Kadunud riigid. Norman Davies

– oma eelkäijate võitu ettemääratuks. Nad imetlevad imperialistidest roomlasi ja samastuvad anglosaksidega, aga põlgavad kelte. Eriti kõrgelt hindavad nad Beda Venerabilist, Northumbriast pärit germaanlast, keda nad nimetavad Auväärseks, aga nad ignoreerivad tema võistlejaid. Nad ei salli keltide allikaid, mida nad ei oska lugeda, ja heidavad need rutiinselt kõrvale kui vähetõenäolised või ebausaldusväärsed. Šotlased, kelle esivanemad jäid lõppude lõpuks peale Šotimaal, võivad olla täpselt sama enesekesksed. Tänapäeval leidub väga vähe Britannia Vana-Põhjala eestkõnelejaid.

      Seda terminit – mille kohta waleslased ütlevad Yr Hen Ogledd – tuleb selgitada. Vanad britid ehk need kümned hõimud, kes elasid kogu Suurbritannia territooriumil enne roomlaste vallutusi ja andsid saartele nime, tõrjuti pärast roomlaste lahkumist kõrvale või lahustusid nad teiste hulgas ning nende tooniandev osa unustati suurel määral. Nende kõige silmapaistvamad järeltulijad, kelle kohta inglise keeles öeldakse Welsh, st võõrad, elavad praegu kunagise kodumaa ühes nurgas, millele hiljem saabunud inglased andsid nime Wales ehk Võõraste Maa.76 Ent oli aeg, kui kõik oli teistmoodi. Pärast roomlaste lahkumist ja anglosakside sissetungi pidasid britid kõige kauem vastu kolmes piirkonnas. Ühes neist, nimelt tänapäeva Walesis, nad jäidki püsima. Kahes ülejäänus, praeguses Cornwallis ja Vana-Põhjalas nad seda ei suutnud. Siiski olid nad seal vägagi tugevasti esindatud ja pidasid sajandeid vastu. Kaljukuningriik oli kõige kauem säilinud osa vanade brittide tugialast Britannia põhjaosas ehk alal, millest aja jooksul kujunes Šotimaa.

      Seetõttu peaksime nähtavasti alustama vaieldamatust tõsiasjast. See kuningriik oli olemas. Selle lugu kajastub arheoloogilises ja keelelises tõestusmaterjalis, naabrite kroonikates, kuningate loeteludes ning viidetes poeesiale ja legendidele. Kuningriik tegutses kuus- või seitsesada aastat. Riigi esialgne nimi ja selle täpsed piirid on teadmata. Aga on täiesti kindlalt teada, et see oli siin. Rooma-aegse Britannia loojaku ning Inglismaa ja Šotimaa esiletõusu vahepeal tegutses Britannia põhjaosas mitu keltide kuningriiki. Viimasena neist läks hingusele Kaljukuningriik.

      Keldid jagunesid Rooma ajal – nagu jagunevad praegugi – kahte keelerühma. Rohelisel saarel ehk Éire saarel elavad gaeli ehk goideli keldid rääkisid keelt, mida keeleteadlased nimetavad q-keldiks. Selles keeles tähendab poega sõna mac. Suuremal Prydaini (Suurbritannia) saarel elavate briti keltide emakeel oli brythonic ehk p-keldi. Nendel tähendas poega sõna map. Asjasse pühendamata inimesele tunduvad ja kõlavad need keeled erinevalt, aga hea õpetaja oskab kiiresti luua selgust protsessis, milles ühised juured arenesid kõlaliselt eri suundadesse. Iseloomulik sõnade järjestus verb-subjekt-objekt jäi muutumatuks ja morfoloogilised muutused käisid tihtipeale paralleelseid radu. Nii gaeli kui ka briti keldid arendasid välja uue rõhuliste silpide süsteemi, aga kui gaeli keldid hakkasid rõhutama sõna esimest silpi, siis briti keltidel kujunes rõhuliseks eelviimane silp. Vokaalidevahelised konsonandid pehmenesid mõlemas keelerühmas. Gaeli keltidel tuli t asemele th, briti keltidel aga d, ja nii asendus ciatus (lahing) sõnaga cath (Iirimaal) või cad (Walesis). Esialgse hääliku w asemele tuli gaeli variandis f ja briti variandis gw, nii et true („tõene, õige”) kõlab Iirimaal fir ja Walesis gwir. Inglase kõrvad pole niisuguste helidega harjunud. Aga kuna gaeli ja briti nn vanakõmri keele vahel puhkes Kaljukuningriigis olemasoluvõitlus, moodustab nende kõla – ehkki seda mõisteti puudulikult – olulise osa taustast.77

      Rooma võimu nelja sajandi jooksul mõjutas ladina keel keisririigi Britannia provintsis elavaid britte tunduvalt vähem kui nende hõimlasi Gallias või Pürenee poolsaarel. Mõned neist võisid olla kakskeelsed, kes rääkisid ladina keelt ametlikel puhkudel ja emakeelt omavahel, osa piirdus ühe keelega. Kui Lääne-Rooma riik kokku varises, ei võtnud siinsed rahvad kasutusele uusladina keelevormi, nagu juhtus prantsuse või hispaania keelega. Selle asemel pöördusid nad tagasi oma vana keele juurde, kuni tuli rinda pista uute keeleliste väljakutsetega, mida esitasid mandrilt tulnud germaani sissetungijad, gaeli „šotlased” Iirimaalt ja hiljem viikingid, kes rääkisid vanapõhja keelt.

      Nüüdisajal on kõik harjunud mõtlema Suurbritanniast kui Inglismaast, Šotimaast ja Walesist. See tänapäevane kaardipilt tuleb aga mälust välja tõrjuda, kui tahame mõista saare varasemat olemust. Sel ajajärgul, kui Britannia kokku varises, polnud mingit Inglismaad, sest inglaste anglosaksidest esivanemad polnud veel saabunud; ei olnud ka Šotimaad, sest šotlased polnud hakanud siiapoole tulemagi; ega olnud ka selgesti määratletavat Walesi. Rooma riigi aegsed britid ja nende p-keldi keel olid levinud üle suurema osa, võib-olla lausa kogu Prydaini, aga kui siinne etnolingvistiline mosaiikmõistatus muutus, võis „Walesi” otsida igalt poolt, kus elasid britid.

      On võimalik jälgida, kuidas Rooma mõjud pärast keisririigi lagunemist Britannias levisid. Linnades ja neid ümbritsevatel aladel endise Britannia provintsi aladel oli mõju endiselt tugev. Kõrgemate alade hõimud, kaasa arvatud need, kes elasid teisel pool Hadrianuse valli, olid parimal juhul osaliste Rooma mõjutustega. Kõige kaugemal põhjas elanud piktid olid jäänud enam-vähem mõjutamata.

      Tähtsa jagunemise brittide hulgas pärast Rooma riigi lagunemist tõi kaasa anglosakside sissetung 5. ja 6. sajandil. Sedamööda, kuidas anglosaksid tungisid kaugemale läände Midlandsi, lõid nad ühtlasi ka kiilu nendest ühele või teisele poole jäänud brittide vahele. Pärast 616. aastal toimunud Chesteri lahingut kindlustasid rannikult rannikule liikunud anglid end Humberi lahest Merseyni ulatuval maaribal ja lõid tugeva Mercia riigi. Sellest ajast alates osutusid põhja poole jäänud britid oma mujal elavatest hõimlastest ära lõigatuks (ehkki kontakt säilis mööda läänepoolseid mereteid). Süvenesid Walesi waleslaste ja põhjapoolsete waleslaste erinevused, sest viimatinimetatute hulka jäänud brittide kogukond ei tahtnud pikema vastupanuta järele anda.

      Ehkki Britannia Vana-Põhjala piirid on ebaselged, ei saa seda siiski hinnata lihtsalt ääremärkuseks Suurbritannia uhkes ja säravas ajalooraamatus. Siia kuulus vähemalt seitse kuningriiki, mis ei tegutsenud sugugi vähem hulljulgelt kui nende anglosaksi kaasaegsed. Sellest jäi järele suur hulk kohanimesid ja kirjalike tekstide kogum – kõmri „Hengerdd” ehk „Vanad värsid” –, mille kõrval „Beowulf ” tundub hilinenud soperdisena.78

      Vana-Põhjala keel arvatakse tavaliselt kuuluvat kumbri keelte hulka, need keeled moodustavad ühe alajaotuse brythonic’u ehk p-keldi rühmas ja on suguluses kõmri, korni ja bretooni keelega. Ajaloolastele tähendab suurt probleemi muidugi asjaolu, et kumbri keelt leidub väga harva kirjalikul kujul ja ainult keeleteadlased suudavad seda äärmiselt nappide infokildude alusel taastada. Üks niisuguseid infokilde on nimi Cumbria (Kõmride maa) ise, mis omal ajal hõlmas tunduvalt laiema maa-ala kui tänapäeval. Järgmise killu annavad Cumbria lambakarjuste loendamissüsteemid. On hästi teada, et oma emakeele hääbumisega silmitsi seisvad rahvad loobuvad eriti vastumeelselt kahest asjast: arvunimetustest, mille abil nad õppisid rehkendama, ja palvetest, millega nad pöördusid oma jumala poole. Hämmastava näite niisugusest nähtusest võib leida Lõuna-Šotimaa ja Põhja-Inglismaa piiriala mõningatest kogukondadest. Angliseerimine lõppes siin kandis juba sajandeid tagasi kas siis põhjainglise või tasandikušoti keele tekkimisega, aga kohalikud lambakasvatajad loetlevad oma lambaid ikka veel esivanemate arvsõnu kasutades. Sarnasused on eksimatult äratuntavad, nagu kinnitasid veel hiljaaegu Cockermouthi vanal lambaturul kasutusel olnud tekstid.79 Need ongi Britannia Vana-Põhjala viimased järelkajad.

      Tabel 1. Arvunimetused põhjainglise, madalikušoti ja tänapäeva kõmri keeles

      Ristiusk oli Roomale kuuluvas Britannias end sisse seadnud palju kindlamalt, kui tihtipeale arvatakse. Püha Alban tapeti oma usu pärast Verulamiumis umbes 304. aastal ja keiser Theodosius I andis kristlusele ametlikult monopoolse seisundi alles 380. aastal. Tundub, nagu oleks sellel olnud vähe aega tungida enne leegionide lahkumist kõikidesse ühiskonnakihtidesse.80 Siiski oli 313. aastal välja antud Milano edikt taganud kristlastele

76

Vanagermaani sõna walchaz ’välismaalane, võõras’, peegeldub samamoodi ka hollandi keeles, tähendusega „valloon”. – Autor

77

K. H. Schmidt, „Insular Celtic: P and Q Celtic”, väljaandes M. J. Ball ja J. Fife (toim), The Celtic Languages (London, 1993); Paul Russell, An Introduction to the Celtic Languages (London, 1995).

78

W. F. Skene, The Four Ancient Books of Wales, kaks köidet (Edinburgh, 1868).

79

http://en.wikipedia.org/wiki/Cumbric_language (2008). Päris hiljuti ja pärast käesoleva kirjutise lõpetamist asutati internetis aadresssil www.cumbricrevival. com. Cumbric Revival Community.

80

Vt Peter Brown, The Rise of Western Christendom (Oxford, 2003).