Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

koolikaaslased. Praegu juhatas ta kaheksatsada väeosa ühes maailma kõige keerukamas sõjalises organisatsioonis.

      „Pane tähele, et kui minusugune mats sellist asja õppida suudab, saab igaüks hakkama. Ütlen sõduritele kogu aeg, et õigeid harjumusi järgides olete te suutelised milleks tahes.“

      Viimase kümne aasta jooksul on meie arusaamad harjumuste neuroloogiast ja psühholoogiast ning erinevate mustrite toimest meie elus, ühiskonnas ja organisatsioonides laienenud viisil, mida me viiskümmend aastat tagasi ei osanud ettegi kujutada. Nüüd teame, kuidas harjumused tekivad, kuidas nad muutuvad ning milliste teaduslike faktide abil neid mehhanisme selgitada. Oleme teadlikud, kuidas harjumusi osadeks lammutada ja meie soovide kohaselt uuesti üles ehitada. Teame, kuidas panna inimesed vähem sööma, rohkem trenni tegema, tulemuslikumalt töötama ja tervislikumalt elama. Mingi harjumuse ümberkujundamine ei ole just lihtne ega toimu kiiresti. See ei ole alati kerge.

      Aga see on võimalik. Ja tänapäeval teame me, mis selle võimalikuks teeb.

      ESIMENE OSA

      Üksikisikute harjumused

      1. Harjumuste lõa otsas

      Kuidas harjumused toimivad

I

      1993. aasta sügisel läks mees, kes on andnud meile nii palju väärtuslikku teavet harjumuste kohta, San Diegos asuvasse laborisse kokkulepitud kohtumisele. Ta oli vanemaealine, pisut üle 1,80 meetri pikk ja kandis ontlikku sinist päevasärki. Tema paks hall juuksepahmakas oleks kadedust tekitanud igal keskkoolilõpu 50. aastapäeva kokkutulekul. Ta lonkas kergelt artriidi tõttu, kui ta oma naisel käest kinni hoides läbi labori fuajee kõndis. Ta astus aeglaselt, nagu poleks kindel, mida järgmine samm endaga kaasa võib tuua.

      Umbes aasta enne seda oli Eugene Pauly ehk E. P. – selle nimega sai ta tuntuks meditsiinikirjanduses – parasjagu oma kodus Playa del Reys õhtusööki valmistanud, kui tema naine mainis, et nende poeg Michael tuleb neile külla.

      „Kes on Michael?“ küsis Eugene.

      „Sinu laps,“ ütles tema naine Beverly. „See, kelle me üles kasvatasime, tead ju küll?“

      Eugene vaatas talle mõttelageda pilguga otsa. „Kes see on?“ küsis ta.

      Järgmisel päeval hakkas Eugene oksendama ja väänles kõhukrampide käes. 24 tunni jooksul kujunes tal välja nii tõsine vedelikupuudus, et paanikas Beverly viis ta haigla erakorralise meditsiini osakonda. Tal tõusis palavik, mis jõudis 40,5 kraadini ning temast jäi haigla linadele kollane higilaik. Ta langes deliiriumisse, muutus seejärel vägivaldseks, hakkas lõugama ja kätega vehkima, kui õed talle kanüüli paigaldada püüdsid. Arstil õnnestus alles pärast rahustite manustamist nõel tema kahe selgroolüli vahele torgata ja mõned tilgad seljaajuvedelikku võtta.

      Protseduuri sooritanud arst tundis ohumärgid otsemaid ära. Aju- ja selgroonärve ümbritsev vedelik moodustab barjääri põletike ja vigastuste vastu. Tervetel inimestel on see vedelik selge ja vabalt voolav, liikudes läbi süstlanõela peaaegu sama sujuvalt nagu siid kehal. Eugene’i selgroost võetud vedelik sisaldas sadet ja tuli välja aeglaselt, nagu oleks seal mikroskoopilisi kruusaterakesi. Kui uuringutulemused laborist saabusid, mõistsid Eugene’i arstid, mis haigusega oli tegu: tal oli viiruslik entsefaliit, haigus, mida põhjustab suhteliselt ohutu viirus, mis tekitab külma- ja palavikuville ning kergeid nahapõletikke. Harvadel juhtudel aga võib viirus jõuda ajju, tekitades katastroofilist kahju, sest närib end läbi õrnade koekihtide, sinna, kus asuvad meie mõtted, unistused ja mõne arvates ka meie hing.

      Eugene’i arstid ütlesid Beverlyle, et nad ei saa juba tekitatud kahju vähendamiseks midagi ette võtta, aga suur kogus viirusevastaseid ravimeid võib ära hoida haiguse edasise leviku. Eugene langes koomasse ning vaakus kümme päeva elu ja surma piiril. Sedamööda, kuidas ravimid viirusega võitlesid, hakkas tema palavik alanema ja viirus kadus. Kui ta viimaks üles ärkas, oli ta nõrk ja segaduses ega olnud võimeline korralikult neelama. Ta ei suutnud moodustada lauseid ning ahmis aeg-ajalt õhku, justkui oleks hetkeks unustanud, kuidas hingata. Aga ta oli elus.

      Viimaks oli Eugene piisavalt terve, et teha läbi terve seeria katseid. Arstid olid hämmastuses, kui leidsid, et tema keha – närvisüsteem kaasa arvatud – oli viirusest suures osas puutumata jäänud. Ta suutis oma jäsemeid liigutada ning reageeris nii helidele kui ka valgusele. Tema peast tehtud skaneeringutel oli aga näha kurjakuulutavaid varje aju keskosas. Viirus oli hävitanud ovaalse koetüki kolju ja lülisamba kokkupuutepunkti lähedal. „Ta ei ole arvatavasti see inimene, kellena sa teda tunned,“ hoiatas üks arst Beverlyt. „Pead olema valmis selleks, et sinu abikaasa on kadunud.“

      Eugene viidi teise haiglatiiba. Nädala pärast suutis ta neelata ilma raskusteta. Veel nädala pärast hakkas ta normaalselt rääkima, palus tarretist ja soola, klõpsis telekapuldil kanaleid vahetada ja kurtis igavate seebiooperite üle. Kui ta viis nädalat hiljem haiglast taastumiskeskusesse saadeti, kõndis Eugene ise alla fuajeesse ja andis õdedele tasuta nõuandeid nädalalõpuplaanide tegemiseks.

      „Ma ei ole vist kunagi näinud, et keegi sellest niimoodi välja tuleks,“ ütles arst Beverlyle. „Ma ei taha teie lootusi üles kütta, aga see on täiesti vapustav.“

      Beverly jäi aga ikkagi murelikuks. Taastusravihaiglas sai selgeks, et haigus oli tema abikaasat murettekitaval moel muutnud. Eugene ei mäletanud näiteks, mis nädalapäev parasjagu on või mis on tema arstide ja õdede nimed, hoolimata sellest, kui sageli nood end tutvustasid. „Miks nad minult kogu aeg kõike seda küsivad?“ küsis ta ühel päeval Beverlylt, pärast seda, kui arst tema palatist lahkunud oli. Kui ta lõpuks koju tagasi jõudis, läksid asjad veel kummalisemaks. Paistis, et Eugene ei mäleta oma sõpru. Tal oli raskusi vestluse jälgimisega. Mõnel hommikul tuli ta voodist välja, läks kööki, praadis endale peekonit munaga, seejärel ronis tagasi linade vahele ja pani raadio mängima. Neljakümne minuti pärast tegi ta kõike seda uuesti: tõusis üles, praadis peekonit ja mune, ronis tagasi voodisse ja näppis raadionuppe. Siis tegi ta seda kõike veel üks kord.

      Kõigest sellest häiritud Beverly võttis ühendust spetsialistidega, nende hulgas ühe San Diego California ülikooli teadlasega, kes oli spetsialiseerunud mälukaotuse valdkonnale. Ja nii leidsidki Beverly ja Eugene end ühel päikeselisel sügispäeval ühes ülikoolilinnaku ilmetus hoones teineteisel käest kinni hoidmas ja aeglaselt läbi fuajee jalutamas. Nad juhatati väikesesse läbivaatusruumi. Eugene hakkas arvuti taga istuva noore naisega lobisema.

      „Kuigi ma olen aastaid elektroonikaäris tegutsenud, hämmastab see kõik mind ikka veel,“ ütles ta, osutades masina poole, millel naine tippis. „Kui ma noorem olin, asus see asjandus paaris kahe meetri kõrguses riiulis ja võttis enda alla terve ruumi.“

      Naine nokkis klaviatuuri kallal. Eugene itsitas.

      „See on uskumatu,“ ütles ta. „Kõik need trükkplaadid, dioodid ja trioodid. Kui ma elektroonika peal olin, hoidsid seda asja üleval kaks kahemeetrist riiult.“

      Ruumi sisenes üks teadlane ja tutvustas ennast. Ta küsis Eugene’ilt tema vanust.

      „Oh, vaatame siis, viiskümmend üheksa või kuuskümmend?“ vastas Eugene. Ta oli 72-aastane.

      Teadlane hakkas arvutil trükkima. Eugene naeratas ja osutas arvutile. „See on ikka üks imeasi,“ lausus ta. „Teate, kui ma elektroonikaäris töötasin, oli selle asjanduse püstihoidmiseks vaja kahte kahemeetrist riiulit!“

      See teadlane oli 52-aastane professor Larry Squire, kes oli kolm viimast aastakümmet uurinud mälu neuroanatoomiat. Ta eesmärk oli välja selgitada, kuidas aju sündmusi talletab. Tema töö Eugene’iga avas varsti ukse täiesti uude maailma nii tema enda kui sadade teiste teadurite jaoks, kes meie arusaama aju toimimisest on ümber kujundanud. Squire’i uuringud näitasid, et isegi juhul, kui inimene ei suuda oma vanust ega peaaegu midagi muud meenutada, võib ta välja arendada pealtnäha kujutlematult keerukad harjumused. See leid viis arusaamani, et kõik me toetume iga päev sarnastele neuroloogilistele protsessidele. Tema ja teiste teadlaste uurimused aitavad heita valgust alateadlikele mehhanismidele, mis mõjutavad loendamatuid valikuid, mis näivad olevat sündinud kaalutletud