Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

ajal tegid teadlased koostööd Riikliku Alkoholi Kuritarvitamise ja Alkoholismi Uurimise Instituudiga. Hiired õpetati teatud päästikute peale kange vajutama. Nad tegid seda nii kaua, et tegutsemisviisist sai harjumus. Hiiri premeeriti alati toiduga. Siis mürgitasid teadlased toidu, nii et see tegi loomad haigeks, või lasid põrandasse elektrivoolu, nii et hiired sellel preemia poole kõndides šoki said. Hiired teadsid, et toit ja puur on ohtlikud: kui neile kausist mürgitatud graanuleid pakuti või kui nad elektriseeritud põrandaplaate nägid, hoidsid nad eemale. Kui nad aga vanu päästikuid nägid, vajutasid nad mõtlemata kangi ja sõid toidu ära või kõndisid üle põranda, isegi siis, kui toit neid oksendama ajas või nad elektrilöögi tõttu õhku hüppasid. Harjumus oli hiirtes sedavõrd juurdunud, et nad ei suutnud oma tegevust katki jätta.

      Pole raske leida sellele katsele analoogiaid inimeste maailmast. Mõelge näiteks kiirtoidule. On täiesti mõistetav, et sel ühel korral McDonald’sist või Burger Kingist läbi hüppate – lastel on ju kõht tühi ja sõidate pärast pikka päeva kodu poole. Toidud on neis söögikohtades odavad ja maitsvad. Pealegi ei tee üks ports töödeldud liha, soolaseid friikartuleid ja suhkrurikast limonaadi ju tervisele eriti palju kahju, ega ju? Te ei söö seda toitu ju pidevalt.

      Aga harjumused tekivad ilma, et meilt selleks luba küsiksid. Uurimused näitavad, et perekonnad enamasti ei plaani teadlikult kiirtoitu regulaarselt sööma hakata. Juhtub aga nii, et ühest korrast kuus saab üks kord nädalas, seejärel kaks korda nädalas – sest päästikud ja preemiad loovad harjumuse –, kuni lapsed tarbivad hamburgereid ja friikartuleid tervisele kahjulikus koguses. Kui Põhja-Texase ja Yale’i ülikooli teadlased püüdsid mõista, miks pered järjest rohkem kiirtoitu tarbima hakkavad, avastasid nad terved päästikute ja preemiate seeriad, mida enamik tarbijaist tähelegi ei pannud ega osanud arvatagi, et need nende käitumist mõjutavad. Nad avastasid harjumuse tsükli.

      Näiteks, kõik McDonald’si restoranid näevad ühesugused välja: firma püüab tahtlikult hoonete kujundust ühtlustada, samuti seda, mida teenindajad klientidele ütlevad, ja nii lülitavad kõik toidukohaga seotud päästikud sisse söömisrutiini. Mõnes restoraniketis on söögid spetsiaalselt valmistatud nii, et preemia kiiremini kätte saadaks: friikartulid hakkavad lagunema kohe, kui suhu sattuvad ning nii vabaneb soola ja rasva annus väga ruttu – see aktiveerib aju mõnukeskused ja aju jääb mustrisse kinni. Kõik see aitab harjumuse tsükli kinnistumisele kaasa.

      Siiski on isegi sellised harjumused haprad püsima. Kui kiirtoidurestoran suletakse, hakkavad seni seal söömas käinud perekonnad tihti kodus õhtust sööma ega otsi teist kiirtoidukohta. Isegi pisimad muudatused võivad käitumismustrile lõpu teha. Kuna me aga sageli harjumuse tsükleid nende tekkimise ajal ära ei tunne, jääb meile märkamatuks ka meie võime nende üle kontrolli saavutada. Päästikuid ja preemiaid jälgima õppides aga võime rutiinseid tegevusi muuta.

IV

      Aastaks 2000, seitse aastat pärast haigestumist, oli Eugene saavutanud omamoodi tasakaalu. Ta käis igal hommikul jalutamas. Ta sõi, mida tahtis, mõnikord viis või kuus korda päevas. Tema abikaasa teadis, et kuni televiisorist tuleb History Channel, võtab Eugene sisse koha oma plüüstoolis ja vaatab telekat, hoolimata sellest, kas näidatakse kordussaateid või uusi. Mehe jaoks polnud neil vahet.

      Kui Eugene vanemaks sai, hakkasid harjumused tema elu hoopis negatiivselt mõjutama. Ta ei liikunud enam eriti, mõnel päeval vaatas ta mitu tundi järjest televiisorit, sest ükski saade ei tüüdanud teda eal. Arstid ütlesid Beverlyle, et Eugene peab pidama ranget dieeti ja sööma ainult tervislikku toitu. Beverly püüdis kõigest väest, aga tal oli raske mõjutada seda, kui sageli mees sõi või mida ta suhu pani. Eugene’ile ei jäänud naise manitsused kunagi meelde. Isegi siis, kui külmkapp oli puu- ja aedvilju ääreni täis, tuhnis Eugene nii kaua, kuni leidis üles peekoni ja munad. See oli tema jaoks rutiinne tegevus. Ja kui tema luud hapramaks muutusid, soovitasid arstid tal ringi kõndides ettevaatlikum olla. Eugene aga oli enda arvates kakskümmend aastat oma tegelikust east noorem. Tal ei olnud kunagi meeles ettevaatlikult kõndida.

      „Ma olen kogu elu mälust huvitatud olnud,“ rääkis Squire mulle. „Siis kohtusin E. P. – ga ja nägin, kui rikas võib elu olla isegi siis, kui sa seda ei mäleta. Ajul on imeline võime tunda õnne isegi juhul, kui mälestus õnnest on kadunud.“

      „Seda mehhanismi on aga raske välja lülitada ning see hakkas lõpuks Eugene’i vastu töötama.“

      Toetudes oma arusaamale harjumuste toimest, püüdis Beverly aidata Eugene’il vältida vananemisega kaasnevaid probleeme. Naine avastas, et ta saab mõnest mehe halvimast harjumusest mööda hiilida Eugene’ile uute päästikute ettesöötmise kaudu. Kui ta peekonit külmkapis ei hoidnud, ei söönud Eugene mitu korda päevas ebatervislikku hommikusööki. Kui ta pani mehe tooli kõrvale salati, võttis mees sealt mõnikord mõne suutäie, ning kui selline eine muutus harjumuspäraseks, lõpetas Eugene maiuspalade otsimise köögist. Tema igapäevane menüü muutus järk-järgult tervislikumaks.

      Kuid nendest jõupingutustest hoolimata Eugene’i tervis halvenes. Ühel kevadpäeval hakkas Eugene televiisorit vaadates äkitselt karjuma. Beverly jooksis tuppa ja nägi, et mees oli endal rinnust haaranud. Beverly kutsus kiirabi. Haiglas diagnoositi Eugene’il kerge infarkt. Selleks ajaks oli valu möödunud ja Eugene püüdis haiglavoodist põgeneda. Tol ööl tõmbas ta pidevalt lahti oma rinnale asetatud monitoride juhtmed, et saaks küljele keerata ja magada. Alarmid muudkui pasundasid ja õed tormasid kohale. Nad püüdsid sensorite näppimist lõpetada nii, et kleepisid juhtmeotsad mehe rinnale kinni ja ütlesid talle, et seovad ta kinni, kui ta edasi jändab. Miski ei aidanud. Eugene unustas hoiatused kohe pärast nende esitamist.

      Siis ütles Eugene’i tütar ühele õele, et ta tema isa paigalpüsimise eest kiidaks ning teeks seda korduvalt, ikka ja jälle, iga kord kui ta meest näeb. „Eesmärk oli tema uhkuse peale mängida,“ ütles mulle Eugene’i tütar Carol Rayes. „Ütlesime: „Oh, isa, sa teed praegu midagi teadusele väga olulist, kui need asjandused kindlalt paigal hoiad”.“ Õed hakkasid meest nunnutama. Eugene’ile meeldis see väga. Paari päeva pärast tegi ta kõike, mida temalt paluti. Eugene sai nädala pärast haiglast koju.

      Siis, 2008. aasta sügisel, kui Eugene läbi elutoa kõndis, takerdus ta jalg kamina lähedal põrandaliistu taha, ta kukkus ja murdis puusaluu. Squire ja tema meeskond muretsesid haiglas, et mehel algavad paanikahood, sest ta ei tea, kus ta on. Sellepärast jätsid nad tema voodi kõrvale sedeleid, millel selgitati, mis juhtunud oli ning kinnitasid seintele pilte tema lastest. Tema naine ja lapsed käisid teda iga päev vaatamas.

      Eugene aga ei muretsenud millegi pärast. Ta ei küsinud kordagi, miks ta haiglas on. „Ta paistis sel hetkel kogu selle ebakindlusega leppinud olevat,“ ütles Squire. „Mälu kaotamisest oli möödunud viisteist aastat. Tundus, nagu oleks osa tema ajust teadnud, et on asju, millest ta kunagi aru ei saa, aga et sellest pole midagi.“

      Beverly käis iga päev haiglas. „Veetsin tunde temaga rääkides,“ ütles ta. „Ütlesin talle, et armastan teda, rääkisin meie lastest ja sellest, kui tore elu meil on. Näitasin pilte ja kinnitasin talle, kui väga kõik teda imetlevad. Olime abielus viiskümmend seitse aastat ja nelikümmend kaks aastat oli see tõeline, tavaline abielu. Mõnikord oli raske, sest ma tahtsin oma endist abikaasat väga tagasi. Vähemalt teadsin, et ta on õnnelik.“

      Mõni nädal hiljem tuli tütar isa vaatama. „Mis teoksil?“ küsis Eugene, kui tütar kohale jõudis. Tütar viis isa ratastooliga õue, haiglaesisele muruplatsile. „Täna on ilus päev,“ ütles Eugene. „Väga mõnus ilm, eks ju?“ Carol rääkis talle oma lastest ja nad mängisid koeraga. Tütar arvas, et isa peaks varsti haiglast koju saama. Päike hakkas loojuma. Carol hakkas tagasi sisse minema.

      Eugene vaatas tütrele otsa.

      „Mul on vedanud, et mul selline tütar on,“ ütles ta. Carol oli sõnatu. Ta ei mäletanud, millal isa talle viimati midagi nii armsat öelnud oli.

      „Mul on vedanud, et sa mu isa oled,“ ütles ta isale.

      „Oh, küll on ilus päev,“ ütles mees. „Kuidas tänane ilm sulle meeldib?“

      Öösel kell üks helises Beverly