laupäev kõik üheskoos tegudeis kiireis.

      Pühapäev taas kord jagati urmeseid teri.

      Esmaspäev verejõgi käis poolde reide.

      Rääkis Godaddini mees sest kui tagasi jõudis

      pärast lahingut Madawgi telgi ette.

      Kuid tagasi tuleb üksainumas sajast.109

      Nagu mõnigi vaatleja on märkinud, on sõdalase eetos, poeetilised hüperboolid ning surma ja tapatalgute kultus ajatud nähtused. Siin võitlevad keldid anglitega, aga teksti kuigi palju muutmata võiks tegu olla ka Agamemnoniga Trooja all. Kaljukuningriigi valitseja oli avangardis.

      Moch arereith ї – immetin

      pan – crїssiassan cїtäränn i-mbodin …

      Ta tõusis varavalgel ju

      mil loendavad tsentuuriod väge

      mis ühest rünnakust läks teise.

      Ta tapatööle esimene sadakonnas.

      Ta iha laipu teha oli sama suur

      kui iha mõdu kaanida või veini juua.

      See oli vihkamist täis võitlusraev

      kui Dunbartoni isand, naerev sõdalane

      läks tapma vaenlast.110

      Naeruaeg jäi siiski lühikeseks. Anglite eelvägi tõmbus tagasi ja meelitas vaenlase otse Deirast läheneva anglite põhiväe ette. Vaenupoolte kokkupõrge toimus Catraethi (tänapäeval Catterick) all. Veresaun vapustas isegi ühiskonda, mis elas sõjapidamisest, ja põhjabrittide vägi hävitati täielikult: kolmesajast sõjapealikust tuli tagasi ainult üks. Yrfai ja Cynon ning suurem osa nende kaaslastest tapeti.

      E tri bet yg Kewin Kelvi …

      Kolm kalmu Celvi harja peal

      neid nägemus mul näitas seal;

      Cynoni kalm, kel puhmas kulm

      Cynfaeli kalm, Cynfeli kalm.111

      Tee oli lahti, anglite pidurdamatu edasitung võis jätkuda.

      Catraethi lahingu poliitilised tagajärjed selgusid järgmiste kümnendite jooksul. Bernicia anglid tungisid aina edasi ja ujutasid Gododdini üle, nii et 631. aastaks oli Dun Eidyn muutunud juba Edinburghiks (burgh tähenduses „kindlus” oli lihtsalt keldi sõna dun vaste). Nad pöördusid veel tagasi, et rünnata vihaselt Rhegedit, mida kaitses Urien. Varasemas vastasseisus olid Deira mehed saavutanud Aderyddi all (tänapäeval Arthuret Cumbrias Longtowni lähedal) luguvalialaste üle samasuguse võidu nagu Catraethis, mistõttu linna bard Myrddin (Merlin) oli sunnitud minema pakku „Cellydoni metsa” (mis kõlab hirmsasti Caledonia moodi). Nüüd suutis anglite mitmekordistunud vägi alustada Rhegedis hävitavat kättemaksuaktsiooni ja tuua endaga kaasa püsikoloniste. Urieni suguvõsa aga kadus kirjalikest allikatest. Rhegedi viimasele kuningale, pagulusse läinud Llywarch Henile andis peavarju Powyse õukond Walesis ja ka Rheged ise vajus unustuse hõlma. Lühidalt, anglid kinnitasid põhja pool kanda rannikust rannikuni, Bernicia ekspansioon sai uut jõudu ja Kaljukuningriigi britid lõigati kaasmaalastest veelgi rohkem ära.

      Usukonflikt saavutas haripunkti 660. aastatel. Probleemid olid tihti tavandilist ja teoloogilist laadi, nagu näiteks lihavõtteaja määramine, aga tegelikult oli asi lihtsalt võimuvõitluses. Põhjas olid evangeeliumi kuulutanud keldi misjonärid, näiteks püha Ninian, püha Columba ning Urieni poeg ja Luguvaliumi piiskop Rhun – kes enda väitel olevat ristinud Northumbria Edwini – ning iirlane püha Aidan, kes asutas 635. aastal Lindisfarne’i piiskopkonna. Siiski ei kavatsenud Rooma misjonärid, kes olid kindlas liidus edasi tungivate anglosaksidega, põrmugi järele anda. Aastal 664 kutsus eelkäijatest tunduvalt tugevam valitseja, Northumbria Oswy, kokku Whitby kirikukogu. Hoolimata isiklikest sidemetest keldi kristlastega eelistas ta võimumehena Rooma esindajat ja määras Northumbria piiskopiks püha Wilfridi. Siitpeale talitas anglite võim käsikäes Rooma usumeestega. Viie aasta jooksul kuulutas Wilfrid end ka „piktide maa piiskopiks”. „Selgus, et peale ladina keele rääkis jumal ka inglise, mitte aga gaeli keelt.”112

      Samuti selgus, et Wilfrid oli olnud liialt optimistlik. Nechtansmere – selle nime andsid anglid piirkonnale, mille kohta britid kasutasid nime Llyn Garan (Haigrutiik) või Dunnicken (Nechtani kindlus) – asub Forthi lahest tublisti põhja pool, tänapäeva Anguses Forfari lähistel. Beda mainib seda seoses Northumbria loojaku algusega, sest laupäeva, 20. mai 685. aasta pärastlõunal umbes kell kolm piiras Piktimaa ja Kaljukuningriigi ühendvägi Bridei map Bili juhtimisel Nechtansmere’i all sisse Northumbria kuninga, Oswy poja Ecgfrithi väe. Ecgfrith ja kogu tema kuninglik ihukaitse tapeti. „Juhtides oma väe uisapäisa rüüstama piktide provintsi,” kirjutab Beda, „ja veel vastu õndsa Cuthberti nõuannet, meelitati [Ecgfrith] ligipääsmatute mägede vahele ja seal tapeti suurem osa tema väest.”113 Anglid ei ilmunud enam kunagi nendesse paikadesse.114

      „Pimedale

106

Vt M. Lapidge ja D. Dumville, Gildas: New Approaches (Woodbridge, 1984).

107

A. Marette-Crosby, The Foundations of Christian England: Augustine of Canterbury and his Impact (York, 1997).

108

J. T. Koch (toim), The Gododdin of Aneirin: Text and Context from Dark-Age North Britain (Cardiff, 1997), lk 52.

109

Samas, lk10–11.

110

Samas, lk 12–13.

111

Kirjutisest „The Stanzas of the Graves”, väljaandes The Black Book of Carmarthen, http://www.celtic-twilight.com/camelot/poetry/yrhengerdd/englynion_y_beddau.htm. (2008).

112

Moffat, Before Scotland, lk 326.

113

Bede, Ecclesiastical History, 4. raamat, 26. ptk.

114

James Fraser, The Pictish Conquest: The Battle of Dunnichen 685 and the Birth of Scotland (Stroud, 2006).