Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

Suhu koguneb sülge. Süüa, Kaarin tahab süüa. Kuid kus on Kaarini rõivad, isegi särk puudub seljast. Ei siin ega seal toolil näe Kaarin oma rõivaid. Siis… siis… nagu uduste mägede tagant meenub talle, kuidas ta ise pildus laiali oma rõivad, siia, sinna… igale poole. Ja vaata, seal ripub kleit, seal sukk, seal särk… Miks ta tegi küll nii?!

      Parajasti kui ta rõivastunult istub laua ääres ning kustutab nälga, klõbiseb võti lukuaugus. Sisse astub eilne pikas kuues härra.

      „Tere hommikust, preili! Kas preili soovib ehk kohvi?”

      „Kohvi, kas saab kohvi?”

      „Jaa, kui preili soovib…”

      „Soovin küll… Kas vanahärra saadab?”

      „Just nii, preili.” Teener väljub naeratades.

      Siis peaaegu nii nagu filmis, peaaegu… aga siiski, mingid imelikud mälestused segavad… Kehas on imelik tunne, pea on nii raske, teine õlg valutab, nagu hammustatud… tõepoolest hamba jäljed… Jälle meenub midagi, millele ei julge mõelda. Ei, see pole siiski võimalik!

      Kohvi tuuakse, ja mitte ainult kohvi, vaid ka kohvisaiu, muna, juustu, võid. Jaa, nii õhukesed lõigati ka kursusel juustuviilud, aga miks neid nii õhukesi?

      „Palun, armuline preili.”

      „Mis maja see on?” küsib Kaarin, kuna teener millegipärast pärast kohvi lauale asetamist ei välju kohe toast.

      „Võõrastemaja, preili.”

      „Võõrastemaja… Kas see on eilse vanahärra võõrastemaja?”

      „Ei, preili, see on hoopis teise härra võõrastemaja.”

      „Aga kuidas eilne vanahärra võis mind siia tuua?”

      „Igaüks võib teid siia tuua, kes maksab.”

      „Siis vanahärra maksab?”

      „Ta juba maksis. Härra palub teid oodata kuni õhtuni, ta tahab tungivalt teiega kõnelda ühe väga tähtsa asja üle. Ta palub teid üldse täna mitte väljuda.”

      „Mispärast? Ma võin ju tulla õhtuks tagasi… Aga kes see vanahärra on?”

      „Üks väga rikas härra, armuline preili.”

      „Rikas?”

      „Just nii.”

      „Siis tema tahab kõnelda minu tulevikust. Oh need lollid kõik seal lastekodus ja seal kursusel, nüüd nad kõik mõtlevad, et mina olen majateenijaks… Aga vaata, aga oodaku!”

      „Siis preili on lastekodust?”

      „Muidugi lastekodust, aga juba välja kirjutatud. Ja kursustelt ka juba välja kirjutatud. Kuid ütelge mulle siiski, miks ma pean kogu päeva siin istuma?”

      „Vististi härra ei tea kindlat aega, millal tal on võimalik tulla, ja palub seepärast oodata. Eks see ole teie oma huvides. Muidugi, kui te soovite just minna, vägisi ei pea me teid kinni. Kuid siis ei tule härra enam iialgi – nii ta ütles päris kindlasti… ja see härra peab sõna.”

      „Siis ma juba ootan,” nõustub Kaarin.

      „Tänan! Et preilil poleks igav, toon varsti mõned pildiajakirjad.”

      Kui Kaarin jääb jälle üksi, hakkavad mõtted lendama ringi. Mis temast küll saab? Eilne film kuulutab hiilgavat tulevikku, kuid samas segab midagi tumedat mälestuses. Millegipärast kiusavad teda täna kümme ja rohkem aastaid tagasi nähtud pildid lapsepõlvest. Võib-olla see segipaisatud tuba, need söögid ja punane viin. Kas ema ikka veel elab nii? Kaarin peaks õieti ema nägema. Kust Kaarin saaks ema aadressi? Võib-olla ta elab endises korteris, aga Kaarin ei tea sedagi… Kui nüüd Kaarin saab toredad rõivad, siis otsib üles ema… Jaa, mitte enne. Saab siis näha, kummal on ilusamad. Küll emal olid enne ilusad!

      Õhtu vanahärra saabudes on Kaarin ootusest juba peaaegu väsinud. Vahetevahel ta isegi kartis, et teda on petetud. Nüüd on rõõm seda suurem, miski temas ainult takistab seda väljendamast. Vanahärra on eilsest veelgi sõbralikum. Kuidas ta hoolitsevalt pärib päeva käigu üle! Kas Kaarin on saanud ka süüa, kas tal on midagi puudunud, kas ta on tundnud end hästi, kas ta ei kahetse eilset õhtut?

      Ei, Kaarin ei mõista kahetseda, Kaarin ei mäleta sellest palju, Kaarinit vaevab vaid mure oma tuleviku pärast.

      „Kuni oled mulle kindel ja hea, ei pruugi sul midagi muretseda.”

      Muidugi püüab Kaarin olla, kui ta teab, kuidas olla, ainult et kogu päeva ta ei taha nii istuda, see on igav.

      Siis selgub Kaarinile tema tulevase elu ülesanne. Ei, Kaarin ei taha! Kuidas ta oli kõike sellist enesele kujutlenud teisiti, nüüd üks vanahärra… Ei, Kaarin ei taha. Kaarin igatses enesele peigmeest, nagu oli Annal ja teistel tüdrukutel, kui ta oli karjas, noort, ilusat, tugevat unistab Kaarin… Nüüd… Ei, ei…!

      Kui õhtusöögi vahele joodud punane viin hakkab kehas liikuma, tunneb Kaarin, millise jõuga muutuvad ka tema mõtted. Vanahärral on õigus, noortel ei ole raha, noored ei saa midagi oma pruutidele lubada, noorte pruudid peavad tegema tööd; ainult vanahärra võib lubada, temal on raha, tema „ingel” ei pruugi teha mingisugust tööd. Juba homme saab Kaarin hulga raha, ostab uued rõivad, uued kingad, sukad ja kõike, kõike, mida vajab. Jaa… Kaarin soostub.

      10

      Kaarinil on väga raske jõuda kindlale otsusele, kas minna kohe poodidesse, osta enne kõik ära ja käia siis Eevi pool, või minna enne Eevi poole, kutsuda Eevi kaasa ning osta siis üheskoos. Eevile on üllatav igal juhul, ainult Kaarin ise ei tea, kumb on temale parem. Kui need rahad nii väga ei meelitaks, võiks tõepoolest oodata pealelõunani, kuni Eevi on koolist saabunud. Teiselt poolt jälle on otse imelik istuda lastekodurõivastuses veel nii mitu tundi – ja võib-olla Eevi ei tulegi kaasa, võib-olla on tal palju õppida, võib-olla hakkab jälle lugema moraali, nagu ta viimasel ajal Kaarinile tihti on lugenud. See keskkool muudab siiski inimesed imelikuks. Eevi ei ole enam kübetki see, kes ta oli Suuremõisas. Alati nii tõsine, alati õppimine, nagu see oleks kõige tähtsam siin maailmas. Ei, Kaarin läheb siiski üksi ostudele. Ja kui ta siis ilmub tuliuues rõivastuses Eevi ette, ei tunne Eevi teda kindlasti esimesel hetkel. Püüabki minna pisut hämaras, saab pööraselt nalja. Tore!

      Ei tea küll, millise eseme ta ostaks kõige enne. Kui alata kübarast, nagu öeldakse, pealaest jalatallani, aga kuidas sa lähed lastekodurõivastuses toredat kübarat ostma, võib-olla ei antagi. Kui alata jalgadest? Seda võiks! Siis kõige enne sukad, siidsukad. Nii Kaarin teebki. Läheb ostab kõigepealt siidsukad, tuleb tagasi võõrastemajja, paneb nad kohe jalga ning läheb siis alles kingi ostma. Vanad sukad viskab kohe ahju. Kellele neid enam vaja. Ega’s neid vanu raskeid kingi taha enam kandma hakata, jätab lihtsalt poodi. Nojah, siis võiks osta mantli ja siis alles kübara. Mantli ostab ta kindlasti nahkse kraega, niisuguse hästi suure. Ja kui siis minna kübarat ostma, on hoopis teine, kohe mõeldakse, et mõni rikas daam. Siis võiks juba pisut kõndidagi linnas, enne kui osta uus kleit. Jah, jah, nii ta teeb, nii Kaarin teeb…

      Väljudes toast kohtab Kaarin võõrastemaja koridoris tuttavat teenrit.

      „Tere hommikut, armuline preili!” saab Kaarin viisaka kummarduse.

      „Tere hommikut, aga öelge, kuhu ma nüüd lähen?”

      „Mitte ei tea… Ega’s ometi päriselt ära?”

      „Ei, kaugeltki mitte, tahan ainult nurka heita kõik lastekoduhilbud.”

      „On muidugi aeg, täisealisele preilile nad enam ei sobi.”

      „Ostan kõigepealt sukad. Siidsukad, siis tulen koju, viskan vanad ahju ja siis lähen ostan kingad, vanad jätan poodi; siis uue nahkkraega mantli ja kõige lõpuks kübara.”

      „Aga vana mantel, kuhu jääb vana mantel?” naerab teener.

      „Selle jätan ka lihtsalt poodi, hakka veel kandma suurt pakki. Adjöö!”

      „Nägemiseni, preili!”

      Kaarini