Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

aju keskosa lähedal. Viirus oli peaaegu täielikult hävitanud tema oimusagara. See on pikliku kujuga rakukogum, mis teadlaste arvamuse kohaselt reguleerib erinevate kognitiivsete ülesannete, nagu mineviku meenutamine ja kontroll mõne emotsiooni üle, täitmist. Hävitustöö pöördumatus ei üllatanud Squire’i: viiruslik entsefaliit neelab kudesid halastamatu, peaaegu kirurgile omase täpsusega. Teda ehmatas hoopis see, kui tuttavad need ajupildid tundusid.

      Kolmekümne aasta eest, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) doktorandina, oli Squire töötanud rühmas, kes uuris H. M. – ks kutsutud meest, meditsiiniajaloo üht kuulsamat patsienti. Kui H. M. – tema tegelik nimi oli Henry Molaison, kuid teadlased varjasid tema isikut – oli seitsme-aastane, sai ta löögi jalgrattalt ja maandus suure hooga pea peale. Varsti pärast seda algasid tal haigus- ja teadvusekaotusehood. Kuueteistkümnesena oli tal esimene tõsine, kogu aju mõjutav epilepsiahoog. Peagi kaotas ta teadvuse kuni kümneks päevaks.

      27-aastaseks saanuna oli H. M. meeleheitel. Krambivastased ravimid ei olnud aidanud. Ta oli nutikas mees, kuid ei suutnud ühelgi töökohal kaua püsida. Ta elas ikka veel koos oma vanematega. H. M. tahtis elada normaalset elu. Ta otsis abi arstilt, kelle kirg eksperimenteerimise vastu kaalus üles hirmu valeravi süüdistuse ees. Mitmed uurimused olid näidanud, et ajuosa, mida nimetatakse hipokampuseks, võib mängida rolli epilepsiahoogude tekkel. Arst tegi H. M. – ile ettepaneku ajulõikuseks, et selle eesmist osa kergitada ja väikese metalltorukesega suurem osa hipokampusest ja mõned seda ümbritsevad koed koljust välja imeda, ning H. M. andis oma nõusoleku.

      Operatsioon toimus 1953. aastal ja kui H. M. paranes, jäi tal haigushoogusid vähemaks. Peaaegu kohe sai aga selgeks ka see, et tema aju oli radikaalselt muutunud. H. M. teadis oma nime ja seda, et tema ema on pärit Iirimaalt. Ta mäletas 1929. aasta börsikrahhi ja uudiseid Normandia dessandi kohta. Ent peaaegu kõik, mis toimus hiljem – kõik mälestused, kogemused ja võitlus haigusega kümne aasta jooksul enne operatsiooni – olid kustunud. Kui arst hakkas H.M. – ile mäluteste tegema, näidates talle mängukaarte ja arvuloendeid, avastas ta, et H. M. ei suutnud uut teavet säilitada kauem kui umbes 20 sekundit.

      Operatsiooni toimumise päevast kuni oma surmani olid kõik inimesed, keda H. M. kohtas, kõik laulud, mida kuulis, kõik ruumid, kuhu sisenes, tema jaoks justkui täiesti uued. Tema aju oli ajas seisma jäänud. Iga päev ajas tal pea segi tõsiasi, et telekanaleid on võimalik vahetada, kui suunata must plastikust ristkülik ekraani poole. Ta tutvustas end arstidele ja õdedele ikka uuesti ja uuesti, iga päev kümneid kordi.

      „Mulle meeldis H. M. – i juhtumiga tegeleda, sest mälu näis olevat kättesaadav ja põnev vahend aju uurimiseks,“ kõneles Squire mulle. „Kasvasin üles Ohios ja mäletan siiani, kuidas õpetaja esimeses klassis kõigile kriite jagas ja ma hakkasin kõiki neid värve omavahel sobitama, et näha, kas nad annavad tulemuseks musta. Miks mul see mälestus alles on, samas kui ma ei suuda meenutada õpetaja välimust? Miks mu aju otsustab, et üks mälestus on teisest olulisem?“

      Kui Squire sai kätte pildid Eugene’i ajust, pani ta imeks, kui väga need H. M. – i omadega sarnanesid. Neil mõlemal olid näha pähklisuurused tühimikud pea keskosas. Eugene’i mälu – nagu ka H. M. – i oma – oli eemaldatud.

      Kui Squire Eugene’i uurima hakkas, nägi ta aga, et see patsient erines H. M. – ist mõnes olulises punktis. Kui H. M. – iga kohtudes oli kõigile selge, et midagi on valesti, siis Eugene suutis osaleda vestluses ja tuli toime mitmete ülesannetega, nii et tavainimese silmis poleks nagu midagi valesti olnudki. Operatsioon oli H. M. – i jaoks nii kurnav olnud, et ta pidi oma ülejäänud elu haiglas veetma, Eugene aga elas koos naisega kodus. H. M. ei olnud võimeline tõeliselt vestlusest osa võtma. Eugene seevastu valdas hämmastavaid võtteid mistahes arutluse suunamiseks enda jaoks mugavale teemale, millest ta pikalt rääkida võis – näiteks satelliidid (ta oli töötanud kosmosesüsteemide firmas) või ilm.

      Squire alustas oma tööd Eugene’iga, küsitledes teda tema nooruse kohta. Eugene rääkis linnast California keskosas, kus ta oli üles kasvanud, ajast, mil ta kaubalaeval töötas, noore mehena Austraalisse tehtud reisist. Ta mäletas suuremat osa oma elusündmustest, mis olid toimunud enne 1960. aastaid. Kui Squire uuris hilisemate aastakümnete kohta, muutis Eugene viisakalt teemat, öeldes, et tal on raskusi hiljutiste sündmuste meeldetuletamisega.

      Squire tegi talle mõned intelligentsustestid ja leidis, et mehe kohta, kes ei suutnud viimast kolme aastakümmet meelde tuletada, oli Eugene’i mõistus endiselt terav. Veelgi enam, Eugene’il olid säilinud nooruses välja kujunenud harjumused, nii et kui Squire andis talle klaasi vett või kiitis teda eriti üksikasjaliku vastuse eest, tänas Eugene teda ja vastas omapoolse komplimendiga. Kui keegi ruumi sisenes, tutvustas Eugene ennast ja küsis, kuidas teisel läheb.

      Kui aga Squire palus Eugene’il meelde tuletada numbrijada või kirjeldada labori ukse tagust koridori, koges ta, et tema patsient ei ole võimeline mingit laadi uut teavet alal hoidma kauem kui umbes minutijagu. Kui keegi näitas Eugen’ile fotosid tema lapselastest, polnud tal õrna aimugi, kes need on. Kui Squire küsis, kas ta mäletab oma haigestumist, ütles Eugene, et tal pole haigusest ega haiglasolekust mingeid mälestusi. Tegelikult ei tulnud Eugene’ile peaaegu kunagi meelde, et ta kannatab amneesia all. Tema vaimne enesepilt ei kätkenud mälukaotust, ja kuna ta vigastust ei mäletanud, ei tajunud ta ka, et midagi oleks valesti.

      Eugene’iga tutvumisele järgnenud kuudel viis Squire läbi katseid, milles testis tema mälu võimalusi. Selleks ajaks olid Eugene ja Beverly Playa del Reyst San Diegosse kolinud, et oma tütrele lähemal olla ja Squire külastas neid sageli nende kodus, viimaks läbi uuringuid. Ühel päeval palus Squire Eugene’il visandada nende maja üldplaan. Eugene ei suutnud mälu järgi joonistada lihtsat kaarti, millel oleks näha köögi või magamistoa asukoht. „Kui sa hommikul voodist välja tuled, kuidas sa ruumist välja lähed?“ küsis Squire.

      „Noh, ega ma ei ole päris kindel,“ ütles Eugene.

      Squire kirjutas märkmed oma sülearvutisse, ning ajal, mil teadlane trükkis, hajus Eugene’i tähelepanu. Ta vaatas toas ringi, tõusis seejärel püsti, kõndis koridori ja avas vannitoa ukse. Mõne minuti pärast kostis tualetist veepahin ja kraanist veesolin ning Eugene tuli käsi pükstesse pühkides elutuppa tagasi ning istus uuesti toolile Squire’i kõrval. Ta ootas kannatlikult järgmist küsimust.

      Sel hetkel ei imestanud keegi, kuidas mees, kes ei suuda oma kodu plaani joonistada, leidis kõhklusteta üles vannitoa. Aga see ja teised sarnased küsimused viisid lõpuks terve rea avastusteni, mis on muutnud meie arusaama harjumuste jõust. See sütitas teadusrevolutsiooni, millesse täna on tõmmatud sadu teadureid, kes õpivad – esmakordselt ajaloos – aru saama kõikidest meie elu mõjutavatest harjumustest.

      Laua taga istudes vaatas Eugene Squire’i arvutit.

      „Täiesti imekspandav,“ ütles ta käega arvuti poole osutades. „Muuseas, teate, kui ma elektroonikaäris töötasin, oli selle asja ülevalhoidmiseks vaja kahte kahemeetrist riiulit.“

••• 

      Esimestel nädalatel pärast uude majja kolimist püüdis Beverly Eugene’iga iga päev väljas käia. Arstid olid talle öelnud, et liikumine on mehe jaoks väga tähtis. Kui Eugene liiga kaua järjest toas oli, ajas see Beverly hulluks, sest mees küsis temalt ikka ja jälle samu küsimusi – see oli nagu nõiaring. Seega võttis naine igal hommikul ja pärastlõunal mehe kaasa jalutuskäigule ümber nende kvartali. Nad jalutasid alati koos ja teekond oli alati sama.

      Arstid olid Beverlyt hoiatanud, et tal tuleks Eugene’il pidevalt silma peal hoida. Kui viimane peaks kunagi ära eksima, ütlesid nad, ei ole ta võimeline koduteed leidma. Kuid ühel hommikul, kui Beverly riidesse pani, lipsas Eugene eesuksest välja. Kuna Eugene’il oli kombeks toast tuppa uidata, ei märganud ta kohe mehe kadumist. Kui naine seda lõpuks märkas, sattus ta paanikasse. Ta jooksis majast välja ja uuris pilguga tänavat. Ta ei näinud meest kusagil. Ta läks naabermaja juurde ja prõmmis akendele. Nende majad olid sarnased – ehk oli Eugene segadusse sattunud ja teise majja läinud? Beverly jooksis ukse juurde ja helistas kella, kuni sealt uksele tuldi. Eugene’i ei olnud seal. Beverly tormas tagasi tänavale, jooksis läbi kogu kvartali hüüdes Eugene’i nimepidi. Ta nuttis. Mis siis, kui mees liikluskeerisesse