Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

meelest ka ilus hing. Ta kannatab pööraselt kingsepatöökojas valitseva sõimu ja nilbuste all, tema arusaamise järgi on see tingitud vaid mustast ümbrusest ja madalama väärtusega tööst. Eevi avaldus lööb hetkeks segi ta meeled. Tema pikaldane iseloom ei suuda nii kiiresti leida seisukohti. Eevi küsib edasi:

      „Kas arvad, Eduard, et lapsed on selles süüdi, kui nende emad on eksinud?”

      „Ei arva.”

      „Kas sa tead siis, Eduard, miks inimesed just neid lapsi vihkavad?”

      Eduard ei tea ka seda. Eduardi arvates vihatakse vaid neid, kes on vigased. Eduardile meenub juhtum töökojast, kus vanem sell ta vastu masinat lükkas ning ise vandudes ütles: „Mis sandid vedelevad jalus!” Kui imelik tundub Eduardile, et Eevi, kes on nii terve, nii ilus, tunneb, et ka teda vihatakse. Kas elu on tõesti niisugune?!

      Eevi kõneleb Eduardile oma kodust, oma emast, oma suurest igatsusest isa järele, oma esimesest kooliajast linnas, siis murrangust oma hinges, kuna lastekodus olid peaaegu kõik isata lapsed. Mõnedel, kellel oligi isa, see oli kas haige, hulgus või joomar. Eevi sisetundest kadus üldse isamõiste tähtsus, kuni nüüd jälle teda sellepärast nii ääretult valusalt puudutati.

      „Kas sa tead, Eduard, miks paljud isad hülgavad oma lapsi?”

      Eevi teab küll, et Eduard ei suuda tema küsimusele vastata. Ta ei esitagi seda seepärast, et saada vastust, ta vajab rohkem kuulajat ja mõistjat.

      „Mehed kohtlevad naisi nii hoolimatult,” vastab Eduard, vaadates läbi kingsepatöökoja meeleolu. „Meil töökojas kõneldakse naistest väga halvasti, vanemad poisid käivad alati naiste pool. Aksi käib ka juba kaasas. Kui need sõnad suust tulevad, oi, ma ei taha kõnelda… Aga mehed ei kõnele kunagi lastest… nad ei teagi vahest oma lastest.”

      „Eks nende naised siis ütle… Ma mäletan hästi, kuidas emale toodi raha, ekspress alati tõi… Aga miks isa ise ei tulnud? Ja sellest ajast peale, kui ema suri, ei ole mulle kunagi enam tulnud raha; tähendab, ka isa vihkab oma last, ta saatis raha vaid emale.”

      „Aga vahest on isa ka surnud,” arutleb Eduard.

      „Vahest ehk on juba… Kuid siis ta elas veel, kui ema suri. Hoolekandeametnik pani isegi kuulutuse lehte, ja ma mõistan nüüd väga hästi, miks ta seda tegi…”

      Eduard toetab küünarnukid põlvedele ning pea rusikatele. Ta ei tunne ematunnet ja teda ei ole vaevanud isaküsimus. Eduard arvab, et võiks olla siis pööraselt rõõmus, kui saaks kõndida ja joosta samuti kui teised poisid. Eduard ei tunne end vigaste jalgade pärast teiste väärilisena. Eduardi sisemine võitlus ja igatsus otsib tervist, Eevi oma ema ja isa. Eduard teab, ta oleks saadetud keskkooli, kui ta jalad oleksid olnud terved. Nüüd peab ta õppima ameti, mis ei vaja jalgu. Tänagi tuli Eduard selle mõttega, et Eevile välja valada oma igatsust. Kui Eevi jõudis ette, haarab temagi kinni teisest mõttest, ta püüab mõista Eevi muret, ta aimab, kui raske on Eevil õppida koolis, kus teda pilgatakse, kus talle vaadatakse halvakspanevalt. Eevile halvakspanevalt – kui raske on Eduardil seda kujutleda!

      „Ega’s õpetajad ole halvad?” küsib ta Eevilt.

      „Ei, õpetajad mitte… aga ma ei tea ju ka…”

      „Kui õpetajad ei ole halvad, siis ära hooli millestki… Meie meister on just samasugune kui sellid… Eevi, sa ei aima, kuidas ma tahan ära sealt!”

      „Kirjuta Isale!”

      „Mis see aitab. Viiakse teise kohta, seal on samasugune… Sellid vahel jutustavad, millist elu pidanud nemad elama õpipoistena. Meil on siiski kõik palju parem… aga… aga ma ei taha üldse kingsepaks, ma tahan kah õppida… Sa ei tea, Eevi, kuidas ma tahan õppida…”

      Eevi mäletab, millistel põhjustel Eduardile määrati kingsepaamet. Eduard teab ka ise seda. Eevi on asja võtnud nagu paratamatust, kuid nüüd Eduardi trööstida, teda veenda oma saatuses ta ei suuda. Ta otsib väljapääsu, ta mõtted lendavad. Kuidas Eduardile vastata? Siis ta juba teab:

      „Aga, Eduard, kui õpid nüüd selgeks kingsepaameti, teenid hiljem sellega raha ja hakkad siis õppima… Ma tean, kuidas seda saab. Linnas on õhtune keskkool, seal õpitakse kella kuuest kuni kella üheteistkümneni. Seal käivad enamikus vanemad õpilased, need vist kõik teenivad päeval raha.”

      Eduardi silmad kirgastuvad, palgesse tõuseb veri. Tõepoolest, Eevil on ideaalne mõte.

      „Kas tõesti on niisugune kool?”

      „Jah, päris tõsiselt, meie koolis kõnelesime kord sellest koolist.”

      Kui nad hiljem seavad sammud kodu poole, tunnevad mõlemad, et süda on märksa kergem. Eevi on suutnud end välja kõnelda, Eduardi hinges on hakanud leegitsema lootus.Eevi saadab Eduardi koju. Raekoja kell taob kümme pauku, kui ta koju jõudes lukustab enese järel ukse.

      „Tuled nii hilja?” küsib perenaine.

      „Eduard oli siin, istusime kirikupargis…”

      „Niisuguse tuulega, sa taevas, neid lapsi küll… Tule joo kohe sooja teed. Õpetaja käis ka siin, preili Melk, tahtis sinuga kõnelda. Kõneles siis minuga ja palus sind tervitada. Ära kohku midagi, egas’s halba, kõneles sellest päevasest juhtumist. Seda ei maksa sul nii südamesse võtta. Ma tunnen küll Aimet, tean küll. Mu kadunud mees oli Meigase seebivabrikus raamatupidaja… Sa, Jumal, kuidas seda last hoiti ja hellitati! Nüüd ema muidugi… tema ju rikas… Aga vana Meigas ise on mõistlik mees… proua ei tea, kuhu raha pillata. Sellepärast ei oleks maksnud sul küll nii südantlõhestavalt nutta. Kui ma oleksin teadnud! Söö nüüd, söö. Aida juba magab.”

      9

      Järgmisel sügisel pääseb Kaarin tõepoolest linna. Ta on nüüd juba kuueteistkümnene. Elliga koos astuvad nad majateenijate kursustele. Ainult kolm kuud, siis on Kaarini meelest maailm kõigeks lahti. Kui ometi antaks kätte ka karjasesuvedel teenitud palk! Aga ei, nemad seal hoiavad, hoiavad, nagu oleks kahekümneaastasel rohkem raha vaja kui kuueteistkümnesel. Hoopis vastuoksa, just nüüd oleks talle seda eeskätt vaja. Mis kõik selle eest võiks osta! Nüüd ei ole Kaarinil ju midagi ilusat. Need mõne kleidid ja need mõne kingad, mis lastekodust antakse. Kahekümneaastaselt on Kaarin juba neli aastat teeninud – siis pole talle seda karjasepalka enam tarviski. Mõtle, neli aastat! Igas aastas on kaksteistkümmend kuud, ja iga kuu viisteistkümmend krooni. Oi, Jumal, säherdune hiiglasumma… Kaarin otse väriseb õnnest.

      Õppimist kursusel ei võta Kaarin üldse tõsiselt. On’s tarvis neid tahmaseid potte nii küürida, on’s tarvis kõike just nii täpselt teha? Miks peab üldse olema nii palju toite? Oh, sa taevas, siis sama lusikaga ei tohi veel mitut toitu segadagi – eks toit ole ikka toit! Ja maitsta, miks üldse peab tegija maitsma, eks need maitse, kes söövad! Ja põrandad. Lastekodus ei pestud neid sugugi iga päev, miks peab siin olema kõik nii puhas? Perekonnas nõutakse – tühi jutt, Kaarin seda ei usu. Kes jõuab siis kõike üksinda teha, kui on mitu põrandat, mitu inimest ja Jumal teab mis veel kõik. Kaarin juba niisugusesse perekonda ei lähe.

      Kui kursuse lõpupäevadel ühed ja teised sõlmivad lepinguid teenistuseandjatega, on Kaarin nagu vaost löödud. Ta ei suuda kuidagi mõista, miks juhataja ka temale ei soovita kohta. Elligi juba teab, kuhu ta läheb, aga Kaarin mitte. Eks nad ole ju mõlemad ühest ja samast lastekodust! Kui juhataja soovitab Kaarinile veel kord kursust korrata, pahvatab Kaarin haavunult nutma. Siis tema peaks jääma veel siia, kui teised lähevad teenima! Kui juhataja Kaarinile kohta ei muretse, küllap Kaarin ise muretseb! Kaarin teab, kus elab Roosi, küll Roosi aitab, Roosi on juba terve aasta linnas olnud.

      Roosi juhatabki Kaarini tööbörsile. Rida aadresse sedelitel, nii ta hakkab otsima tundmatuid tänavaid ja maju. Ta otsustab vaadata enne kõik läbi, siis pidada Roosiga nõu ja siis alles valida, kuhu minna. Ega’s Kaarin igasse majja lähe! Kui tore, varsti saab palka…!

      Lõunaks on ta läbi käinud kõik antud aadressid. Kahest kohast öeldud kohe ära, Kaarin olevat liiga noor… Kolme kohta kästi tulla tagasi, kahte ta ei lähe, ühte ta veel mõtleb… Ühes kohas olnud päris noor perenaine, see kutsunud kohe,