Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

ühtlasi imehead matemaatikud. Sellepärast nad oma planeedi «lähendiks» nimetasidki. See viitas ühele diferentsiaalvõrrandite lahendamise meetodile. Oleta vastus, lähend, ja vaata, kas see lahendas võrrandi. Kui mitte, oleta uuesti. Veel üks lähend. Jatole tundus, et ta on lõksus oletatud maailmas.

      Ühel ööl läks ta EigenDome'i, tantsimiseks mõeldud asutusse. Ta istus laua ääres ja ootas ettekandjat, kuid teenindajat ei ilmunud. Sellepärast käiski ta Dome'is harva. Selle paiga kujundanud kunstnik leidis, et on esteetiline, kui jooke serveerivad inimesed ja Nightingale'i inimesed eirasid teda. Aga sel ööl oli ta tavalisest üksildasem ja isegi jäiste unelejate seltskond oli parem kui mitte midagi.

      Sünteetilisest teemandist valmistatud Dome sarnanes kärbitud jalgpalliga. Jato oli linnaraamatukogus hoone ajaloo välja otsinud ja leidnud kirjatöö sellest, kuidas Dome'i kuju matkib C60-fullereeni ehk Bucky palli molekuli. Selle holograafiline valgustus tekitas kvant-omafunktsioone, mis kirjeldasid fullereenipalli. Füüsikast ta aru ei saanud, kuid hindas selle loodud ilu.

      Täna õhtul olid kõik kohad täis unelejaid, tantsimas, vestlemas, ümisemas. Sajandeid geenidega mängimist ja lõppematus öös elamist oli nende naha peaaegu läbipaistvaks pleegitanud. Nende juuksed hõljusid ümber keha nagu hõbedane suits. Väljaspool Dome'i asuvate lampide valgus murdus läbi teemantseinte, kaunistades siseruumi vikerkaartega, mis kogunesid unelejatele värvilompidena. Nad helendasid nagu kvantkummitused.

      Dome'i teises servas avanesid uksed. Ukseavas seisis välisilmlane, vikerkaarevalge halo keha ümbritsemas. See ei olnud uneleja. Ta tundus kindel. Päikesest paitatud. Naine pidi olema saabunud ühel neist haruldastest laevadest, mis Nightingale'i külastasid; haruldastest seetõttu, et unelejad ei lubanud immigratsiooni ja niikuinii pidas enamik päikesevalguses elavatest katkematu öö linna depressiivseks. Ainuke põhjus, miks tavaliselt Ansatzi tuldi, oli vahetuskauba tegemine unenäo vastu.

      Ah jaa. Vahetuskaup.

      Unelejad teevad lihtsa pakkumise: kingi kellelegi meeldiv unenägu ja see uneleja kingib sulle kunstiteose. Sul lubatakse kümme päeva proovida. Pärast seda pead Nightingale'ist lahkuma, said kauba tehtud või mitte. Arvestades hindu, mida unelejate kunsti eest kogu Impeeriumis küsiti, tundub see vahetuskaup hämmastavalt ühepoolsena, suure aarde pakkumisena kõigest kena unenäo eest.

      Jato oli lasknud selle lubaduse lummal end haneks tõmmata. Ta kogus aastaid raha, et Ansatzi reisiks piletit osta. Aga kuidas anda unenägu? Seda oli kergem öelda kui teha, eriti arvestades, millist vastikust päikese käes elavad inimesed unelejates tekitasid. Seesama tugev kehaehitus ja karm ilme, mida kodus nii väga imetleti, peletas unelejaid. Silmas pidades, kuidas nad inetust põlgavad, kartis ta, et tal ei lubata isegi kümneks päevaks jääda. Nad ei lasknud tal kunagi minna.

      Nii et nüüd istus ta üksi ja jälgis, kuidas välisilmlane Dome'i vastasservas ühe laua juurde kõnnib. Naine kandis tumedaid saapasäärde topitud pükse ja valget sviitrit, mille varrukate ülaosi kaunistasid kuldsed rõngad. Tema riietus paistis tuttavana, kuid Jato ei suutnud aru saada, miks. Jakki tal polnud, Nightingale'i ilmamasinad aitasid planeedi looduslikul konvektsioonil kliimat meeldivana hoida, vabana raevukatest tuultest, mis rebisid Ansatzi ülejäänud osa. Tema juuksed olid mustade kuldotsaliste lokkide pilv ja ta silmi – rohelisi metsalehtede värvi silmi – raamisid tumedad ripsmed. Ta nahk oli tumedat tooni, täis õitsvat roosat tervist. Ükski unelejaist ei pidanud naist teise pilgugi vääriliseks, kuid Jato meelest oli ta armas.

      Naine istus ja ilmus ettekandja, et tellimust võtta. Jato tõusis puudutatult ja suundus laserbaari poole, kavatsedes peale käia, et teda teenindataks. Selleni jõudmine oli aga päris vägitükk. Dome'i põrand koosnes üksteise sees paiknevatest rõngastest, kõik aeglaselt ühes või teises suunas pöörlemas. Raamatukogust leitud tekst oli kirjeldanud midagi «kvant-superpositsioonides koefitsientide rõngaste kiirusega vastendamisest». Tema ei teadnud muud kui seda, et arvuti pidi liikumist koordineerima, et külastajad saaksid kukkumata ühelt rõngalt teisele astuda. Unelejad tulid sellega graatsiliselt toime, aga tema polnud selgeks saanudki.

      Tal õnnestus jõuda tantsupõrandani, mis oli Dome'i keskmes rambelt pöörlev ketas. Tantsijad, pajulikult saledad hõbesilmsed kunstitööd, triivisid temast eemale. Teisel pool tihkas ta jälle rõngastele astuda ja kandus peagi ühele ja teisele poole. Iga kord, kui ta lähenes unelejatest hõivatud hõljuklauale, triivis see õhupatjadel eemale. Ta soovis, et kasvõi kordki vaataks keegi üles, tunnistaks ta olemasolu, tervitaks. Midagigi.

      Vahepeal tõi teenindaja välisilmlasele tema joogi, see oli laiasuulises pudelis «Laseripiisk».

      Tillukesed laserid klaasis kallasid joogi värvidega üle: heelium-neoonpunane, tsink-seleensinine, naatriumkollane. Naine nõjatus istmele tantsijaid jälgima, jook käes.

      Jato lõpetas teesklemise, et tahab baarini jõuda, ja suundus välisilmlase poole. Aga iga kord, kui ta lähenes rõngale naise hõljuklauaga, tõkestasid seni eemale triivinud inimesed ja lauad äkitselt ta tee. Vahepeal lõpetas välisilmlane oma joogi, libistas maksekiibi laua pilusse ja valmistus lahkuma. Mees hakkas talle järele minema – ja teed blokeerima ilmus ettekandja, selg Jato poole, laseriga toonitud jookide kandik kõrgel.

      Jato kortsutas kulmu. Ta oli alati olnud pika kannatusega ja sõnakehv. Aga isegi kõige stoilisemal mehel saab ükskord kõrini. Ta pani käe teenindaja seljale ja lükkas, mitte kõvasti, täpselt nii palju, et kutt eest liiguks. Teenindaja komistas ja tema kandik rappus, rumm kannudest ümarate tilkadena välja pritsimas. Isegi siis ei vaadanud keegi Jato poole, isegi mitte ettekandja.

      Ta sai ukseni kedagi teist tõukamata. Väljas valgustasid lambid mõnemeetrist ala, kuid nende särast kaugemal valitses täherikka taeva all öö. Jato sammus Dome'ist eemale, käed rusikasse surutud. Ta ei tahtnud, et nood tunneksid rahuldust nähes, kuidas ta end nende kohtlemisest provotseerida laseb.

      Dome asus äärelinnas, selle suure platoo serva lähedal, kuhu unelejad olid Nightingale'i ehitanud. Platood piirasid Hiiglaseskeleti mäed, kolmel küljel laugelt langedes ja neljandal, siin põhjas, järskude kaljudena kõrgudes. Põhjapoolsed tipud kuhjusid kauguses kõrgemaks ja kõrgemaks, kuni neist sai sakiline joon pimestavaid tähti täis taevas.

      Unelejad väitsid, et nad ehitasid Nightingale'i proovikivina: kas on võimalik luua ilu nii heidutavas paigas? Nii nad seda põhjendasid. Jato oli kuulnud teisigi põhjuseid, aga neid unelejad eitasid.

      Kuigi ta varasemad katsed veenda välisilmlasi teda planeedilt minema toimetama olid luhtunud, ei andnud ta alla. Ta nägi välisilmlast eemal varjudes, ronimas mööda Ruututõstu, kaljusse raiutud treppi. Esimene aste oli sentimeeter kõrge, teine neli sentimeetrit, kolmas üheksa ja nii edasi. Kõrgused suurenesid täisarvude ruutudena. Esimesed kulgesid kaljuga paralleelselt, aga tegid siis täisnurkse pöörde ja sammusid mägedesse, kerkides üha kõrgema ja kõrgemana, kuni neist endast said kaljud, eristamiseks liiga kõrged, liiga tumedad ja liiga kauged.

      Selleks ajaks, kui ta Ruututõstu esimese astmeni jõudis, võttis välisilmlane kümnendat, umbes ta piha kõrgust astet. Naine istus sellele, jälgides teda pimeduses pooleldi varjatuna. Mees lähenes aeglaselt ja jäi üheksandal astmel seisma.

      «Saan ma sind kuidagi aidata?» küsis naine.

      «Mõtlesin, et äkki tahad giidi linna näitama.» See ei kõlanud veenvalt, aga paremat sissejuhatust talle pähe ei tulnud.

      «Aitäh,» ütles naine. «Aga ma saan hakkama.» Vestlus jooksis kriginal liiva.

      Ta proovis uuesti. «Mul pole just tihti võimalust rääkida kellegagi väljastpoolt planeeti.»

      Naise kehahoid lõdvenes. «Märkasin, et minu laev on sadamas ainuke.»

      «Kas tulid unenäo vastu kaupa tegema?»

      «Ei. Kõigest mõned väikesed remonditööd. Lahkun kohe, kui need valmis saavad.»

      Jato märkas naise taga fraktaalmustriliselt tuledes säravat kera. Edasi hõljudes selgines see üle meetrise läbimõõduga robotdrooniks, pinnal Mandelbroti hulga peenekeeruline muster. Keeristega ääristatud keerised ääristatud keeristest üha väiksemaks muutuva pitsi lõppematus mustris.

      Tema pilku saates