Kadunud riigid. Norman Davies

picti nende hõimude kohta, kes klammerdusid vana eluviisi külge – nad tätoveerisid end, keeldusid omandamast kirjaoskust ja järgisid rahvususundit –, kusjuures ka iirlased ja britid kohtlesid pikte harilikult kui eraldi rahvast.81 Iirimaa gaelid ütlesid nende kohta cruithne, mida nad tõenäoliselt pruukisid omal ajal kõikide Britannia elanike kohta. Rooma aja lõpus kasutusele tulnud kõmrikeelset terminit cymry, mida tavaliselt tõlgitakse „kaaslane” või „kaasmaalane”, kasutasid iseenda kohta nii läänes (tänapäeva Walesis) elavad britid kui ka Britannia Vana-Põhjala elanikud, aga ilmselt mitte piktid. Siin on tunda cives Romani tugevat mõju.82

      Ehkki Rooma leegionid olid mitu korda käinud Rooma Britannia provintsist ka kaugemal põhja pool, ei suutnud nad kunagi vallutada kogu saart ja okupeerisid 2. sajandi keskpaiku vähem kui kolmekümneks aastaks Hadrianuse ja Antoniuse valli vahele jääva ala ehk Intervallumi. Sellegipoolest jäid nad sinna küllalt kauaks, et luua koostöövalmis hõimudega lähemad sidemed ja koguda nende käest andmeid Britannia põhjaosa kohta. 2. sajandil elanud geograaf Aleksandria Ptolemaios kohtus Britanniast tagasi pöördunud sõdurite ja meremeestega ning koostas kaardi, kus leidub palju sealsete jõgede, linnade, saarte ja hõimude nimesid. Kaugele põhja poole, Antoniuse vallist veel edasi on märgitud Caledonii. Kahe valli vahele jääval alal märgib Ptolemaios nelja hõimu: Damnonii, Novantae, Selgovae ja Votadini. Damnonias on kaardil kuus oppida’t ehk linna: Alauna, Colanica, Coria, Lindon, Victoria ja Vindogara (Colanica leidub ka teisel allikkaardil, mida teame kui Ravenna kosmograafiat). Lindon (Llyn Dun ehk Järvekindlus) arvatakse olevat Ballochi linn Loch Lomondi ääres. Alaunaga on asi vähem selge. See tähendab „neem” või „kannus” ja sobib kenasti Dumbartoni kalju ümbrusse.83

      Briti hõimude ladinapärased nimed on peamiselt keldikeelsete originaalnimede tõlked, mida inglise teadlased tõlgivad harva. Kui katset võib siiski teha. Caledonii tähendas tõenäoliselt „karm rahvas”, Selgovae olid „kütid” ja Novantae „tarmukas rahvas”. Votadini (Ptolemaiosel ekslikult Otadini) olid „Fothadi alamad või järgijad”. Nimetus Damnonii on mingil moel seotud mõistet „sügav” tähistava keldi sõnaga, kõige tõenäolisem tähendus on „mererahvas”. See sobib hästi kokku nende elukohaga ja seletab ka, mispärast olid teistelgi Britannia ja Iirimaa mereäärsetel hõimudel samasugused nimed, näiteks elasid dumnoniid tänapäeva Devonis. Igal juhul on Damnonia kõige varasem väikeriik, mis asus Dumbartoni lähikonnas. Selle elanike meresõiduoskuses võib vaevalt kahelda: üks hilisem Iiri allikas mainib määratlemata lahingupaika Iirimaal, kus britt Beinnie tappis Conni poja Arti. Beinnie oli üle vee saabunud britt. Ilmselt oskasid damnonialased transportida sõjamehi üle mere.

      Dumbartoni kalju oli kõigest mõne kilomeetri kaugusel Clota jõe ääres asuva Antoniuse valli läänepoolsest otsast, kus arvatavasti seisis Rooma sõjalaevastik, mis pidi ohjeldama põhjapoolsete merede piraate ja aitama tuua gallidest koosnevat abiväge Antoniuse valli ehitusele. Gallide siinviibimisest annab tunnistust raidkiri vallile ehitatud kindluse altaril kõigest mõne kilomeetri kaugusel Brittanodunumist (Dunglass). CAMPES TRIBUSET BRITANI QP SETIUS IUSTUS PREF. COH IIII GAL VS LLM (Britannia sõjajumaluste auks, Quintus Pisentius Justus, Gallia liitlasvägede 4. kohordi prefekt). Aastaarv vastab meie mõistes aastale 142 pKr. Paarikümne aasta pärast olid leegionid tagasi tõmbunud. Nende kava tagasi tulla ei täitunud kunagi. Küll aga pani keiser Caracalla (valitses 209–217) põhja pool Hadrianuse valli liikuma ratsapatrullid (areani) ja on mõeldav, et Clota jõgi pakkus üha võimalusi teenindada Rooma lääne sõjalaevastikku.84

      4. sajandi keskpaiku tungisid üle Britannia põhjapoolsete kaitseliinide väed, mida roomlased nimetasid suureks confederatio barbarica’ks. Pole teada, kas Damnonia oli selle ühendusega liitunud. Igatahes varises kogu Britannia provintsi valitsusaparaat kahe aastaga (367–369) kokku. Marodöörid ja desertöörid rüüstasid maapiirkondi, võtsid kinni sõjaväe kõrgemaid ohvitsere ning tapsid provintsi ida- ja lõunarannikut kaitsvate kindlustuste juhi. Korra taastas veteransõjamees krahv Theodosius, kes rajas Hadrianuse vallile uuesti garnisonid ja moodustas nii läände kui ka põhja poole hulga sõltuvaid puhverriike. 4. sajandi lõpul seadis end läänes sisse Hispaania väejuht Magnus Maximus, kellest sai Macsen Wledigi nime all mitme legendaarse walesi dünastia rajaja. Samal ajal tõusis votadinide valitsejaks keegi Paternus või Padarn Pesrut (punase mantliga Paternus). Punane mantel tähendas kõrget Rooma auastet. Tema oletatava pealinna Marchiduni (tänapäeva Roxburgh Castle’i) asukohast on leitud suur hulk ajavahemikus 369–410 vermitud Rooma münte. 405. aastal mainib sissekanne ühes Iiri annaalis strath Cluatha ehk Clyde’i oru lahingut. See ongi kõige tõenäolisem hetk, mil rajati Rooma-järgsed ebamäärased riigid. Theodosiuse asutatud sõltuvatest puhverriikidest olid saanud tõelised rahvuslikud „kuningriigid”.85

      Muidugi on tiitel „kuningas”, mida kasutavad nii allikad kui ka ajaloolased, mõnevõrra liialdatud. Toonaste riikide valitsejad polnud kroonitud monarhid, vaid sõjapealikud, kes surusid alamatele peale oma tahte ja kogusid andameid. Nende muutlikust varanduslikust seisust annab tunnistust asulate hulk, kust nad suutsid andamit koguda.

      Pärast seda kui Rooma sõjavägi 410. aastal või veidi hiljem Britanniast lahkus, oli Intervallumis viis, võib-olla kuus-seitse rahvuslikku kuningriiki. Mõni neist on paremini dokumenteeritud kui teised. Galwyddel (Galloway) tekkis Novantae aladele. Rheged, mille keskus oli Caer Ligualid (omaaegne Luguvalium, tänapäeval Carlisle), ulatus mõlemale poole Hadrianuse valli. Riigil oli hilisele Rooma ajale iseloomulik pealinn oma piiskopi, linnamüüri, akvedukti ja purskkaevuga, mis töötas veel 250 aastat hiljemgi. Millalgi 5. sajandil valitses seda Coel Hen, algselt „vana kuningas Cole”, kes saatis suurema osa ajast mööda Aeronis – tulevases Ayrshire’is – sõdides ja kelle nimi on esimene Walesi genealoogianimekirjas „Põhjala inimeste põlvnemine” („Bonedd Gwyr y Gogledd”).86 Idarannikul tekkisid Forthi lahe vastasrandadele Manau (Clackmannan) ja Lleddiniawn (Lothian). Nad võisid, aga ei pruukinud olla eraldi riigid, kuid kokku peetakse neid Guotadini (mis on Votadini õige keldikeelne nimi) territooriumiks. See Gododdini maa (kui kasutada nime nüüdisaegsemat vormi) võis enne vabastamist olla ka Coel Heni valdus. Nii nagu Rhegedis avaldus siingi varakult kristluse mõju. Riigi pealinna Dun Eidyni kalmistul on palju kristlaste haudu. Naaberriik Bryneich hõlmas Gododdinist lõunasse jääva rannariba, aga ka mõlemale poole Hadrianuse valli jäävaid alasid. Kõige sellega võrreldes jäi Kaljukuningriik varju.87

      5. sajandi sündmusi Intervallumis valgustab mingil määral kolme kaugemalgi tähelepanu pälvinud mehe – Cunedda, Patricku ja Niniani – tegevus. Cunedda ap Edern ehk Hea Juht oli Gododdinist pärit sõdalane, kes umbes 425. aastal juhtis sõjakäiku iiri asunike koloonia vastu kaugel Walesi põhjaosas Gwyneddis. Lõpetanud sõjakäigu edukalt, läks ta ajalukku kui üks esimesi Walesi kangelasi ja Gwyneddi valitsejatedünastia esiisa. Tema sõjakäigu põhjus – nagu kirjutab ühe tema järeltulija õukonna juures valminud ajalooteos „Historia Brittonum” – võis olla just Cymry hõimude vastastikune solidaarsus.88

      Cunedda lugu näitab, kuidas napid ajalooallikad tõstatavad sama palju küsimusi, kui nad neile vastuseid annavad. Kuningate loetelude tõlgendamine on siiani ühtaegu nii keeruline kui ka pakub mõistatusi. Kõige varasemad seda perioodi käsitlevad nimistud on leitud Briti Raamatukogu käsikirjade kogust, mis on tuntud kui Harley genealoogiad, mis pärinevad küll tunduvalt hilisemast ajast, kui elasid seal nimetatud valitsejad. Peamiselt pärinevad need Walesist, mitte Britannia põhjaosast, mistõttu võib selles näha keskaegsete kõmride katset säilitada mälestust oma kadunud hõimlastest. Neis allikais leidub harva usaldusväärseid kuupäevi ning need on täis korduvaid nimesid ja tavatuid nimevorme, mida ei ole võimalik kindlalt omistada ühelegi konkreetsele isikule. Uurijad peavad leppima põlvkondade

81

Elizabeth Sutherland, In Search of the Picts: A Celtic Dark Age Nation (London, 1994).

82

Cives Romani – täieõiguslikud Rooma kodanikud. – Tõlkija

83

Tõenäoliselt on see aetud segi teise Alaunaga Hadrianuse vallist lõunas, tänapäeva Cumbrias Maryporti lähedal. Vt ka I. A. Richmond, „Ancient Geographical Sources for Britain North of the Cheviot”, sama autori raamatus Roman and Native in North Britain (Edinburgh, 1958); G. W. S. Barrow, „The Tribes of North Britain Revisited”, Proceedings of the Society of Antiquaries of Scotland, 119 (1989), lk 161–163.

84

Juulis 2008 võttis UNESCO Antoniuse valli maailmapärandi nimistusse. Vt www.antonineway.com.

85

Vt Michael Jones, The End of Roman Britain (Ithaca, NY, 1996).

86

Peniarth MS 45, National Library of Wales: online-tõlge aadressil http://www. maryjones.us/ctexts/bonedsurn html (2010).

87

„Yr Hen Ogledd”, väljaandes John Koch (toim), Celtic Culture: A Historical Encyclopedia (Oxford, 2006).

88

C. T. Greenhead, tsit väljaandes Moffat, Before Scotland, lk 305.