Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

lausa linna valitsevas kogus endas. Te uurite valitseva kogu liikmeid ning juurite välja igasuguse ebalojaalsuse. Karistage reetlikkust halastuseta, kuid hoolitsege, et tõendid oleksid kindlad. Me ei saa endale rohkem äpardusi lubada.

      Poolsaarele voolavad juba gurkuli sõdurid, kes on valmis Dagoska iga nõrkust ära kasutama. Kuninga väed on täielikult hõivatud Anglandis, seega pole teil gurkullaste rünnaku puhul eriti abi loota. Seepärast hoolitsege, et linna kindlustused oleksid tugevad ja toiduvarud piisavad, et igasugusele piiramisele vastu panna. Te hoiate mind oma edusammudega regulaarselt kirju saates kursis. Ennekõike hoolitsege, et Dagoska ei langeks mingil tingimusel gurkullaste kätte.

      Ärge vedage mind alt.

      Sult,

      Tema Majesteedi Inkvisitsiooni ülemlektor

      Glokta voltis kirja hoolikalt kokku, pistis tagasi taskusse ja kontrollis veel korra, et kuninga määrus on selle kõrval ilusti olemas. Neetud kiri. See suur dokument oli tema kuuetaskut rõhunud sellest ajast peale, kui ülemlektor selle talle andis. Glokta võttis selle välja ning pööras üht- ja teistpidi, nii et kullatis suurel punasel pitseril helkis lõikava päikesevalguse käes. Üksainus paberileht, kuid see on väärt rohkem kui kuld. Hindamatu. Tänu sellele räägin ma kuninga enda häälega. Mul on Dagoskas kõige suurem võim, ma olen kõrgemal isegi kubernerist endast. Kõik peavad mind kuulama ja mulle kuuletuma. Niikaua, kui ma suudan elus püsida, see tähendab.

      Ei saa öelda, et reis oleks olnud meeldiv. Laev oli väike ja Ümmargune meri oli ülesõidu ajal tormine. Glokta kajut oli imepisike, palav ja umbne nagu praeahi. Praeahi, mis kõigub metsikult päevad ja ööd läbi. Kui ta ei üritanud parajasti hullumeelselt ringitantsivast kausist körti süüa, oksendas ta välja seda vähest, mis tal oli kõigest hoolimata õnnestunud alla neelata. Kuid all kajutis polnud vähemalt võimalust, et tema kasutu jalg annab järele ja kukutab ta üle parda merre. Jah, ei saa öelda, et reis oleks olnud meeldiv.

      Kuid nüüd oli reis lõppenud. Laev libises juba sildumiskohta tihedalt täis kaide vahel. Meremehed maadlesid juba ankruga ja viskasid köisi kaile. Nüüd lükati trapp laevalt tolmusele kaile.

      „No nii,” ütles inkvisiitoriabiline Severard. „Mina otsin endale ühe napsi.”

      „Otsi kange naps, aga vaata, et sa meile pärast järele tuled. Homme on meil tööd. Palju tööd.”

      Severard noogutas, nii et sorakil juuksed kiikusid tema kõhna näo ümber. „Ma elan selleks, et teenida.” Ma tõesti ei tea, milleks sa elad, aga ma kahtlen, et selleks. Severard lonkis ilma viisita vilistades minema, läks tärinal üle trapi, mööda kaid ja kadus tolmuselt pruunide majade vahele.

      Glokta silmitses üsna kartlikult kitsast trapilauda, haaras paremini kepi käepidemest ja surus keele vastu tühje igemeid, valmistudes lauale astuma. See on tõesti ennastsalgav kangelastegu. Ta kaalus hetke, kas poleks arukam kõhuli üle roomata. See vähendaks võimalust märga hauda sattuda, kuid poleks tõesti minu positsioonile kohane. Linna aukartust sisendav üleminkvisiitor vingerdab kõhuli oma uuele valdusalale?

      „On abi vaja?” Inkvisiitoriabiline Vitari kõõritas tema poole, toetudes reelingule, punased juuksed turris nagu ohaka okkad. Tundus, et tema oli veetnud terve merereisi sisaliku kombel päikese käes peesitades, ilma et laeva kõikumine oleks teda vähimalgi määral häirinud. Ta nautis muserdavat palavust täpselt sama palju, kui Glokta seda vihkas. Raske oli arvata, mis ilme tal on inkvisiitoriabilise musta maski all. Aga ma olen üsna kindel, et ta muigab. Kahtlemata koostab ta mõttes juba esimest ettekannet ülemlektorile: „Sant veetis suurema osa reisist oma kajutis öökides. Kui me Dagoskasse jõudsime, tuli ta koos lastiga maale tassida. Temast on juba saanud kõigi naerualune…”

      „Muidugi mitte!” nähvas Glokta ja hakkas mööda lauda komberdama, nagu seaks ta igal hommikul oma elu ohtu. Laud värises ärevakstegevalt, kui ta parema jala selle peale asetas, Glokta nägi valusa selgusega hallikasrohelist vett, mis kaugel allpool vastu libedaid kivisid loksus. Sadamas leitakse veest surnukeha…

      Kuid lõpuks õnnestus tal siiski ilma vahejuhtumiteta üle maabumissilla looberdada, vedades kärbunud jalga järel. Kui ta jõudis sadama tolmustele kividele ja lõpuks jälle kuival maal seisis, läbistas teda jabur uhkusesööst. Naeruväärne. Võiks arvata, et ma sain juba gurkullastest võitu ja päästsin linna, mitte ei komberdanud kolme sammu. Et tema armetust veelgi rõhutada, hakkas tal pea pööritama ja kõhus keerama, sest ta oli laeva lakkamatu kiikumisega harjunud, ja päikese käes küpseva sadama mädanenud, soolane lehk polnud kaugeltki abiks. Glokta sundis end suhu kogunenud kibedat sülge alla neelama, pani silmad kinni ja pööras näo pilvitu taeva poole.

      Pagan, on alles kuum. Ta oli unustanud, kui palav lõunas võib olla. Aasta lõpp polnud kaugel, aga päike lõõskas ikkagi ja ikkagi nõretas Glokta keha pika musta kuue all higist. Inkvisiitorite rõivad aitavad ehk tõesti suurepäraselt kahtlusalustele hirmu nahka ajada, kui palava kliima jaoks need kahjuks ei sobi.

      Inkvisiitoriabiline Frostil oli lugu veel halvem. Hiiglasekasvu albiino oli katnud iga muidu palja tolli oma piimvalgest nahast, tal olid isegi mustad kindad käes ja laia äärega kübar peas. Ta kiikas eredasse taevasse, roosad silmad umbusust ja piinast vidukil, lai valge nägu musta maski ümber higist pärlendamas.

      Vitari heitis Gloktale ja Frostile kõõrdpilgu. „Teie kaks peaksite tõesti rohkem väljas käima,” pomises ta.

      Kai otsas ootas mustades inkvisiitorirõivastes mees, kes üritas ühe mureneva müüri varjus püsida, kuid higistas ikkagi ohtralt. Mees oli pikk ja kõhetu, punnis silmadega, tema kongnina oli punane ja päikesest nii põlenud, et nahk koorus. Vastuvõtudelegatsioon? Selle järgi arvestades pole ma siin sugugi teretulnud.

      „Mina olen Harker, Dagoska inkvisitsiooni juht.”

      „Olite minu tulekuni,” nähvas Glokta. „Palju teid siin on?”

      Inkvisiitor kortsutas kulmu. „Neli inkvisiitorit ja umbes kakskümmend abilist.”

      „Väike isikkoosseis, et nii suurt linna reetmisest puhtana hoida.”

      Harkeri kulmukortsutus muutus süngemaks. „Me oleme alati hakkama saanud.” Muidugi-muidugi. Kui mitte arvestada seda, et teil õnnestus oma üleminkvisiitor ära kaotada. „Kas te olete Dagoskas esimest korda?” küsis Harker.

      „Ma olen omajagu aega lõunas viibinud.” Kõige paremad päevad oma elust ja kõige hullemad. „Ma olin sõja ajal Gurkhulis. Ma nägin Ulriochi.” Õigemini selle varemeid, kui me olime linna maha põletanud. „Ja ma olin kaks aastat Shaffas.” Kui keisri vanglas viibimist arvestada. Kaks aastat kõrvetavas kuumuses ja rusuvas pimeduses. Kaks aastat põrgus. „Kuid Dagoskas pole ma kunagi käinud.”

      „Aa,” tegi Harker ükskõikselt. „Teie eluruumid on tsitadellis.” Ta noogutas tohutu kalju poole, mis linna kohal kõrgus. Aga loomulikult. Kahtlemata kõige kõrgema hoone tipus. „Ma näitan teed. Kuberner Vurms ja linnakogu tahavad oma uue üleminkvisiitoriga kohtuda.” Ta pöördus kerge kibedusega. Sa arvad, et oleksid pidanud ise selle koha saama? Mul on suurim heameel sulle pettumust valmistada.

      Harker hakkas kiire sammuga linnasüdame poole astuma, Frost vantsis tema kannul, pea raskete õlgade vahel, ja klammerdus iga varjuraasukese külge, nagu laseks päike tema pihta tillukesi nooli. Vitari siksakitas mööda tolmust tänavat, nagu oleks see tantsusaal, kiikas akendest sisse ja kitsastele kõrvaltänavatele. Glokta rühkis kangekaelselt kõige taga, tema vasak jalg hakkas juba pingutusest tulitama.

      „Kui me linna läksime, jõudis sant end ainult kolm sammu edasi lohistada ja kukkus siis näoli. Ülejäänud tee tuli teda kanderaami peal tassida, ta kiunus nagu tapetav siga ja anus vett, linnaelanikud aga, kelle hirmutamiseks ta oli kohale saadetud, vahtisid juhmilt…”

      Glokta ajas oma allesjäänud hambad irevile, surus tühjadesse igemetesse ja sundis end teistega sammu pidama, kuigi kepi käepide soonis pihku ja selg plõksatas piinavalt iga sammu juures.

      „See on all-linn,” porises Harker üle