Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

poisid vähem kui tüdrukud?” küsib Eevi edasi.

      „Poisid teistviisi, tüdrukud teistviisi, poisid langevad siiski vähem, poiste elu on juba looduse poolt teine. Poiss võib olla tihti sama kaugel kui tüdruk, kuid seda ei näe keegi. Poisid lähevad rohkem joomise ja sellega koos varguse nahka.”

      Kuna nendel on veel tükk maad Eevi koduni kõndida, küsib Ema Eevi õppimise ja koolielu järele.

      „Läheb rahuldavalt,” vastab Eevi.

      „Püüa ikka, püüa kõigest jõust, saab sinustki rõõmu. Kui kevadeks tood niisama hea tunnistuse, kui oli jõuluks, on kõikidel hea meel. Ainult inimese enese tublidus määrab tänapäeval kõik,” lõpetab Ema. Siis kõnnivad nad jälle vaikides.

      11

      Väljas on kevad kõige hooplevamas jõukülluses, kui Kaarin tuleb Eevit otsima. Kogu vahepealne aeg ei ole nad teineteist näinud. Eevi peab üllatavalt möönma tunduvat muutust Kaarini välimuses tema kasuks. Võib-olla mõjub selleks kaasa elegantne rõivastus, võib-olla ka pika vaheaja järel Kaarinile kadu kuulutav ettekujutus. Kuid siiski märkab Eevi, et Kaarinit vaevab mure. Tema suured avameelsed silmad on endiselt jäänud ta hinge peegliks. Ega Kaarin suudagi hoida, otse pikema jututa laob ta Eevile välja oma südame koorma.

      „Olen leidnud oma ema,” alustab Kaarin.

      „Ja oled rõõmus?” küsib Eevi.

      „Ei… ma olen hädas oma emaga… Ta on nii vilets, nii armetu! Leidsin ta kord tänavalt, purjus oli ta… päris purjus. Ta ei tundnud mind esialgu… hiljem tundis… nüüd ei saa ma temast enam lahti. Ma olen õnnetu, lihtsalt ei tea, mida teha… Oma vanahärrale ei julge ma sellisest emast sõnagi öelda. Ta tuleb iga päev mu juurde ning nõuab raha. Olen andnud talle kõik… Kui mul vahel ei ole anda, lubab teha skandaali, lubab tulla mu „armukese” ette, lubab nõuda kohtuga, sest lapsed pidavat vanemaid toitma, nii ta ütleb. Eevi, kallis, ütle, mida ma pean tegema?”

      „Ta elas ju enne nii hästi, su ema?” küsib Eevi, selle asemel et vastata Kaarinile.

      „Jaa… aga siis ta oli hoopis teine. Nüüd, kui sa näeksid teda, ma vaevu tundsin… ma õnnetu, miks läksin tema juurde, miks ütlesin talle „ema”. Sa ei tea, kuidas ma teda vihkan, kuigi olen talle lihane laps. Ütle, kallis Eevi, mida pean ma tegema?”

      „Ma ei tea, Kaarin, tõepoolest ma ei tea, tean vaid, et oma ema kasuks ohverdaksin kõik…”

      „Seda ei ole ma kunagi nii tundnud!” Kaarini suured silmad täituvad pisaratega. Siis tõuseb ta toolilt järsu tõukega, tõstab kaks kätt kõrgele ning kõneleb, rusikaid teineteise vastu pekstes:

      „Sinu ema… minu ema… ma tean, kes oli mulle ema, ma näen, kes ta on nüüd. Ütle, ütle mulle, kas minu ema on mind kübetki armastanud?! Ei, ta pole kunagi mind armastanud… Nüüd ta tunneb rõõmu minu piinamisest. Oi, neetud olgu mu elus see hetk, mil ma olin nii hell ja kaheteistkümne aasta järel ütlesin talle jälle kord „ema”, sellele naise varjule, kelle leidsin tänavalt. Ütle, ütle, Eevi, mida pean tegema?”

      „Koli teise korterisse.”

      „Olen seda juba teinud.”

      „Siis kõnele temaga.”

      „Kõnele! Arvad, et ma olen vaikinud?”

      „Kas ta ei lepi, kui annad talle iga päev kindla summa?”

      „Ta nõuab järjest rohkem… Aga kust ma võtan, kust ma võtan? Eevi, sa oled tark, meist kõikidest targem, ütle mulle, kas peab laps niisugust ema aitama, kes eluaeg ei ole last aidanud?”

      „Aga ta ju kasvatas sind kuue aastani.”

      „Mind toitsid võõrad mehed, võib-olla andis palukese ka oma isa, aga kes teab, kes on niisuguse lapse isa…”

      „Ta siiski hoolitses sinu eest!”

      „Mitte minu, vaid enese pärast. Ära targuta, Eevi… Mind sa enam ei veena… Elu on mind küllalt juba õpetanud. Ära arva, et mul on meelest läinud või arusaamatuks jäänud Ema sõnad, kui käisite minu pool. Olen korduvalt juba näinud ennast oma ema osas. Jaa…”

      „Kaarin, sa oled hullunud! Meie tahtsime sind ainult hirmutada, sind jälle töö juurde tuua…”

      „Siis ärge enam kunagi kedagi nii hirmutage, minult võttis see viimase vastupanu. Sa oled avaliku naise laps, su ees seisab su ema tee, nii ütlesite te mulle… Kas arvasite, et sel moel toote minu tagasi endisse ellu? Teie panite minus kõik kihama ja käärima. Kui mu tee on teada, miks peaksin veel töötama?”

      „Aga töö ju ülendab inimest.”

      „Ainult siis, kui inimene tahab töötada. Sa tead, ma ei ole kunagi armastanud midagi pidevat, olin õnnelik, kui pääsesin koolipingist, olin õnnelik, kui pääsesin kursustelt, ja olin huvitatud oma tööst vaid seevõrra, kuivõrd lootsin sellest tulu. Raha, raha vajasin. Eevi, olen juba nii tark, et tean: veri, veri kutsub mind… Kogu see pool aastat olen istunud peaaegu iga päev kinodes, arvad, et ma pole sealt midagi õppinud? Jaa, minu vanahärra, tean ka, ta on perekonnaisa, ta elab võib-olla juba kolmandat noorust. Ta ei ole mulle kunagi öelnud oma nime, ta arvab, ma ei tea – aga Kaarin ei ole nii loll. Nüüd käib ta kolm korda nädalas, vist ei suuda enam nii palju petta oma perekonda, oma lapsi ja vahest ka lapselapsi… Aga mida ma pean tegema oma emaga… Kas sinagi ei suuda mind aidata?”

      „Kui ma teaksin, kuidas?” vastab Eevi.

      Samas koputatakse uksele. Sisse astuvad Hilda ja Elli, mõlemad rõõmsas tujus.

      „Oi, Kaarin ka siin, nüüd peaaegu kõik koos, teised ootavad all, lähme jõele.”

      „Läheme, lähme,” kordavad Eevi ja Kaarin.

      All ootavad tüdrukuid kõik selle lennu linna pääsenud poisid: Eduard, Andres, Aksi ja Karl. Karlil on näpu otsas valge kotike, mida teised püüavad kätte saada. Ei, Karl avab selle alles paadis… Aksi pakub paberosse, kõik poisid peale Eduardi suitsetavad.

      Vallatlevalt üksteist pilgates, nagu polekski kaheaastast vahemaad lastekodust lahkumise ajast, jõutakse paatidesadamani. Kergelt libiseb lootsik nelja tugeva mõlapaari tõmbel. Suuremõisa lastekodu kasvandikud on igatsevalt kokku kasvanud jõega, nii poisid kui ka tüdrukud on osavad sõudjad. Kaugemal linnast alustavad tüdrukud laulu, varsti ühinevad ka poisid. Ei ole keegi nende hulgast eriliselt hea laulja, kuid üheskoos tundub helide mõju kevadõhtu hämaruses meeliülendav ja köitev. Kuidas lapsepõlvesidemed on siiski sitked, kuigi neid elu juba lahutab üksteisest, kuigi neid elu juhib igaühte ise teele, tuntakse end siiski veel ühise perena.

      Elli on oma majaabilise kutsega väga rahul. Alguses olnud raske, ema käinud vahel aitamas. Nüüd läheb kõik iseseisvalt. Elli teenib ikka oma esimesel kohal.

      Ka Hilda on rahul oma õmblejaametiga, ainult pisut palju peab istuma, vahel on väga väsinud. Kord olnud haige, arst hoiatanud kopsude pärast.

      Andres on ehtne sepapoiss, käed kui tangid ja musklid kui mürakad. Võiks korraks vahetada Karliga ameti, saaks taignasse käte mustuse maha suruda. Karl protesteerib vastu. Taignasse lastakse ainult selliseid käsi kui temal. Eduardi ja Aksigi käed vajaksid hästi haput tainast, nahkade parge on nagu sööbinud sõrmedesse.

      Peale Eevi teenivad juba kõik pisut raha. Kes rohkem, kes vähem. Eevi teenistus seisneb vaid koolivaheaegadel lastekoduõmbleja abilise pisikeses taskurahas. Nüüd, eeloleval suvel tahaks Eevi jääda linna mõne pärisõmbleja juurde – mitte teenimise, vaid õppimise mõttes.

      Eevi avaldust kuuldes mõtleb Eduard endamisi:

      Kui imelik, üks õpib keskkoolis, ja igatseb õmblejaks, teine õpib kingsepaks, aga igatseb keskkooli.

      Eduard igatseb kindlasti keskkooli. Esimese teenitud raha eest ostis Eduard kohe raamatuid. Kuna Aksi on õhtuti alati täispoiste seltsis, on Eduardil vaba võimalus istuda raamatute taga ning õppida. Ka veedab Eduard tihti õhtuid Eevi pool, kes tal aitab lahendada keerulisemaid ülesandeid. Kuna Eduard