Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

viskab pea selga ja pistab täiest kõrist naerma:

      „Ah-ah-haa, ah-ah-haa, kohe näha, veel päris loll, päris loll! Ega’s sea jalg ometi aknaklaasist ole. Ah-ah-haa, ah-ahhaa!”

      Nähes Eevi silmis pisaraid, tõsineb poiss jälle. Ta ei tahtnud ometi uut töökaaslast haavata. Tüdrukud ikka tüdrukud, kohe pill pihus, mõtleb poiss ja sammub tagasi lehmade juurde.

      Päikese punane serv paistab veel põldude tagant, kui taluõuest kuuldub lühike „u-u-u!”

      „Kodu, kodu, kodu… kodu-u… kodu-u-u!” kõlab poisi hääl. Lehmad pingutavad kaelad õieli ja hakkavad aeglaselt astuma kodu poole. Lambad jõuavad muru müdisedes kõikidest ette.

      Eevi on nõutu. Ta ei tea, mida tema peab tegema. Kas peab oma sead ka ajama koju või oli kutse ainult lehmade kohta?

      Kui kari juba õuel ja poiss ise ka väravast läbi, pöördub ta korraks ümber ning laseb kuuldavale heleda häälega: „Kurr, kurr, kurrrr… kurrrrr!”

      „Öh, öh,” vastavad sead ja pistavad galoppi kodu poole.

      Eevi astub mõtlikult sigadele järele. Kui imelik on tänane päev. Loomad mõistavad inimeste kõnet. Eevi oli seda küll lugenud juttudest, kuid ikka arvanud, et see tõelikkuses nii ei ole.

      Kui ta jõuab õuele, on sead juba kadunud lautadesse. Mitmed naised õiendavad lehmade juures, kes ahmivad ahnete suutäitega suurest pikast mollist rohelist auravat sööta. Kaks sulaspoissi joodavad hobuseid kaevu juures künast. Perenaine seisab, käed põlle all, keldri ukse ees ja jälgib lüpsmist. Peremees astub Eevile vastu.

      „Noh, ega’s nii asi lähe, sead juba ammu kodus, sinul aega küllalt. Karjus peab oma loomadega koos väravast sisse jõudma. Ja vaata, väravagi jätsid lahti, ikka kinni, ikka kinni, kes viimane tuleb, paneb kinni…”

      Sulgenud värava, tuleb Eevi kaevu juurde. Ta ei tea, kuhu minna ja mida teha. Kõik askeldavad oma töö juures, teda ei näi keegi märkavat. Tüdrukud lõkerdavad lehmade taga kükitades naeru, karjapoiss istub jalgu vibutades aia ääres laual ning kuulatab laia naeratusega tüdrukute juttu. Perenaine ja peremees on kadunud silmapiirilt, samuti sulaspoisid. Kui keegi pööraks tähelepanu Eevile, kui ta ometi teaks, kuhu minna ja mida teha…

      „No mis sa seal vahid, seisab kui post ja vahib,” kuuldub lõpuks peremehe hääl ukselävelt. „Sööma nüüd, sööma ja magama, homme vara tõusta, ega’s maal saksa moodi magata.”

      „Miks sa ikka nii, laps ehmub ära… Tule nüüd, Eevike, tule sisse, ma panin juba kördi kausikesse sinu jaoks jahtuma, söö ära ja kebi voodi, mis sul teistest,” kõneleb perenaine omakorda lävele ilmudes.

      Juba hämarduv kamber mõjub kuidagi kurvalt ja süngelt. Laual aurab suur kauss valge vedelikuga. Mõlemad sulased istuvad teine teisel pool lauda ja rüübivad kõva häälega körti enda eest taldrikult.

      „Tule nüüd, istu siia,” juhib perenaine Eevit. „See jääbki sinu kohaks, siin igal oma nõud ja kõik, söö nüüd, juba hakkab jahtuma…”

      Eevi istub lauaotsa ümmargusele kolme jalaga pingile. Vanem sulane paneb lusika taldrikule, võtab laualt noa ja leivapätsi ning lõikab suure viilu Eevile.

      „Leiba kah, tütarlaps, ega’s muidu jõua sigu karjatada.”

      Noorem poiss naeratab sõbralikult peaga noogutades.

      „Ega muidu jõua jah, silku ka siin, söö, söö, sul vaja Antsuga maadelda…”

      Varsti astuvad sisse ka Ants ja naised. Viimastest on kaks nooremat, üks vanem, aga mitte nii vana kui perenaine. Ants istub Eevi kõrvale pika pingi otsale, mõlemad nooremad tüdrukud istuvad noorema poisi kõrvale ja vanem Antsu ning vanema poisi vahele.

      „Siis seapreili ka jõudis täna pärale?” küsib vanem tüdruk Eevile silma vaadates. „Kuidas su nimi ka on?”

      „Eevi,” vastab tütarlaps.

      „Siis Eeva ristitud ja peenema kombe järele Eeviks kutsutakse?”

      „Ma ei tea,” vastab Eevi.

      „No Eeva ikka, ega’s Eevi mõni nimi ole.”

      „Miks ei või olla?” vaidleb üks noorematest tüdrukutest vanemale vastu. Kohe sukelduvad kõik vaidlusse, mitte ainult Eevi nimega ei piirduta, vaid sõelutakse läbi kõikide lauaosaliste tõelised kui ka hüüdnimed…

      Söömine lõppenud, kraamitakse varsti klibinal-klõbinal toidunõud laualt. Mõni minut hiljem lahkuvad kõik majast, peale vanema poisi ja tüdruku. Siis need on Andres ja Reet, siis need on mees ja naine, mõtleb Eevi endamisi. Kus on küll „vana”, kellest Ants kõneles?

      Seakarjuse voodi kägiseb ja nagiseb, kui Eevi aset kohendab. Küljealuses kotis on värske põhk mügarikus ja kägarikus. Padja asemel kahisevad kõrva all heinad. Pealmist lina ei olegi, vaid nartsudest kootud tekk katab seakarjuse väsinud keha. Eevi ei ole kunagi varasemalt maganud säärases voodis. Kaua ei tule uni silmi. Andres teises voodis juba norskab. Kui õudselt kuuldub see ööpimeduses! Reet hingab sügavalt ja vahel sekka oigeliselt. Eevil on tundmus, et ta ei saa kunagi selles toas rahulikult magada. Kuidas ta oli vahel igatsenudki karja! Kuidas teised lapsed kõnelesid karjaelust nii huvitavaid lugusid! Miks siin on kõik teisiti?

      Perenaine on küll hea, peremees aina pahandab. Kes teab, kui kuri on veel „vana”, see, kellest Ants nurmel kõneles. Ja Ants ise, ega ta ole just küll halvem kui lastekodugi poisid, kuid siin ei ole ju kellelegi kaevata, kui Ants teeb ülekohut; kes hoolib siin Eevist, ta on siin võõras kõikidele…

      Järgmisel hommikul, kui kell kusagil seinal taob viis pauku, äratab perenaine Eevi. Silmad ei taha kuidagi veel lahti minna, nagu liiva oleks laugude all. Kuid juba tuleb perenaine tagasi, käes kaks vana pastelt.

      „Pane need esialgu jalga, küll peremees täna teeb uued. Kas mõistad pastlaid siduda?”

      Eevi arvab mõistvat, kuna mõisa tööpoisid ja tüdrukud kandsid ka pastlaid. Kuidagi risti-rästi need nöörid käivad.

      Vististi on ta pastelde sidumisega õiendanud juba liiga kaua, sest peremehe kuri hääl kuuldub köögist.

      „Sa näed ju, ta ei mõista. Pusib juba pool tundi, sead kiunuvad laudas. Õpeta, õpeta tüdruk juba esimesest päevast logelema, näis, kuidas tast jagu saad…”

      Eevi hüppab voodiservalt. Viimased nööriotsad keerutab kusagile ümber ja astub juba perenaisele lävel vastu.

      „Ära’nd nii, siin piimatassike ja leivaviiluke. Piim joo ikka ära, leiva võid pista tasku. Tema on ikka niisugune,” ütleb perenaine, näidates käega köögi suunas.

      Õues mängleb juba päike, imedes rohulehtedelt sädelevaid kastepiisku. Kui sead jooksevad üle muru, jäävad nende jälgedest siksakilised teed. Läbi õhukese suka niisutab kaste ka karjase jalgu. See nagu karastab veelgi uneroidumuses vaevlevat keha. Metsas siristavad linnud kes teab küll mitme häälega. Nemad on juba ammu ärkvel! Kas Kaarin ja kõik teised, keda saadeti karja, on ka juba ärkvel, kas nendel on ka nii kuri peremees ja hea perenaine?

      Päevade möödudes süveneb Eevi järjest kindlamalt oma kutsesse. Juba kuulavad sead ta keelde ja käske, eriti veel siis, kui Eevi kõrval kükitab Polla. Ka talurahvaga on aeg sobitanud hea vahekorra. Mõlemad nooremad tüdrukud on talu peretütred ja noorem sulaspoiss on talu perepoeg. Eevi viibib tihti lõunavaheaegadel peretütarde aidas. Seal on lõbus, seal mängitakse ja lauldakse, seal tantsitakse ja möllatakse. Eevi teab juba, keda kutsutakse „vanaks”, ka oma lapsed kutsuvad peremeest nii. Eriti lõbus on aidas siis, kui Andres mängib kannelt. Peremees aga seda ei salli. Kui ta iga kord just ei sõima, siis kõnnib murul, käed püksitaskus, piip hambus, ning pomiseb omaette. Kord ütles Andres peremehe kohta:

      „Vanamehele näita kannelt, siis möirgab kui pull punasele.”

      Üldiselt palju peremehe sõimust ei hoolitagi. Keegi lihtsalt ei vasta talle. Eevigi tunneb, kuidas tema põlved järjest vähem värisevad paukuvate sõnade peale. Tarvis hoida ainult