Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

ei vaata aga Humphriesi poolegi. Ta vaatab hoopis, kuidas ta mängijad joonduvad rivvi, mille moodustamist nad kuude kaupa on täiustanud. Ameerika jalgpall on vastastikuste pettemanöövrite, trikkide ja eksitamise ballett. Võidukad on tavaliselt need treenerid, kelle meeskonnal on kõige paksemad mänguraamatud ja kes mõtlevad välja kõige keerulisemad mänguskeemid. Dungy pooldab aga vastupidist lähenemist. Ta ei taha asja keeruliseks ja segaseks ajada. Kui Dungy kaitsemängijad rivvi võtavad, on kõigile selge, millise mänguplaani järgi nad mängima hakkavad.

      Dungy otsustas sellise lähenemise kasuks, sest vähemalt teoreetiliselt ta vastase eksitamise taktikat ei vaja. Tal on vaja ainult seda, et tema meeskond oleks vastasmeeskonnast kiirem. Ameerika jalgpallis loevad millisekundid. Seega, selle asemel, et oma mängijatele sadu mänguformatsioone õpetada, õpetas ta neile ainult käputäie, aga see-eest on nad neid lõpmatuseni harjutanud, kuni need automaatseks muutusid. Kui tema strateegia töötab, suudavad ta mängijad liikuda kiirusega, mida vastased ei suuda ületada.

      Kuid seda ainult juhul, kui strateegia töötab. Kui tema mängijad liiga palju mõtlevad, kõhklevad või oma instinktides kahtlevad, variseb kogu süsteem kokku. Ja kuni selle mänguni on Dungy mängijad olnud parajad soss-sepad.

      Ent seekord, kui meeskond kahekümne jardi joonel rivvi võtab, on miski teisiti. Näiteks kui vaadata kasvõi Regan Upshaw’d, Buccaneersi äärekaitsjat, kes on sisse võtnud nn three-point’i asendi – ründajapoolne käsi maas. Selle asemel, et algusjoonel olles ringi vaadata ja endasse võimalikult palju infot koguda, otsib Upshaw ainult neid päästikuid, millele Dungy on teda keskenduma õpetanud. Esiteks heidab ta pilgu vastaste eesliinimängija välimisele jalale (selle pöid on suunatud väljapoole, mis tähendab, et ta valmistub liikuma tahapoole ja kaitsma mängujuhti, kes hakkab söötma). Järgmisena vaatab Upshaw joonel asuva ründeliinimängija õlgu (mis on kergelt ettepoole pööratud) ning hindab vahemaad enda ja lähima mängija vahel (see on pisut väiksem kui talle meeldiks).

      Upshaw on nii palju kordi harjutanud, kuidas kõigile neile päästikutele reageerida, et tal pole vaja oma tegevuse üle juurelda. Ta lihtsalt järgib oma harjumusi.

      San Diego mängujuht läheneb algusjoonele ja vaatab vilksamisi paremale, seejärel vasakule, haugatab mänguformatsiooni numbri ja võtab palli. Ta liigub viis sammu tahapoole ja jääb sirgelt seisma, pöörab pead ja otsib vaba mängijat, kellele sööta. Kell läks käima kolme sekundi eest. Staadionil viibijate silmad ja telekaamerad on temale suunatud.

      Seetõttu jääb enamikul vaatajatest märkamata, mis Buccaneerside poolel toimub. Niipea, kui Humphries palli mängu pani, viskus Upshaw tegevusse. Mängu esimesel sekundil sööstis ta paremale, risti üle algusjoone, nii kiiresti, et ründeliinimängija ei suutnud teda tagasi hoida. Järgmise sekundi vältel jooksis Upshaw veel neli sammu vastaste tsoonis, tema sammudest polnud võimalik midagi välja lugeda. Järgmisel sekundil liikus Upshaw kolm sammu mängujuhile lähemale, ründeliini kaitsja ei suutnud tema liikumistrajektoori ette näha.

      Mängu neljandal sekundil on San Diego mängujuht Humphries äkitselt täbaras olukorras. Ta kahtleb, kui näeb silmanurgast Upshaw’d. Ja just siis teeb Humphries vea. Ta hakkab mõtlema.

      Humphries märkab 20 jardi kaugusel võistkonnakaaslast, Brian Roche’i nimelist uustulnukat. Üks teine San Diego võistkonna püüdja on palju lähemal ja vehib kätega, palli endale tahtes. Kõige turvalisem oleks anda lühike sööt. Selle asemel analüüsib suure pinge all olev Huphries hetkega olukorda, kõverdab kätt ja viskab palli Roche’ile.

      See kiiruga tehtud otsus on täpselt see, millele Dungy oli lootnud. Niipea, kui pall on õhus, läheb Buccaneersi kaitsemängija John Lynch liikvele. Lynchil oli selge ülesanne: kui mäng algas, jooksis ta teatud väljakupunkti ja ootas oma päästikut. Sellises olukorras on mängijatel tohutu kiusatus improviseerima hakata. Aga Dungy on Lynchi nii palju drillinud, et see rutiinne tegevus tuleb tal automaatselt. Ja tulemuseks on see, et niipea, kui pall mängujuhi käest lendu läheb, on Lynch Roche’ist kümne jardi kaugusel juba ootamas.

      Kui pall õhus keerleb, loeb Lynch päästikuid – mängujuhi näokaitse ja käte asend, püüdjate paiknemine väljakul – ja hakkab liikuma enne, kui on selge, kuhu pall kukub. Roche, San Diego püüdja, sööstab ettepoole, aga Lynch on tal kukil ja lõikab söödu ära. Enne kui Roche reageerida jõuab, jookseb Lynch juba viimaseid jarde Chargersi väljakupoolel. Teised Buccaneersi mängijad on ideaalselt paigutatud, et talle tee vabaks teha. Lynch jookseb 10, siis 15, siis 20, siis peaaegu 25 jardi, enne kui ta lõpuks väljakupiiridest välja lükatakse. Mäng on kokku kestnud alla kümne sekundi.

      Kaks minutit hiljem saavad Buccaneersid touchdown’i, asudes esimest korda kogu mängu jooksul juhtima. Viis minutit hiljem löövad nad kolme punkti värava. Vahepeal on Dungy kaitsemängijad nurjanud kõik San Diego mängijate rünnakuplaanid. Buccaneers võidab 25: 17, see on üks suurimaid üllatusi sel hooajal.

      Mängu lõpus lahkuvad Lynch ja Dungy koos väljakult.

      „Tundub, et väljakul oli täna miski teisiti,“ ütleb Lynch tunnelisse astudes.

      „Me hakkame endasse uskuma,“ vastab talle Dungy.

II

      Et mõista, kuidas treeneri keskendumine harjumustele võib meeskonnale uue hingamise anda, tuleb vaadata spordimaailmast kaugemale. Palju kaugemale, ühte räpasesse keldrikorruse tuppa New York City Lower East Side’i linnaosas 1934. aastal – just sealt sai alguse üks edukamaid ja laiaulatuslikumaid harjumuste muutmise katseid.

      Keldrikorrusel istus 39-aastane alkohoolik Bill Wilson. Ta oli oma esimese dringi teinud aastaid tagasi ohvitseride treeninglaagris New Bedfordis Massachusettsis, kus ta õppis kuulipildujast tulistama, enne kui ta laevaga Prantsusmaale Esimesse maailmasõtta saadeti. Mõjuvõimsad perekonnad, kes elasid laagri lähedal, kutsusid ohvitsere sageli õhtusöögile. Ühel pühapäevaõhtul käis Wilson peol, kus talle serveeriti maitsev õhtusöök ja õlut. Ta oli 22-aastane ega olnud kunagi enne alkoholi joonud. Talle paistis, et ainuke võimalus viisakalt käituda, oli talle pakutud klaas tühjaks juua. Mõne nädala pärast sai Wilson kutse järjekordsele elegantsele üritusele. Mehed kandsid smokingit, naised flirtisid. Kelner kõndis mööda ja pani Wilsonile pihku Bronxi kokteili – see on segu džinnist, kuivast magusast vermutist ja apelsinimahlast. Ta võttis lonksu ja tundis – nagu ta hiljem ütles –, justkui oleks ta leidnud elueliksiiri.

      1930. aastate keskpaigaks, kui ta oli Euroopast tagasi koju jõudnud, oli tema abielu purunenud ja aktsiaturul teenitud varandus olematuks pudenenud ning Wilson jõi kolm pudelit kanget alkoholi päevas. Kõledal novembrikuu pärastlõunal istus ta hämaras toas, kui talle helistas üks vana joomakaaslane. Wilson kutsus ta enda poole ja segas neile kannutäie ananassimahla džinniga. Ta valas oma sõbra klaasi täis.

      Sõber andis selle tagasi. Ta väitis, et on kaks kuud kaine olnud.

      Wilson oli hämmingus. Ta hakkas kirjeldama oma võitlust alkoholiga, millesse mahtus ka kaklus ühes maaklubis, mis oleks talle peaaegu tema töökoha maksma läinud. Wilson kinnitas, et oli püüdnud joomist maha jätta, aga ei suutnud. Ta oli läbi teinud võõrutuskuuri ja võtnud tablette. Oli andnud lubadusi oma naisele ja liitunud karsklaste rühmaga. Miski ei aidanud. Kuidas küll sõber sellega hakkama oli saanud, ei suutnud Wilson uskuda.

      „Mul on usk,“ vastas sõber ning vestis põrgust ja kiusatusest, patust ja saatanast. „Lihtsalt tunnista endale, et oled lakkekrants, võta see omaks ja hakka tahte abil oma elu samm-sammult Jumalale allutama.“

      Wilsoni meelest oli sõber hulluks läinud. „Eelmisel suvel oli ta alkoholist läbi imbunud. Ma kahtlustasin, et nüüd oli religioon temaga sama teinud,“ kirjutas ta hiljem. Kui sõber lahkus, jõi Wilson kannu tühjaks ja läks magama.

      Kuu aega hiljem, 1934. aasta detsembris, möllis Wilson end Charles B. Townsi narko- ja alkoholisõltlaste haiglasse, Manhattanil asuvasse peenesse võõrutusravikeskusesse. Arst määras talle kõigepealt igatunnised belladonna3 kompressid, mis tol ajal oli kõige moodsam alkoholismi ravimise viis. Oma väikeses toas voodil lamades kõikus Wilson teadvuse ja teadvusetuse piiril.

      Siis leidis aset

3

Belladonna on hallutsinogeenne taim. (Tõlkija märkus)