Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

ei istu siia pinki!” vastab tüdruk trotsivalt.

      „Aga miks, Aime?”

      „Ema ei luba.”

      „Ema ei luba…” kordas õpetaja küsivalt.

      „Jah, ema ei luba… Siin on kiri.”

      Aime ulatab õpetajale kirja lahtises ümbrikus. Klass on tummalt vait. Midagi erakorralist liigub õhus. Õpetaja istub laua taha toolile ning avab kirja. Õpilased näevad, kuidas tal veri tõuseb pähe, kuidas ta siis pigistab silmad kinni ja surub tugevalt ja nähtavalt hambaid kokku… Siis ta kahvatub ja vaikib… Klass ootab minuteid, kuni õpetaja tõuseb ja sõnab:

      „Selle asja lahendab direktor. Istuge nüüd, Aime.”

      Aime ei istu. Ta ei tea ka, mida vastata. Sellist käiku ei mõistnud ta nähtavasti aimata, ka ta ema mitte.

      „Teie ei istu, see takistab meie tööd. Siis võtke kohe kiri ja minge direktori juurde,” ütleb õpetaja väriseva häälega, oma sisemist ärritust rusikates kätesse pigistades.

      Nüüd Aime istub, kuid küljetsi, seljaga Eevi poole.

      „Armas Meigas, istuge klassis viisakalt… või… või te lähete välja,” kuuldus juba kõrgem toon õpetaja hääles.

      Tunni kestel ei pöördu õpetaja enam kordagi Aime poole. Seda sagedamini küsib ta aga Aime kaaslast Eevit. Õpetaja saab sealt alati head vastused.

      Vahetunnil kogunevad kõik Aime ümber. „Miks sa ei istunud? Miks ema ei luba? Kuidas sa julgesid? Seleta, seleta!” rebitakse teda igalt poolt.

      Eevi, nagu aimates midagi halba enda kohta, jääb teistest eemale. Ta kuuleb siiski kõik, mis ringis kõneldakse.

      „Jah, siis niisuguse kõrval pean mina istuma… lastekodust… ema mäletab hästi, ühe õmbleja laps… Ema ütleb, see on haavav ja alandav. Üldse on see kool imelik. Kõik võetakse vastu, kes aga tulevad… ja lastekodust… päh!”

      Kuulajad ei taipa kuidagi nii ruttu reageerida Aime ägedale kõnelusele. Lühikese vaikuse järel jätkab Aime taas:

      „Ema ütleb, nüüd kipuvad kõik sundid ja sandid keskkooli… Teised muudkui maksku, nemad käivad keskkoolis… ja mis sellest tuleb… päh!”

      Eevi silmade ees lööb mustaks, ta ei näe kedagi ega kuule midagi… Võib-olla oleks ta kukkunud, kui mitte võimlemisredel ta selja taga poleks võimaldanud käsivarte põimimist ümber pulkade. Ta näeb veel läbi kinniste laugude Aime trotsivat ilmet… siis õpetaja kahvatunud nägu… siis meenub talle juhtum algkooli esimesest klassist. „Ole hea laps!” need ema saatvad sõnad andsid talle tol korral jõu. Jumal, mu Jumal, anna nüüd mulle jõudu! palub ta mõttes.Juba on mõned õpilased piiranud ta ümber.

      „Aime on rumal. Ära võta südamesse. Tule meiega!”

      Igaüks ütleb, mis trööstimiseks keelele tuleb. Eevi ei näi kõike kuulvat. Ta seisab endiselt suletud silmil, käsivarred põimitud ümber redelipulkade.

      Siis heliseb kell. Ta avab silmad, tõrjub mõlemate kätega kaaslased eemale ja ruttab klassi. Kuidas on Eevi pehmed näojooned mõne minutiga muutunud sügavaks võitluse tallermaaks! Kaasõpilaste tavaline tunnieelne lärm vaibub, kui Eevi kogub lauasahtlist mappi oma raamatud ja vihikud ning jääb seisma vahisõduri seisakus oma pingi kõrvale.

      Klassijuhataja ilmub tundi koos aineõpetajaga. Mõlemad näivad olevat eriliselt tõsised. Klass istub. Eevi seisab endises asendis, vaid käsi püsti sõnapalumiseks.

      „Mis on, Eevi Pedak?” küsib klassijuhataja.

      „Palun mind ümber paigutada teise pinki,” kõlab Eevi kindel hääl üle klassi.

      Õpetajad vaatavad teineteisele küsivalt otsa. Nähtavasti tuli nendele selline lahendusvõimalus üllatusena.

      Samas tõstab käe õpilane pahema rea viimasest pingist.

      „Palun mind asetada Eeviga ühte pinki.”

      „Ja Velda istub meeleldi Aime kõrvale?” küsib klassijuhataja.

      „Istun küll,” vastab Velda.

      „Mul ei ole midagi selle vastu, võite vahetada,” lubab klassijuhataja ning lahkub tunnist.

      Nagu rukis tugeva rahehoo järel – kes murtud, kes painutatud, kes võidukalt püsti –, jääb klass järgmiseks tunniks töötama. Aime nutab, on haavunud lahingu kaotamisest. Eevi istub oma uuel kohal, toetades pea mõlemale käele. Ta vist ei nuta, sest kõik püsib liikumata. Eevi uus pinginaaber vaatab võidukalt ringi. Tema maalapse soe süda tunneb, et ülekohtuselt rõhutav on võitnud.

      Kui Eevi tundide lõppedes koju jõuab, peidab ta end kardina taha perenaise voodisse, kust pingutusest hoolimata kuulduvad sügavad nuuksed üle toa. Õnneks ei ole Aida veel kodus. Eevi ei taha võõrastele näidata oma pisaraid. Vanaproua Pant mõistab trööstida:

      „Nuta, lapsuke, nuta… nii on kõige parem… nuta… pisarad lahutavad valu…”

      Iga lause järel käib ta pliidi juures, nagu sealt mõtteid tuues, kui tuleb jälle silitama Eevi selga ja käsivarsi.

      „Elu on karm… inimesed on kurjad… nuta, lapsuke, küll lahtub…”

      Kui Aida sammud kuulduvad trepil, tuleb perenaine jälle.

      „Ainult teistele ära näita pisaraid… ära näita… vanale küll… vana mõistab!”

      Õhtul tuleb Eduard. Ta on tulnud üksi. Aksi läinud teiste poistega tuttavate poole.

      Aida õpib teises toas. Perenaine on väljunud. Eduard võtab istet söögilaua taha toolile. Eevi püüab hoiduda kaugemale, et Eduardile mitte näidata oma nutust tursunud silmi. Eduard märkab siiski.

      „Eevi, kas oled haige, on sul palavik?” küsib ta.

      „Ei ole, pea pisut valutab,” vastab Eevi.

      „Su silmad on nii punased… sa oled nutnud,” jätkab Eduard.

      „Vahel kah,” nõustub Eevi pisut naeratades.

      Eduard vaikib. Miks pidi küll Eevi nutma? Eduard ei mõista aimata, mis põhjustas Eevi kurbuse. Eduardi meelest on Eevi õnnelikem nende lennust, sest ta on jõudnud kõige kaugemale. Eevi on keskkoolis, miks pidi ta veel nutma? Mõeldes Eevi murtud olekule, tunneb Eduard, kuidas temagi hinge lisandub muret. Tal on nii väga kahju Eevist.

      „Lähme jalutama, kirikupargis on vaikne istuda,” teeb Eevi ettepaneku.

      „Lähme,” nõustub Eduard.

      Nagu varasematel aegadel lastekodus, toetab Eevi poissi pahemalt poolt, kuna too parema käega nõjatub kepile. Eduard kõndides ei kõnele. Kogu ta jõud ja tähelepanu on siis koondatud kukkumisest hoidumisele. Ka Eevi vaikib. Imelik rõõm Eduardi tuleku üle on täitnud ta rinna. Nemad kaks mõistavad teineteist…

      Kuiv karge sügistuul puhub läbi raagus puude, kui nad jõuavad parki. Kumbki neist ei märka, kuidas üksikud vastutulejad kiirustavad pooljoostes linna poole, et leida majade vahelt tuulevarju. Seal eemal teest on üksik seljatoega pink, sinna suunduvad kaks Suuremõisa lastekodu kasvandikku, et olla kord omavahel, nii nagu oldi lastekodus. Kui lähedastena tunduvad nad siin lageda taeva all teineteisele! Eevi, kes harilikult oma siseilma teistele ei paljasta, tunneb täna otse tarvidust eneseavaldamiseks. Ta alustabki, kui nad on mõne minuti pingil vaikides istunud.

      „Eduard, kas sind ka pilgatakse sellepärast, et oled lastekodust!”

      „Kas sind on pilgatud?”

      „Jaa.”

      „Kas koolis?”

      „Jaa, täna…”

      „Täna! Miks?”

      „Üks tüdruk ei tahtnud minu kõrvale sellepärast istuda, et olen vallaslaps, et olen lastekodust…”

      „Kas ei tahtnud… aga seal on ju kõik peenemad inimesed!”

      „Just