Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

ja preemiate kindlaksmääramine ning seejärel uute, samasugust rahuldustunnet pakkuvate rutiinsete tegevuste leidmine (näiteks Nicorette’i plaaster, paar kiiret kätekõverdust või lihtsalt mõni minut sirutamiseks ja lõõgastumiseks) teeb loobumise hõlpsamaks.

      Kui päästiku ja preemia välja selgitate, võite rutiinset tegevust muuta.

      Vähemalt enamasti on see nii. Mõne harjumuse puhul on aga vajalik veel üks asi: usk.

III

      „On kuus põhjust, miks inimesed arvavad, et me ei suuda võita,“ ütles Dungy oma võistkonna mängijatele pärast peatreeneriks saamist 1996. aastal. See oli mitu kuud enne hooaja algust, kõik meeskonnaliikmed istusid riietusruumis. Dungy hakkas loetlema põhjuseid, mida nad kõik olid ajalehtedest lugenud või raadiost kuulnud: võistkonda juhiti halvasti, nende uus treener ei ole ennast veel tõestanud, mängijad on ära hellitatud, linn ei hooli neist, parimad mängijad on vigastatud, nad pole piisavalt andekad.

      „Need on väidetavad põhjused,“ ütles Dungy. „Nüüd üks fakt: keegi ei tee rohkem tööd kui meie.“

      Dungy strateegia, nagu ta selgitas, oli meeskonna käitumise järkjärguline muutmine, kuni nende tegevus muutub automaatseks. Ta ei uskunud, et Buccaneersil oleks vaja mahukamat mänguraamatut. Ta ei arvanud, et nad peaksid meelde jätma sadu mängukombinatsioone. Nad pidid vaid ära õppima paar võtmeliigutust ja need iga kord õigesti sooritama.

      Hoolimata headest kavatsustest on Ameerika jalgpallis täiuslikkust raske saavutada. „Iga mängu ajal vusserdab keegi midagi ära,“ tunnistas Herm Edwards, üks Dungy abitreener Tampa Bays. „Enamasti pole selle taga füüsilised, vaid vaimsed põhjused.“ Mängijad eksivad, kui hakkavad liiga palju mõtlema või oma mängus kahtlema. Dungy tahtis kogu selle otsuste tegemise masinavärgi mängust välja jätta.

      Et seda teha, oli tal vaja, et meeskonnaliikmed tunnistaksid oma olemasolevaid harjumusi ja võtaksid omaks uued rutiinsed tegevused.

      Ta alustas, jälgides, kuidas tema meeskond hetkel mängib.

      „Töötame kaitse kallal,“ karjus Dungy ühel hommikusel treeningul. „Number viiskümmend viis, mida sina tegema pead?“

      „Ma katan läbimurdjat ja ründeliini kaitsjat,“ ütles Derrick Brooks, välisliini kaitsja.

      „Mida sa täpselt silmas pead? Kus su silmad on?“

      „Ma vaatan ründeliini kaitsja liikumist,“ ütles Brooks. „Ma vaatan mängujuhi jalgu ja puusi, kui ta on palli kätte saanud. Ja ma vaatan, kas mängijateliinis on vahesid, et näha, kas nad annavad söödu edasi ja kas mängujuht läheb viskele minu poolel või mitte.“

      Ameerika jalgpallis nimetatakse neid visuaalseid päästikuid „võtmeteks“ ja need on iga mängu jaoks otsustava tähtsusega. Dungy pakutud uuenduse kohaselt hakkasid nad neid võtmeid kasutama sissetöötatud harjumusi käivitavate päästikutena. Ta teadis, et mõnikord Brooks kõhkles mängu alguses pisut liiga kaua. Ta mõtles liiga paljude asjade peale – kas ründeliini kaitsja astub plaanist välja? Kas jooksvate läbimurdjate jalad annavad talle teada, kas plaanis on läbimurre või söödumäng? Mõnikord aeglustas see tema mängu.

      Dungy eesmärk oli vabastada Brooksi meel kogu sellest analüüsist. Nagu AA, kasutas ka tema samu päästikuid, millega Brooks juba tuttav oli, kuid lõi tema jaoks uued rutiinsed tegevused, mis lõpuks automaatseks muutusid.

      „Ma tahan, et sa kasutaksid neidsamu võtmeid,“ ütles Dungy Brooksile. „Aga kõigepealt keskendu ainult läbimurdjale. Kogu lugu. Tee seda ilma sellele mõtlemata. Kui oled oma positsiooni sisse võtnud, siis hakka mängujuhti jälgima.“

      See oli suhteliselt väike muudatus – Brooksi silmad jälgisid samu päästikuid, aga selle asemel et korraga mitmes suunas vaadata, seadis Dungy päästikud mängija jaoks järjekorda ja ütles talle etteruttavalt, milline valik iga võtme nägemise puhul teha. Selle süsteemi geniaalsus seisnes selles, et otsuste tegemise vajadus oli nüüd eemaldatud. See lasi Brooksil kiiremini liikuda, sest kõik, mis ta tegi, oli reaktsioon millelegi – ja muutus lõpuks harjumuseks – ning mitte enam otsusel põhinev valik.

      Dungy andis igale mängijale sarnased juhised ja harjutas rivikombinatsioonide moodustamist üha uuesti. Dungy harjumuste kinnistumiseks kulus peaaegu terve aasta. Meeskond kaotas hooaja esimesed, lihtsamad mängud. Spordiajakirjanikud küsisid, miks Buccaneers nii palju aega psühholoogilise jura peale kulutab.

      Ent neil hakkas aegamööda paremini minema. Viimaks said uued mustrid mängijatele nii omaseks, et nad kasutasid neid väljakut enda kontrolli alla saades automaatselt. Dungy teisel hooajal peatreenerina võitis meeskond esimesed viis mängu ja pääses finaali esimest korda viieteistkümne aasta jooksul. 1999. aastal võitsid nad alagrupi meistritiitli.

      Dungy treenimisstiil äratas tähelepanu kogu maal. Meedia armus tema mahedahäälsesse kõnemaneeri, religioossesse vagadusse ja sellesse, kuidas ta töö ja pereelu vahelise tasakaalu hoidmist rõhutas. Ajaleheartiklites kirjeldati, kuidas ta tõi oma pojad Ericu ja Jamie treeningute ajal staadionile. Nad tegid tema kabinetis oma kodutööd ära ja korjasid siis riietusruumis käterätikud kokku. Paistis, et lõpuks ometi on saabunud edu.

      2000. aastal pääses Buccaneers jälle finaali ning seejärel taas 2001. aastal. Fännid täitsid nüüd staadioni igal nädalal. Meeskonda peeti Super Bowli favoriidiks. Unistused hakkasid tõeks saama.

••• 

      Kuid isegi siis, kui meeskond oli tippu tõusnud, ujus pinnale üks probleem. Nad mängisid tihti reeglitepärast, distsiplineeritud mängu. Otsustavatel hetkedel, suure pinge all lagunes aga kõik laiali.

      1999. aastal, pärast kuut järjestikust võitu hooaja lõpus, kaotas meeskond konverentsi meistrivõistlustel St Louis Ramsi vastu. 2000. aastal olid nad olnud ühe mängu kaugusel Super Bowli võidust, kui nende mäng Philadelphia Eaglesi vastu ebaõnnestus ning nad kaotasid 21: 3. Järgmisel aastal juhtus sama asi uuesti, Bucs kaotas Eaglesile 31: 9, nurjates ise oma võimaluse edasi jõuda.

      „Me treenime ja kõik tuleb hästi välja ning siis läheme tähtsale mängule ja treeningutel õpitu oleks nagu õhku haihtunud,“ rääkis mulle Dungy. „Pärast selliseid mänge ütlevad mängijad mulle: „Noh, see oli tähtis mäng ja ma toetusin oma vanadele teadmistele.“ Või: „Ma tundsin, et pean kõik mängu panema.“ Tegelikult kumas nendest lausetest vastu see, et nad küll usaldasid meie süsteemi suurema osa ajast, aga kui kaalul oli kõik, kaotasid nad sellesse usu.“

      2001. aastal hooajast kokkuvõtet tehes, pärast seda, kui Bucs oli teist aastat järjest lasknud käest võimaluse võita Super Bowl, palus meeskonna juht Dungyt enda poole külla. Dungy parkis oma auto koguka tammepuu alla, sisenes majja ja kolmkümmend sekundit hiljem oli ta vallandatud.

      Bucs võitis järgmisel aastal Super Bowli, kasutades Dungy mängukombinatsioone ja mängijaid ning toetudes tema kujundatud harjumustele. Dungy ise vaatas televiisorist, kuidas tema asemele võetud treener tõstis karika võidukalt õhku. Aga selleks ajaks oli Dungy sellest kõigest juba kaugenenud.

IV

      Umbes 60 inimest – väikeste jalgpallurite emmed ja lõunapausi pidavad advokaadid, tuhmunud tätoveeringutega vanamehed ja kitsastes teksades hipsterid – istub kirikus ja kuulab väikese vatsakesega meest, kelle lips sobib hästi tema helesiniste silmadega. Ta näeb välja nagu edukas poliitik, kelle karismat toidab veendumus, et ta valitakse tagasi.

      „Minu nimi on John,“ ütleb ta, „ja ma olen alkohoolik.“

      „Tere, John,“ vastavad teised kooris.

      „Otsustasin abi otsida siis, kui mu poeg käeluu murdis,“ räägib John. Ta seisab kõnepuldi taga. „Mul oli armulugu ühe naisega töö juurest ja ta ütles mulle, et tahab sellele lõpu teha. Nii ma siis läksin baari ja võtsin kaks pitsi viina, naasin oma töölaua taha ja lõuna ajal siirdusin sõbraga Chili’se restorani. Võtsime mõlemad mõned õlled, ma lahkusin koos ühe sõbraga umbes kella kahe ajal ja me leidsime ühe koha, kus oli „kaks ühe hinna eest“ pakkumine. Sel päeval