Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

mööda. Kitsal kõrvaltänaval sööstsid närudes lapsed jäätmehunnikute vahel siia-sinna. Õhk oli mädanemise ja viletsa roiskveetorustiku haisust paks. Või sellest, et siin polegi roiskveetorustikku. Igal pool sumisesid kärbsed. Paksud, tigedad kärbsed. Ainsad olendid, kes siin õilmitsevad.

      „Kui ma oleksin teadnud, et see paik on nii võluv,” märkis Glokta, „oleksin ma varem tulnud. Paistab, et dagoskalased on Uniooniga ühinemisest ainult võitnud, või kuidas?”

      Harker ei saanud irooniast aru. „Nii see on. Selle lühikese aja jooksul, kui gurkullased linna valitsesid, võtsid nad palju juhtivaid kodanikke vangi. Nüüd, Uniooni valitsuse all, on nad tõeliselt vabad ning saavad elada ja töötada täpselt nii, nagu ise tahavad.”

      „Tõeliselt vabad, mis?” Nii et selline ongi siis vabadus? Glokta vaatas, kuidas sünged kohalikud kogunesid müügileti ümber, kus olid ainult poolmädad puuviljad ja kärbestest mustavad rupskid.

      „Nojah, suurem jagu neist.” Harker kortsutas kulmu. „Inkvisitsioon pidi mõned tülitekitajad välja rookima, kui me tulime. Seejärel, kolm aastat tagasi, korraldasid need tänamatud sead mässu.” Pärast seda, kui me olime andnud neile vabaduse elada nende enda linnas nagu loomad? Kohutav! „Me saime neist muidugi jagu, aga nad põhjustasid hirmsat kahju. Pärast seda keelati kohalikel relvi kanda ja ülalinna tulla – seal elab enamik valgeid. Sellest ajast peale on kõik rahulik olnud. See näitab lihtsalt, et selliste metslastega asju ajades on kõige tõhusam kindel käsi.”

      „Nad on metslaste kohta päris võimsad kindlustused ehitanud.”

      Nende ees lõikus läbi linna kõrge müür, mis heitis pika varju üle vaestelinnaosa armetute majade. Müüri ees oli lai, hiljuti kaevatud kraav, mis oli ääristatud teritatud vaiadega. Kitsas sild viis üle kraavi kõrge värava juurde tohutute tornide vahel. Rasked väravapooled olid lahti, kuid väravas seisis tosinkond meest, higistavad Uniooni sõdurid teraskübarate ja neete täis tipitud nahkkuubedega. Lõikav päike helkis nende mõõkadel ja odadel.

      „Hästi valvatud värav,” tähendas Vitari. „Arvestades, et see on linna sees.”

      Harker kortsutas jälle kulmu. „Pärast mässu lubatakse kohalikke ülalinna ainult loaga.”

      „Ja kellel luba on?” küsis Glokta.

      „Mõnedel osavatel käsitöölistel ja muudel sellistel, kes on veel vürtsikaupmeeste gildi teenistuses, kuid peamiselt on load teenritel, kes töötavad ülalinnas ja tsitadellis. Paljudel Uniooni kodanikel, kes siin elavad, on kohalikust teener, mõnel on neid mitu.”

      „Aga kohalikud on ju ometi ka Uniooni kodanikud?”

      Harker kõverdas põlglikult huuli. „Kui te nii ütlete, üleminkvisiitor, aga neid ei saa usaldada, see on fakt. Nad ei mõtle nii nagu meie.”

      „Tõesti?” Kui nad üldse mõtlevad, on see ikkagi parem kui need metsikused.

      „Pruunid on kõik paras rämps: gurkullased, dagoskalased, kõik nad on ühesugused. Mõrtsukad ja vargad, kogu nende kamp. Kõige mõistlikum on nad maha suruda ja seal hoidagi.” Harker põrnitses päikese käes küpsevat agulit. „Kui miski haiseb nagu sitt ja näeb välja nagu sitt, siis on väga võimalik, et see ongi sitt.” Ta pöördus ja marssis üle silla.

      „Milline võluv ja valgustatud inimene,” pomises Vitari. Sa võtsid mul sõnad suust.

      Väravate taga oli täiesti teine maailm. Võimsad kuplid, elegantsed tornid, värvilisest klaasist mosaiigid ja valgest marmorist sambad särasid lõõmava päikese käes. Tänavad olid laiad ja puhtad, elumajad hästi hooldatud. Korras väljakutel kasvasid isegi mõned januse olemisega palmid. Siin olid inimesed hoolitsetud, hästi riides ja valge nahaga. Kui mitte arvestada päikesepõletusi, mida on kõvasti. Siin liikus ka mõni tume nägu, nemad hoidsid teistest eemale ja käisid, pilk maas. Need on siis need, kellel on niipalju õnne, et nad saavad isandaid teenida? Kindlasti on neil hea meel, et meil Unioonis ei sallita sellist asja nagu orjus.

      Kõigist häältest käis üle kumisev lärm, nagu peetaks kusagil kaugel lahingut. Lärm valjenes, kui Glokta oma valutavat jalga läbi ülalinna edasi vedas, ja muutus raevukaks mürinaks, kui nad jõudsid laia väljaku äärde, mis oli rahvast servast servani täis tuubitud ja võttis silmad kirjuks. Siin oli inimesi Midderlandist ja Gurkhulist ja Stüüriast, oli pilusilmseid Suljuki elanikke, Vana Impeeriumi kollasejuukselisi kodanikke ja isegi habemega põhjalasi, kes olid kodust kaugele tulnud.

      „Kaupmehed,” mühatas Harker. Kogu maailma kaupmehed, jääb mulje. Kaupmehed tunglesid lettide ümber, mis olid lookas, suurte kaalude ümber, millega kaaluti saadusi, tahvlite ümber, millele olid kriidiga kirjutatud kaubad ja hinnad. Nad karjusid, müüsid ja vahetasid tohutus hulgas erinevates keeltes, heitsid kummaliste žestidega käsi taeva poole, nügisid ja sikutasid ja näitasid üksteise poole sõrmega. Nad nuhutasid vürtsikarpe ja viirukipulki, katsusid kangarulle ja väärispuidust laudu, pigistasid puuvilju, proovisid hamba all münte, vaatasid monokliga sätendavaid kalliskive. Siin-seal koperdas läbi rahvamurru mõni pärismaalasest kandja, tohutu koorma all küürus.

      „Vürtsikaupmehed saavad kõigest oma osa,” pomises Harker, trügides kärsitult läbi vadistava rahvamassi.

      „Nähtavasti päris suure osa,” ütles Vitari vaikselt. Mina arvan, et lausa väga suure osa. Piisavalt, et gurkullastele vastu panna. Piisavalt, et tervet linna vangis hoida. Inimesi tapetakse palju-palju vähemagi pärast.

      Glokta komberdas nägu krimpsutades ja hambaid paljastades üle platsi, kusjuures iga lonkava sammu juures teda nügiti, talle tormati otsa ja teda tõugati valusalt. Alles siis, kui nad lõpuks platsi teises servas rahvamurrust välja jõudsid, märkas ta, et nad seisavad ühe tohutu suure ja graatsilise hoone varjus, mis kerkis kõrgele üle rahvahulga peade, kaar kaare kohal, kuppel kupli kohal. Kaunid tornid hoone kõigis nurkades sirutusid taeva poole, saledad ja haprad.

      „Imeline,” ühmas Glokta, sirutas valusat selga ja vaatas üles, silmad vidukil – puhasvalget kivi oli eredas pärastlõunavalguses peaaegu valus vaadata. „Seda nähes võiks peaaegu Jumalasse uskuma hakata.” Kui tõde ei teaks.

      „Häh,” tegi Harker põlglikult. „Kohalikud käisid siin tuhandete kaupa palvetamas ja mürgitasid õhku oma laulude ja ebausuga – muidugi ainult senikaua, kuni me mässu maha surusime.”

      „Ja nüüd?”

      „Üleminkvisiitor Davoust kuulutas selle koha neile keelatuks. Nagu ka kõik teised kohad ülalinnas. Nüüd kasutab vürtsikaupmeeste gild seda turuplatsi laiendusena, seal ostetakse ja müüakse.”

      „Hah.” Kui sobilik: tempel rahategemise auks. Meie enda väike religioon.

      „Mingil pangal on siin vist ka kontor.”

      „Pangal? Millisel?”

      „Sellega tegelevad vürtsikaupmehed,” nähvas Harker kannatamatult. „Pank oli Valint ja midagi…”

      „Balk. Valint ja Balk.” Nii et vanad tuttavad on minust juba ette jõudnud? Oleks võinud arvata. Need närukaelad on ka igal pool. Igal pool, kus on raha. Glokta vaatas kihavat turuplatsi. Ja siin on raha kõvasti.

      Tee muutus järsemaks, kui nad hakkasid tohutust kaljust üles ronima, tänavad olid ehitatud kuivast mäeküljest välja raiutud tasanditele. Glokta rühkis vaevaga läbi palavuse, kepi kohal küürus, ja surus hambad huulde, et valutavat jalga unustada, kurk kuiv nagu kõrb ja higi igast nahapoorist immitsemas. Harker ei teinud vähimatki katset taga komberdava Glokta pärast kiirust vähendada. Ja olgu ma neetud, kui teda paluma hakkan.

      „See meie kohal on tsitadell.” Inkvisiitor osutas käega püstloodsete seintega hoonete segadikule, kuplid ja tornid klammerdusid kõrgel linna kohal pruuni kalju tipu külge. „Kunagi elas seal kohalike kuningas, aga nüüd on see Dagoska valitsemiskeskuseks ja seal elavad mõned kõige tähtsamad kodanikud. Seal on ka vürtsikaupmeeste gildihoone ja Dagoska Küsimuste Maja.”

      „Võimas vaade,” sosistas Vitari.

      Glokta