Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

pääsemist. Puude vahelt astus nende poole mees. Suur ja turske paksu habemega mees, mõõk õlal ja laps süles. West pilgutas silmi ja proovis mõõtkavast aru saada. Mees oli kõige suuremat kasvu inimene, keda West oli kunagi näinud, ja laps oli tegelikult marssal Burr. Hiiglane viskas oma koorma maha nagu haokubu. Burr vahtis talle otsa, alt üles, ja röhatas.

      West kiristas hambaid. Mida see vana narr mõtles, kui niimoodi minema kihutas? Nüüd oli ta nad mõlemad surma toonud. „Mõnikord tahaks lihtsalt ratsutada”, „tekitab tunde, et oled elus…” Kumbki neist ei näe järgmist tundi.

      Ta peab vastu hakkama. Võib-olla on just nüüd kõige parem võimalus. Kuigi tal pole ühtegi relva. Parem surra niimoodi kui põlvili poris. Ta üritas endas viha leida. Kui seda vaja polnud, oli seda lõputult. Nüüd ei olnud seda kuskil. Oli ainult meeleheitlik abitus, mis rõhus käsi ja jalgu.

      Olen ma ikka kangelane, mõtles ta. Olen ma ikka sõjamees. Ta suutis end hädavaevu talitseda, et mitte püksi teha. Naise löömisega sain ma küll hakkama, mõtles ta. Oma õe suutsin ma küll poolsurnuks kägistada. See mälestus pani ta ikka veel häbist ja vastikusest läkastama, kuigi tal endal oli surm silme ees. Ta oli mõelnud, et heastab selle hiljem. Aga nüüd ei tule mingit hiljemat. Nüüd ei tule enam midagi. Ta tundis, et silmadesse kerkivad pisarad.

      „Anna andeks,” pomises ta vaikselt. „Anna andeks.” Ta pani silmad kinni ja jäi lõppu ootama.

      „Pole vaja andeks paluda, sõber, ma arvan, et teda on hullemini ka hammustatud.”

      Metsast oli ilmunud veel üks põhjalane, kes kükitas nüüd Westi kõrval. Sorakil ja pulstunud juuksed rippusid kõhna näo ümber. Silmad olid elavad ja tumedad. Arukad silmad. Mehe näole venis tige naeratus, mis oli kõike muud kui rahustav – paistis kaks rida kõvu, kollaseid, teravaotsalisi hambaid. „Istu,” ütles ta nii paksu aktsendiga, et West sai temast hädavaevu aru. „Istu ja ole parem vakka.”

      Westi ja Burri kohal seisis neljas mees. Tohutu suur laia rinnaga mees, kelle randmed olid sama jämedad kui Westi sääred. Tema habemes ja sassis juustes oli halle karvu. Paistis, et ta on põhjalaste juht, sest teised tõmbusid eemale. Ta vaatas Westi pikalt ja mõtlikult, nagu inimene võiks vaadata sipelgat, kui mõtleb, kas litsuda see saapa all laiaks või mitte.

      „Mis te arvate, kumb neist Burr on?” kõmistas põhjalane.

      „Mina olen Burr,” ütles West. Ta pidi lordmarssalit kaitsma. Pidi. Ta ajas end midagi mõtlemata püsti, aga ta oli kukkumisest ikka veel uimane ja pidi puuoksast kinni haarama, et mitte kukkuda. „Mina olen Burr.”

      Vana sõjamees mõõtis teda aeglaselt ja rahulikult pilguga, pealaest jalatallani. „Sina?” Ta pahvatas naerma. Tema naer oli madal ja ähvardav nagu kauguses mürisev äike. „See mulle meeldib! See on tore!” Ta pöördus tigeda väljanägemisega mehe poole. „Nägid? Ja sina veel ütlesid, et neil lõuna omadel pole julgust.”

      „Ma ütlesin, et neil on mõistust vähevõitu.” Ühe kõrvaga mees seiras Westi, nagu näljane kass vaatab lindu. „Ja vastupidist pole veel tõestatud.”

      „Mina arvan, et see on Burr.” Põhjalaste pealik vaatas Burri. „Sina oled Burr?” küsis ta ühiskeeles.

      Lordmarssal vaatas algul Westi poole, siis tema kohal kõrguva põhjalase poole ja ajas end siis aeglaselt jalule. Ta ajas selja sirgu ja pühkis oma mundrit, nagu kavatseks väärikalt surra. „Mina olen Burr ja ma ei kavatse teile meelelahutust pakkuda. Kui tahate meid tappa, tehke seda kohe.” West ei liigutanud. Nüüd paistis, et väärikuse nimel ei pea enam pingutama. Ta tundis juba peaaegu, kuidas kirves tema pealuusse tungib.

      Kuid halli habemega põhjalane ainult muigas. „Ma saan aru, miks te nii arvate, ja meil on kahju, kui me teid ehmatasime, aga me ei taha teid tappa. Me tahame teid aidata.” West pidi pingutama, et põhjalase sõnade mõte talle kohale jõuaks.

      Burr oli samamoodi segaduses. „Aidata?”

      „Põhjas on palju neid, kes Bethodit vihkavad. Seal on palju neid, kes ei põlvita hea meelega, ja ka mõned sellised, kes ei põlvita üldse. Need oleme meie. Meil on selle raipe vastu vaen, mis on tükk aeg käärinud, ja me mõtleme selle ära klaarida või surra. Üksi me tema vastu ei saa, aga me kuulsime, et teie sõdite tema vastu, niisiis me mõtlesime, et lööme kah kampa.”

      „Lööte kampa?”

      „Me tulime selle pärast pika maa maha ja selle järgi, mis me tee peal nägime, kulub teile meie abi ära. Aga kui me siia jõudsime, ei tahtnud teie omad just hirmsasti meid enda sekka võtta.”

      „Nemad olid raasike ebaviisakad,” lisas kõhn mees, kes Westi kõrval kükitas.

      „Seda nad olid, Hagijas, seda nad olid. Kuid meie pole mehed, kes laseks end väiksest ebaviisakusest heidutada. Siis mul tuligi mõte sinuga rääkida nagu pealik pealikuga, võiks öelda.”

      Burr vaatas tühja pilguga Westi poole. „Nad tahavad meiega koos võidelda,” ütles ta. West vaatas silmi pilgutades vastu, ta ei suutnud ikka veel päriselt mõista, et võib selle päeva üle elada. See, keda oli Hagijaks kutsutud, sirutas tema poole mõõga, käepide ees, ja naeratas laialt. Westil läks hetk aega, enne kui ta sai aru, et mõõk on tema enda oma.

      „Aitäh,” pomises ta ja sai mõõgapära kobamisi kätte.

      „Pole midagi.”

      „Meid on viis,” ütles põhjalaste juht nüüd. „Kõik nimega mehed ja lahingus karastunud. Me oleme võidelnud Bethodi vastu ja me oleme võidelnud temaga koos igal pool Põhjas. Me tunneme tema kombeid, vähesed tunnevad neid paremini. Me oskame maad kuulata, me oskame võidelda, me oskame üllatusi valmistada, nagu näed. Me ei hiili kõrvale ühestki ülesandest, mis on vaeva väärt, ja meie jaoks on vaeva väärt iga ülesanne, mis Bethodile kahju teeb. Mis sa ütled?”

      „Noh… ee,” venitas Burr ja hõõrus pöidlaga lõuga. „On selge, et te olete ülimalt…” ja ta laskis pilgul üle karmide, räämas, armiliste nägude käia. „… ülimalt tõhus salk mehi. Kuidas ma saaksin nii lahkest pakkumisest keelduda?”

      „Las ma siis tutvustan meid. See siin on Hagijas.”

      „See olen mina,” urises kõhn teravate hammastega mees ja näitas jälle oma kõhedakstegevat naeratust. „Tore tuttavaks saada.” Ta haaras Westil käest ja pigistas seda, nii et luud ragisesid.

      Kolmpuu osutas pöidlaga tigeda olekuga mehe poole, kellel oli kirves ja ainult üks kõrv. „See sõbralik sell on Must Dow. Ma ütleks, et küll ta aja jooksul paremaks läheb, aga ei lähe.” Dow pöördus ja sülgas jälle maha. „See mehemürakas on Tul Duru. Teda kutsutakse Kõuepilveks. Siis on veel Harding Morn. Tema on seal metsas, hoiab teie hobuseid, et need tee peale ei läheks. Aga sellest pole midagi, tal pole niikuinii midagi öelda.”

      „Ja teie?”

      „Rudd Kolmpuu. Selle pisikese salga juht, kuna meie eelmine juht läks tagasi porisse.”

      „Tagasi porisse, saan aru…” Burr hingas korra sügavalt. „Ega siis midagi. Te võite minna kolonel Westi alluvusse. Ma olen kindel, et ta leiab teile toitu ja peavarju, rääkimata tööst.”

      „Minu alluvusse?” pahvatas West, mõõk ikka veel käes kõlkumas.

      „Täpselt nii.” Lordmarssali suunurgas oli vaevunähtav muie. „Meie uued liitlased peaksid imehästi prints Ladisla kaaskonda sobima.” West ei teadnud, kas nutta või naerda. Ta oli just hakanud uskuma, et olukord ei saa enam keerulisemaks minna, aga nüüd oli tal viis metslast kaelas.

      Kolmpuu paistis olevat üpris rahul. „Väga hea,” lausus ta ning noogutas aeglaselt ja heakskiitvalt. „Sellega on siis korras.”

      „Korras,” ütles ka Hagijas ja tema õel irve venis veel laiemaks.

      See, keda kutsuti Mustaks Dowks, vaatas Westi pikalt ja ebasõbralikult.

      „Kuradi Unioon,” urises ta.

      Küsimused

      Ainuisikuliselt