Vallaslaps. Eevi Altma abielu. Helmi Mäelo

hambaarsti juurde otsustab Kaarin kõigega nõustuda, mis proua ette laob. Kui ainult sellise koha kätte saaks, küll pärast muuga toime tuleks. Eks ikka kursustelt jäänud ka midagi meelde. Kui mõnda asja ei tea, ütleb lihtsalt: kursustel ei õpetatud. Või siis tema süüdi on, kui ei õpetatud. Kaarini julge ülesastumine, kõigega nõustumine, kõike teadmine meeldib prouale. Ometi on kord leidnud kena noore inimese, kes rõõmuga suhtub töösse. Juba samal õhtul võib Kaarin sisse kolida. Oma väike tuba on teenijal kah. Oma väike tuba… Taevalik! Kaarinil ei ole elus varemalt olnud oma tuba, oma väikest tuba. Seda lihtsalt ei mõistnud ta unistadagi.

      Kaarin tuleb kohe, kolib kohe… Ja juba samal õhtul kõnnivad läbi tubade – proua ees, Kaarin taga. Proua seletab Kaarinile tööd, Kaarin vaevalt kuuleb proua sõnu. Sellist mööblit, nii suuri peegleid ei ole Kaarin iial enne oma elus näinud. Kõik just nagu muinasjuttudes! Kaarin ei suuda tagasi hoida imestusavaldust.

      „Taevalik, siin on taevalik!” hüüab ta prouale õnnest säravail silmil.

      „Eks ole?” vastab proua, pisut meelitatud Kaarini vaimustusest. „Peate olema pööraselt ettevaatlik, et midagi ei riku. Endine teenija tõmbas tolmupühkimisel maha suure hiina vaasi… Peate olema ettevaatlik.”

      „Muidugi, proua, ma ei puutu neid näpuotsagagi.”

      „Kuidas nii, te peate ju tolmu pühkima!”

      „Ah jaa, muidugi, jaa,” päästab end Kaarin esimesest kitsikusest.

      Juba järgmisel hommikul läheb asi halvasti. Kaarin sirutab end veel mõnusalt voodis, kui proua juba vihaselt põrutab uksele.

      „Kas Kaarin magab veel? Sa taevas! Pidite ju tõusma hiljemalt kell kuus, nüüd juba üle kaheksa.”

      Kaarin ise üles tõusma, seda ta lihtsalt ei teadnud. Lastekodus äratas kell, karjas perenaine, kursustel majaema, küllap perekonnaski äratas majaproua. Ikka see, kes on kõrgem, nii mõtles Kaarin. Uni on küll juba ammu läinud, kuid proua ikka veel ei koputanud. Nüüd järsku kuri põrutamine, kust Kaarin seda teadis?

      Nii imelik, kui see ka on, aga ikka lähevad kõik asjad selle järgi, kuidas on läinud esimene. Kohv keeb üle ja kustutab priimuse, juustuviilud on saanud leivapaksused. Kui proua tuleb kööki, pugib Kaarin paremaid suutäisi oma kõhtu.

      Seda pahandust! Lõuna – jaa, niisugust toitu on ta kursustel kuulnud ja näinud küll, kuid meeles ei ole enam mitte kui midagi. Kuid siiski, Kaarin leiab väljapääsu. On tal ju alles vihik, kuhu pidid kõik õpetused sisse kantama. Kui ta ometi seda toitu ei oleks jätnud vahele! On õnne. Kaarin leiabki vihikust toiduõpetuse ja asub omaette vilistades tööle. Kuni ta õiendab liha juures, lagunevad aga kartulid, neid ei saa enam üldse lahutada veest. Oi häda! Kuid olgu, Kaarin teeb nendest hoopis pudru. Majaproua ei lepi aga Kaarini kombinatsioonidega. Juba pärast lõunasööki ilmub ta kööki, kroon näpu vahel.

      „Kulla laps, mul on kahju, kuid teist minule abilist küll ei saa… Siis on rikkalikult tänase päeva palk, õhtul võite minna. Enne teete muidugi kõik korda.”

      Esimest korda elus tabab Kaarinit nii sügav pettumus. Et majaabilise elu on nii raske, seda ta lihtsalt varemalt ei uskunud. Kõike peab üksi tegema, kõike. Küll prouadel on kerge, ainult käskida ja nii toredates tubades elada! Kaarini arvates pidi ta majaabilise tööga samuti toime tulema kui mitme suve jooksul karjasetööga. Aga nüüd! Millegagi ei olda rahul. Mis sellest, et priimus kustus, et juustuviil oli paks, et ta ise sõi, et kartulite asemel andis lauale samadest kartulitest pudru, et kaste oli pisut liiga pruun, et piimasupp kõrbes põhja – iga inimene ju eksib ja pealegi, kui peab kõike päris üksi tegema. Siis seda tähendab üksiteenija!

      On juba hämardunud, kui Kaarin astub tänavale. Ta ei ole õieti veel mõelnudki, kuhu minna ja kus ööbida. Seda teab ta aga kindlasti, et homme läheb ja võtab vastu teise koha. Ega’s sellestki midagi ole, kui iga päev ise koha peal, nii teenib veel rohkemgi. Küllap Roosi, veel parem, Eevi pool võib ikka ööbida.

      Uus paberraha kindas aga kõditab korduvalt peopesa. Nagu kiuste koonduvad mõtted raha ümber. Sellega võiks ju midagi teha. Aga mida? Poed on juba suletud, see pagariäri seal on küll avatud, kuid Kaarin on täna isegi küllalt magusat saanud. Seda keedist ja kõiksugu pudeleid, mis Kaarin sahvris leidis! Kuidas võib olla neid maitsmata?

      Jõudnud kesklinna, haaravad Kaarini tähelepanu kinode heledad tuled. Ta läheb kinno, muidugi läheb kinno! Võibolla jääb raha veel ülegi, küllap selle eest ostab homme midagi vajalikku.

      Et kinos on nii pööraselt huvitav, seda Kaarin jällegi ei mõistnud aimata. Kahju vaid, et kino liiga vara suletakse. Kaarin oleks meeleldi veel mõne korra programmi läbi vaadanud. Kui tore oli seal! Millised uhked toad, millised uhked riided ja mida need inimesed kõik sõid ja jõid – ja seda just kui tõeluses! Kui Kaarin ühe päevagi saaks elada sellist elu! Ei, ta ei tahagi enam majaabiliseks, ta läheb tänavale, ta läheb parkidesse ning otsib oma õnne. Küllap temagi õnn kord tuleb, nii nagu filmis sellele tüdrukule tuli.

      Ümisedes meeldejäänud viisi, astub Kaarin jälle tänavale. Jalad on kerged ja süda rõõmus. Kuidas elu on siiski tore!

      „Kuhu preili ruttab?” küsib vanaldane härra Kaarinit peatades ja talle sõbralikult otsa vaadates.

      „Ei kuhugi. Ma tulin kinost.”

      „Nii, nii… Ja oli ilus pilt?”

      „Otse taevalik!”

      „No mida te seal siis nägite? Preili lubab ehk saata. Kuhu preili läheb?”

      „Ma ei tea veel.”

      „Ehk preili tuleb siis minuga?”

      „Kuhu teie lähete?”

      „Ma ei tea ka veel…”

      „Justkui kinos, kuid see härra seal teadis!” hüüab Kaarin üllatunult.

      „Küllap meiegi siis teame… Kas preili on nõus?”

      Miks Kaarin ei ole nõus. Kõnni vaevalt mõnikümmend sammu tänaval, ja kohe naeratab õnn. Oli tarvis kõike seda kurjuste janti ja asjata vaeva…

      Haaratud õnnetundest, seletab Kaarini silm käiku, kuna härra juhib sammud kõrvalisi tänavaid kaudu ühe nurgapealse suure maja ukseni. Valges kuldnööpidega kuues mees avab ukse ning tervitab tulijaid sügava kummardusega. Peaaegu kui filmis! Vanahärra sosistab valges kuues mehele midagi kõrva, pistab talle siis midagi pihku, mille järel neid palutakse astuda trepist üles. Hele trepp, kirju vaip, punased käsipuud. Pisut küll teisiti kui filmis. Teine härra, mustas sabaga kuues, valge krae ja lips ees, ootab neid ülal trepiotsal. Ka sellele sosistab vanahärra midagi kõrva, mille peale neid sügavate kummarduste saatel juhitakse pika koridori lõppu üksikusse tuppa.

      „Ja siin te elate?” pöördub Kaarin oma saatja poole.

      „Preili ehk võtab mantli maha?” ootab teener abivalmilt.

      Sa jumal, preili! Kaarinile ei ole keegi varemalt öelnud „preili”. Täna õhtul juba teine. Kõik nagu unes. Oli Kaarinil küll tarvis seda kursuste janti!

      Teenri lahkudes suleb vanahärra ukse. Kaarin hakkab silmitsema tuba. Nurgas väike kirjutuslaud, seina ääres punane sohva, kõrval paar punast tooli, ees punane laud. Vastasseinas kapp. Voodi, väike kapp ja mõned toolid.

      „Siis siin te elate… aga teised toad?” kordab Kaarin uuesti küsimust.

      „Kõik ülal ja all ning ümberringi…”

      „Tähendab, loss?”

      „Peaaegu!” naerab vanaldane härra Kaarini kätt haarates.Samas koputatakse uksele ning sisse astub endine sabakuues härra, pahema käe viiel sõrmel suur kandik kuhjatud söökide ja jookidega.

      „Palun!” ütleb ja väljub jälle, kui kõik kandikult lauale laotud.

      Kui maitsvad on toidud, kui maitsev on punane viin!

      Naerda, ainult naerda tahaks Kaarin… Ainult vanahärra ei lase, ikka suleb suu oma habemes põsega.