Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

muutumatuna püsida, kui ta vaid vaevub end ka edaspidi sama heas vormis hoidma. Reniardile meenutas ta natuke kunagi nähtud filme Indiana Jonesist.

      „Ja mind ignoreerivad sirgelt,” pistis Aracelli vahele. „Nagu kõiki oma Norra õhupalle.”

      Aracelli oli teatud „määratlemata” vanuses, ehk just nooruseast välja jõudnud… või kui lõpuks kõik eufemismid kõrvale jätta, siis vast pisut üle neljakümnene päris kena hispaanlanna.

      Nonde teise poole 30 hulgas oli ka 5 naist – kvoodid olid igale poole jõudnud –, kuid Reniard teadis kindlalt, et mitte ükski neist ei ole mitte kunagi mitte ühtki sõna öelnud ja ei ütle ka. ’Norra õhupallideks’ kutsus terve maailm selliseid sellepärast, et Norra oli esimene riik, mis kehtestas sookvoodid, mis ulatusid lisaks muudele totrustele ka äriühingute juhatustesse.

      Aracelli ei olnud kindlasti mitte Norra õhupall, kuigi ka tema oli enamasti vait. Samas… Reniard oleks väga teada tahtnud, mida naine endast päriselt kujutab. Lõpuks teadis ta vaatamata juba viiele koos töötatud aastale vaid seda, et naine kuulub Kuu Ordu juhatusse. Selle päris Kuu Ordu, tuletas ta endale mõttes meelde.

      „Reniardil on muidugi õigus,” ühmas Dexter. „Frank, kas poleks lihtsam neile rohkem maksta? Läbirääkimised võtavad aega, kõik venib.”

      „Me ei tohi seda teha,” raputas Frank pead. „Praegu on see äri. Seda ei tohi tasakaalust välja lasta.”

      Kümme sekundit valitses vaikus, siis Reniard ohkas. „Mais arrêt, mina julgen välja öelda, et ei saa päris täpselt aru. Me toodame mikroskeeme. Me saame need foutrement head tänu sellele, et esiteks on meil ümber terve Rõngassaia mingi tsüklofasotroni moodi asi, millega saab pooljuhid vachement puhtaks – oli vist lisandeid vähem kui kümme astmes miinus kaksteist? –, ja teiseks kuseme me kõrges kaares kõigi patentide ja kopipedendusega seotud seaduste peale. Nemad teavad seda. Nad teavad seda, et me müüme ainult neile. Ja üritavad pigistada. Kas neid ei saa ähvardada teiste partnerite otsimisega?”

      Frank raputas pead. „Vaata suuremat pilti. Me ei pääse otse ühelegi turule. Meiega teeb äri sadu firmasid, neist umbes 30 võib lugeda rahvusvahelisteks suurkorporatsioonideks. Kõik nad arvavad, et saavad meid pigistada ja kõik nad saavad meiega äri tegemisest kasu. Igaüks neist näeb vaid tükki pildist – nemad näiteks ei tea, et me ei osta raskemetalle, vaid müüme. Nemad ei tea eriti midagi meie geeniärist või robotite ärist, niisamuti kui nad varjavad hoolikalt kogu ülejäänud maailma eest, kust nad saavad teatud mikroskeeme. Nende mätta otsast vaadatuna saavad nad head kasumit ja me ei konkureeri nendega. Saad aru, nad on meile andnud koormate kaupa konkurentidelt varastatud tehnoloogiaid, mida nad ise ei saa kasutada.”

      „Kuid need summad, millest me rääkisime, on ju üsna suured? Me saaksime palju kiiremini edasi minna, kui…”

      „Ei saa!” Frank raputas uuesti pead. „Kõik nad peavad arvama, et me vireleme näljasurma piiril. Või kuidas ma seda ütlen… Praegu nad arvavad, et me küll elame hästi, kuid nemad elavad paremini. Et me oleme kari segaseid noori ja muidu veidrikke, kes…” Ta raputas veelkord pead. „Jah, nad teavad, et meid ühendab ka Kuu Ordu idee, kuid me oleme püüdnud mängida seda kaarti teistpidi – et me oleme siin natuke haledad; et me sõltume neist täielikult. Saad aru, neil ei tohi hirm hakata.”

      „Hirm? Olgu, nad müüvad meile – läbi saja vahendaja – asju, mida suurriigid ei luba kuhugi karukolkasse müüa, aga kõik ju teavad, et niikuinii saab need kätte iga kohalik kunn, kes tahab. Hind aga läheb paratamatult üles, kui me ostame neilt mingite Kagu-Aasia urgaste kaudu.”

      „Jah, aga saa aru, siin on küsimus hoopis milleski muus – mis sa arvad, mis on põhiline asi, mis eristab meie majandust kõigist, kes põhimõtteliselt suudaksid neid keelatud tehnoloogiaid osta?”

      Reniard kehitas õlgu. Teised kaks vaikisid; Reniardil oli ähmane tunne, et ka neile ei tee paha seda üle korrata…

      „Mis on Kuu Ordu ellujäämiseks vajalik? Primaarne tööstuskompleks! Mis on primaarse tööstuskompleksi tunnus? Kõige lihtsamalt öeldes?”

      „See on see koht, kus toodetakse neid tehaseid, mis toodavad teisi tehaseid.”

      Frank mõtles hetke. „Vulgaarne, aga väga õige. Lisada tuleks ehk ainult, et see koht, kus neid lisaks kõigele muule ka arendatakse. Meie megaeelis on kosmosetehnika. Õige mitmed väga mõjukad… eee, inimesed ja inimühendused panid omal ajal salaja raha sinna alla, lootes Plaatinamäele küüned taha saada. Neile kõigile on see ära tasunud. Ainult et põhilise osa kasumi eest ei ole me end rasva söönud, me oleme arendanud sedasama primaarset tööstuskompleksi.”

      „Kuid…” alustas Reniard, ent Dexter katkestas teda pehmelt: „Stopp. Frank võib lõpmatuseni rääkida ja teda on huvitav kuulata, kuid meil on veel mõned küsimused. Kõigepealt – me peaksime laienema. On veel mõned kompaniid…”

      Reniard tegi kõhuvalu häält. „Dexter, salaud, ei tõmba minult niimoodi vaipa alt ära. Eile kiusasid sa mind privaatselt, nüüd hakkate kõik kolmekesi minu peale karjuma…” Ta vaatas teiste kahe poole. Kui tal oligi mingi lootus kaastundele, siis kustus see, nähes teisi noogutamas. „Band de cons,”1 pomises ta löödult.

      „Frank, sul on viimane aeg sealt ära tulla,” jätkas Dexter. „Me ei jõua sulle enam katet teha.”

      „Sellega jäid sa hiljaks,” noogutas see ükskõikselt. „Mind juba lasti siit töölt lahti. Holger aitas mu Teherani ja paari päeva pärast olen Madal. Aracelli, oled sa kindel, et EuroBureau sinuni ei jõua?”

      Naine raputas mornilt pead. „Ma olen siin kõlkunud juba kaksteist aastat. Black Lace’i kuritegude register on aukartustäratav. Endalgi hakkab hirm, kui lugeda. Ära muretse.”

      Dexter tõmbas joone alla. „Sinuga, tüdruk, arutame asja hiljem edasi. Reniard, sina saad materjalid, mille kõige president sinust saab. Frank, kas sa vajad veel abi, et siia jõuda?”

      „Ei, Holger hoolitseb kõige eest.”

      „Siis ülehomseni.”

      X

      „Nii, mida me teada saime? Olid nad ehtsad?”

      Nõupidamistelaua teises otsas oli läinud rohkem aega, sest seal olid inimesed tõepoolest ühes ruumis koos olnud ja nende viisakas lahkumine võttis aega.

      Noor arvutitehnik seisis nõupidamistelaua juures koos oma kakskümmend aastat vanema ülemusega. Tolle ülemuse ülemus oli nõupidamisest osa võtnud ja formaalselt oleks tema pidanud rääkima, aga mõnedel praktilistel juhtudel eelistasid neli endisest seltskonnast kohale jäänud meest lasta rääkida sellel, kel midagi öelda on.

      „Sama, nad olid ehtsad, kuid nad istusid eri ruumides ja muidugi töötlesid nad kujutist.”

      „Mida me nende kohta teada oleme saanud? Kuidas nad asjasse suhtusid?”

      „Nad ei võta meid tõsiselt. Sama, Reniard Oddchand ei ole otsustaja. Ta igavleb. Tegelikud otsused teeb François Plessis, kuigi ka John Dexter ja Aracelli Segarra kuulavad huviga ja ilmselt on neil strateegia määramisel oma roll. Teised meie arvates sisuliselt ei osale.”

      „Kas mõni neist teistest võib siiski olla tegeliku töö tegija?”

      „Ma ei ole kompetentne kaasa rääkima meie avalike suhete talituse teiste osakondade andmete alusel. Meie analüüsi põhjal võime väita, et ei ole.”

      „Kas on veel midagi selgunud? Me muidugi teame, et Reniard Oddchand on ilmselt pandud presidendiks vaid sellepärast, et ta on kohalik – et asi ilusam paistaks. Kas ta üldse asjaga seotud on? Kas ta üldse saab aru, mida ta räägib?”

      „Meie andmete põhjal saab.”

      „Kuid näiteks Dexter… On tema tegelik isik selgunud?” Seda viimast küsis mees, pöördudes kõigi ruumisviibijate poole.

      Vaikus.

      „Aracelli

1

’Idioodikari’ või ka ’vitukari’ (pr k). Üldiselt on Reniardi prantsusekeelset vandumist tõlgitud ainult siis, kui see konteksti mõistmiseks oluline on.