Kadunud riigid. Norman Davies

ütles kuningas Chlodovech oma sõdalastele: „Mind vaevab, et nii suur osa Galliast on nende ariaanide käes. Mingem jumala abiga sõjaretkele ja allutagem nad meie võimule …” Nii suunduski armee [Tours’ist] Poitiers’ peale … Jõudnud vihma tõttu üle kallaste tõusnud Vigenna [Vienne] jõe äärde, ei teadnud frangid, kuidas sellest üle pääseda, kuni tuli hiigelsuur emahirv ja näitas, kust seda ületada saab … Seades Poitiers’ lähistel künkal üles oma telki, nägi kuningas, et Hilariuse kirikust tõuseb suitsu, ja ta pidas seda märgiks, et saavutab ketserite üle võidu.

      Saatuslikuks lahingu näitelava oli valmis.

      Nii läksidki Chlodovech ja gootide kuningas Alarich kokku Vouillé väljal [campo Vogladense] kolme kolmikpenikoorma kaugusel linnast. Nagu neil kombeks, teesklesid goodid põgenemist. Aga Chlodovech tappis Alarichi oma käega, pääsedes ise [varitsusest] tänu tugevale rinnaturvisele ja kiirele hobusele.46

      Lõpptulemus oli seega vaieldamatu. Läänegootide võim Gallias sai mõne tunniga murtud. Frangid aga tungisid edasi. Osa neist liikus üle keskmägede, et hõivata Burgundia piiri äärsed alad. Chlodovech läks Burdigalasse talvitama, enne kui rüüstas järgmisel kevadel Tolosa. Alarichi vägede riismed koondusid Narbonne’i, suurem osa neist taganes aga Püreneede joonele. Nende riigi keskosa Gallias tuli maha jätta. Pärast seda jäi läänegootidele valitseda üksnes Pürenee poolsaar ja nad säilitasid seal oma võimu kuni mauride saabumiseni kaks sajandit hiljem.

      Frankide võitu on seletatud väga erineval viisil. Võitjate versioon, mille edastab Tours’i Gregorius, rõhutab katoliikliku jumala osa, sest just tema olevat abistanud katoliiklastest sõdalasi. Isegi Edward Gibbon toonitab religiooni tähtsust, omistades Gallia-Rooma ülikkonnale katoliikliku viienda kolonni rolli. Tema hinnangutele on nüüd leitud tugevaid vastuväiteid.47 Kindlamal pinnal liigub Gibbon siis, kui kirjutab muutlikust sõjaõnnest. „Fortuna võimuvallas (kui me ikka tohime varjata oma võhiklikkust selle populaarse nimetuse taha),” kirjutab Gibbon kõrgelennuliselt, „on peaaegu ühtviisi raske näha ette sõjasündmusi ja seletada nende tagajärgi.”48

      Kümme või rohkemgi aastat ajas idagootide kuningas Theoderich taga oma unistust allutada kõik goodid. Ta määrati oma lapselapse, Alarich II noore pärija Amalrichi eestkostjaks ja väidetavalt tekkiva, Alpidest Atlandi ookeanini ulatuva impeeriumi süserääniks. Paraku olid tema võimu alussambad hakanud murenema. Ta ei suutnud tagada korda Itaalias, rääkimata juba frankide ohjeldamisest Gallias või läänegootide abistamisest Hispaanias. Hetk oli küps, et Ida-Rooma riigi keisrid Konstantinoopolis võiksid alustada veel üht strateegilist pealetungi. Varsti pärast Theoderichi surma 526. aastal asus keiser Justinianus tegema ettevalmistusi, et viia oma leegionid isiklikult läände.49 Ülejäänud 6. sajandi jooksul, kui Alarichi järeltulijad tugevdasid positsioone Ibeerias, jäid keisri väed Itaaliasse, frankide kuninga Chlodovechi järeltulijad aga panid õla alla pikaajalisele ülesandele, kuidas kujundada Gallia Frankiaks ja Frankia Prantsusmaaks.

III

      Kuigi läänegootide Tolosa riik pidas suurel maa-alal vastu 89 aastat, leidub väga vähe füüsilisi tõendeid selle olemasolu kohta. Arheoloogilised väljakaevamised pole andnud peaaegu mingeid tulemusi.50 Ehkki on säilinud üks kuldne solidus Alarich II kujutisega, on enamiku läänegootide Tolosast leitud münte välja andnud keisrivõim. Mitmesajal tollest ajast pärineval marmorsarkofaagil pole tunnuseid, mille abil määrata nende täpsem päritolu. Peaaegu kõik, mis on teada, pärineb fragmentaarsetest kirjalikest allikatest. Isegi Chlodovechiga peetud lahingu paik pole päris kindel. Üks rühm uurijaid seostab Gregoriuse sõnad campus Vogladensis Vouilléga, teine rühm paigutab lahingu naabruses oleva Vouloni küla lähistele.51 Toulouse’is ja Akvitaanias toimunuga seoses läänegoote peaaegu ei mainitagi.52 Alles päris hiljaaegu koostati põhjalik bibliograafia, et aidata teadlastel mosaiikmõistatuse tükke kokku panna.53

      Toulouse’i Jumalaema kirik – Notre-Dame de la Daurade –, mille päritolu on seotud läänegootidega, lammutati 1761. aastal maani maha, et teha ruumi kaldapealse rajamiseks. Kirik oli andnud peavarju Musta Madonna altarile. Originaalne pühapilt varastati 15. sajandil ja selle esimene asendus põles 1799. aastal revolutsioonikeerises ära. Säilinud gravüüridel on jäädvustatud varakeskaegne marmorsammaste ja kuldsete mosaiikidega kaunistatud kaheksakandiline kabel. Praegune basiilika, nagu ka püha Saturninuse peakirik, on täiesti tänapäevane ehitis.54

      Õnneks pole kaardid ja muuseumid siiski päris tühjad. Hulk kohanimesid järelliitega -ens, näiteks Douzens, Pezens ja Sauzens, kõik de l’Aude’i departemangus, arvatakse reetvat läänegoodi päritolu. Küla nimi Dieupentale (Tarn-et-Garonne) on aga ainus puhtalt läänegoodi päritolu nimi: diup tähendab „sügav” ja dal on „org”. Mõningaid tagasihoidlikke pronksesemeid, näiteks kotkakujulist rinnanõela ja klaasesemeid, on klassifitseeritud samal moel, tuginedes samasugustele leidudele Rooma Doonau-äärsetes provintsides. Ja Narbonne’ist Carcassonne’i viival maanteel möödume imposantsest vaala meenutavast Alarichi nime kandvast mäest. Kohalikud allikad viitavad seda nime selgitades Ataulfi ajal rajatud kindlustustele ja laialt levinud müüdile, mis puudutab Tolosa riigi viimase kuninga viimast puhkepaika. Mäe varjus seisavad keskaegse püha Pierre d’Alarici abikloostri varemed ja samas, selle põhjanõlval, laiub tunnustatud viinamarjakasvatusala, kus toodetakse Corbières’i margiveine.55

      Tänapäeval leiame kõige kindlamaid viiteid läänegootide minevikule Lõuna-Prantsusmaal ootamatul kombel pöörastest legendidest, ajaloolise sisuga kirjandusest ja iseäranis ühest väikesest külast Püreneede jalamil. Pays de Razès’s asuv Rennes-le-Château on müüriga ümbritsetud küla mäe tipus, kus leidub umbes kakskümmend maja, kirik ja keskaegne kastell. Siit avanevad nõiduslikud vaated Val des Couleurs’i orule ja samas kõrgub ka püha mägi Bugarach, kust algas Jules Verne’i kangelaste teekond maakera sügavusse. Seda peetakse iidseks Rhedae linnaks ja 19. sajandil sai küla kuulsaks kui läänegootide vallutamatu kindlus pärast nende minemakihutamist mitte kuigi kaugel asuvast Tolosast. Kohaliku kiriku kivisambad olevat läänegooti päritolu ja laialt on levinud muinasjutulised kuuldused sinna maetud aardest.56

      1885. aastal võttis siinse koguduse üle erakordne, et mitte öelda kurikuulus vikaar Bérenger Saunière (1852–1917). Koostöös naabri ja ametivenna abee Boudet’ga, kes töötas läheduses Rennes-les-Bainsis ja oli vanu keldi keeli käsitleva kummalise teose autor,57 asus isa Saunière asja tundmata nii ajaloo kui ka salateaduste kallale. Enda sõnul avastanud ta oma kirikut korrastades kolm läänegootide ajast pärinevasse sambasse peidetud pärgamenti, millel olevat kirjas kodeeritud sõnumid. Varsti pärast seda jäi mehest mulje, nagu oleks ta seletamatul kombel rikkaks saanud; hunnitu villa ja keskaegses stiilis maja, mis ta ehitas, on praegugi alles. Kui Saunière oli suremas, vapustas tema surivoodil tehtud pihtimus pihiisa niivõrd, et vikaar keeldus tegemast viimset võidmist. Saunière’i armastatuim moto olevat olnud tsitaat Balzacilt: „Il y a deux histoires: l’histoire officielle, menteuse, et l’histoire secrète, où sont les véritables causes des événments” („On kahesugust ajalugu: valelik ametlik ajalugu ja salajane ajalugu, kust võib leida toimuva tõelised põhjused.”).58

      Ausalt öeldes kujutab läänegootide lugu enesest ainult üht paljudest fantastiliste lugude segapudrust, mis läksid pärast isa Saunière’i surma liikvele. Nendes lugudes on taas elustunud katarid, templirüütlid, roosiristlased, salapärane Siioni prioraat ja koguni Püha Graal ise. Dan Browni „Da Vinci kood” on kõigest üks kümmekonnast raamatust, mille aines on ammutatud nendest müstilistest lugudest.

46

Samas, 2.37.

47

Ian Wood, väljaandes Rosamund McKitterick ja Roland Quinault (toim), Gibbon and Empire (Cambridge, 1997).

48

Gibbon, Decline and Fall, 38. ptk.

49

Vt John Moorehead, Justinian (London, 1994).

50

Vt B. Young, „The Missing Archaeology of the Visigoths”, väljaandes The Battle of Vouillé: Symposiumcommemorating the1500th Anniversary, University of Indiana at Urbana Champaign, 12 April 2007; http://theheroicage.blogspot. com/2007_04_01_archive.html.

51

„La Bataille de Voulon”, http://voulon.fr/histoire_42.htm (2010).

52

www.jacobins. mairie-toulouse.fr/patrhist/edifices/menu/listeed_.htm (2010); www.visite.org/aquitaine/fr/patrimoine. php (2010).

53

A. Ferreiro, The Visigoths in Gaul and Spain, AD 418–711: A Bibliography (Leiden, 1998).

54

„Clôitres et monastères disparus de Toulouse”, http://pedagogie.ac-toulouse. fr/culture/religieux/clodaurade.htm (2010).

55

www.corbieresweb.com/montagne-dalaric (2010).

56

Henry Lincoln, The Holy Place: Decoding the Mystery of Rennes-le-Château (Moreton-in-Marsh, 2005); www.rennes-le-chateau-archive.com/ (2010).

57

Henri Boudet, La Vraie Langue celtique et le cromlech deRennes-les-Bains (Carcassonne, 1886; Nîmes, 1999).

58

http://redpill.dailygrail.com/wiki/rennes_le_chateau (2010); http://dreamscape. com/morgana/metis.htm (2010); www.magie-arcadie.be/rennes-le-chateau.htm (2010).