Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

uljast välimust ja hoolikalt seatud juukseid. Grupid põrnitsesid teineteist üle laua kõrgi põlgusega, justkui teaksid vaid nemad õige sõjapidamise saladust ja teine pool saab olla ainult takistuseks, pingutagu nad kuidas tahes.

      Westi meelest olid mõlemad grupid takistuseks, kuid kummagagi neist ei olnud pooltki nii raske kui kolmanda salkkonnaga, mis oli kogunenud laua kaugemasse otsa. Nende juhiks ei olnud keegi muu kui troonipärija prints Ladisla ise. Temal ei olnud seljas mitte niivõrd munder kui õlakutega öösärk. Militaarse motiiviga ööriietus. Juba ainuüksi tema kätiste pitsist oleks saanud korraliku suurusega laudlina ning tema kaaskond ei olnud rõivastatud eriti väiksema toredusega. Printsi ümber lösutasid toolidel mõned terve Uniooni kõige rikkamatest, kenamatest, elegantsematest ja kasutumatest noormeestest. Kui inimest mõõdetaks kübara suuruse järgi, oleksid nemad tõesti väga suured inimesed.

      West pöördus uuesti kaardi poole, kurk häirivalt kuiv. Ta teadis, mida ütlema peab, ta pidi selle lihtsalt ära ütlema, nii selgelt kui võimalik, ja maha istuma. Mis siis, et tema selja taga olid mõned sõjaväe kõige tähtsamad mehed. Rääkimata troonipärijast. Mehed, kes teda põlgasid, nagu ta teadis. Vihkasid teda tema kõrge positsiooni ja madala sünnipära tõttu. Vihkasid teda selle pärast, et tema on oma koha välja teeninud.

      „See on Angland,” ütles West uuesti, enda lootust mööda rahuliku ja autoriteetse häälega. „Cumnuri jõgi,” ja tema kepi ots libises mööda jõe looklevat sinist joont, „poolitab provintsi kaheks. Lõunapoolne osa on palju väiksem, kuid seal asub suurem osa elanikkonnast ja peaaegu kõik olulisemad linnad, nende hulgas ka pealinn Ostenhorm. Siin on teed üsna head, maastik suhteliselt lage ja tasane. Meie teada pole põhjalased oma jalga veel lõuna poole jõge tõstnud.”

      West kuulis selja tagant haigutust, mis kostis selgelt, kuigi tuli laua kaugemast otsast. Teda läbis raevusööst ja ta pöördus välkkiirelt. Paistis, et prints Ladisla kuulab tähelepanelikult. Süüdlane oli üks tema kaaskondlastest, noor lord Smund, laitmatu sugupuu ja tohutu varandusega mees, kellel oli aastaid pisut üle kahekümne, kuid kellel olid kõik varaküpse kümneaastase anded. Ta lamaskles toolil ja vahtis tühjusse, suu veidralt ammuli.

      West suutis end hädavaevu tagasi hoida, et mitte tema juurde karata ja teda kepiga kolkima hakata. „Kas minu jutt on teile igav?” sisistas ta.

      Smund paistis lausa üllatunud, et tema kallal norima hakati. Ta vaatas vasakule ja paremale, nagu arvaks, et West rääkis mõne tema lauanaabriga. „Mis, mulle või? Ei-ei, major West, sugugi mitte. Igav? Ei! Cumnuri jõgi poolitab provintsi kaheks ja nii edasi. Ülipõnev jutt! Ülipõnev! Ma tõesti vabandan. Ma sain eile hilja õhtule, mõistate.”

      West ei kahelnud selles sugugi. Smund oli eile hilja õhtule saanud, sest oli vaja printsi teiste sabarakkudega juua ja eputada ning täna kõigi aega raisata. Kroy mehed olid pedantsed ja Poulderi omad üleolevad, kuid vähemalt olid nad sõdurid. Printsi kaaskonnal ei olnud Westi teada mingisuguseid oskusi – muidugi peale oskuse teda ärritada. Selles osas olid nad kõik asjatundjad. Ta kiristas pahameelest peaaegu hambaid, kui jälle kaardi poole pöördus.

      „Provintsi põhjaosaga on hoopis teine lugu,” urises ta. „See on tohutu, hõredalt asustatud ebasõbralik ala, mis on täis tihedaid laasi, radadeta soid ja järske mägesid. Seal on kaevandused, puiduvarumislaagrid, külad ja ka mõned inkvisitsiooni halduses olevad karistuskolooniad, kuid need on jaotatud väga hõredalt. Seal on ainult kaks teed, mis sobivad vähegi suuremate meeste- või varustusehulkade jaoks, eriti lähenevat talve arvestades.” Tema kepp libises mööda kahte punktiirjoont, mis jooksid läbi metsa põhjast lõunasse. „Läänepoolne tee kulgeb mägede lähedal ja ühendab kaevanduskülasid. Idapoolne läheb enam-vähem mööda rannikut. Teed saavad kokku Vahujõe ääres Dunbreci kindluse juures, Anglandi põhjapiiril. See kindlus, nagu me kõik teame, on juba vaenlase käes.”

      West pööras kaardile selja ja võttis istet, üritades hingata aeglaselt ja ühtlaselt, suruda alla viha ja peletada minema valu, mis oli juba hakanud tema silmade taga tuikama.

      „Tänan, major West,” ütles Burr ning tõusis, et laua ümber olijate poole pöörduda. Kõik sahistasid ja hakkasid liigutama, alles nüüd ärkas ruum ellu. Lordmarssal sammus natuke aega kaardi ees edasi-tagasi ja kogus mõtteid. Siis koputas ta kepiga vastu kaarti kohas, mis oli Cumnurist kõvasti põhja pool.

      „Musta Kaevu küla. Silmapaistmatu asundus rannikuäärsest teest umbes kümne miili kaugusel. Põhimõtteliselt ainult käputäis maju, mis nüüd on täielikult maha jäetud. Seda pole isegi kaardil. See koht ei vääri millegi poolest tähelepanu. Välja arvatud muidugi selle poolest, et just see on paik, kus põhjalased hiljuti meie sõdurite hulgas veresauna korraldasid.”

      „Kuradi lollid anglandlased,” pomises keegi.

      „Nad oleksid pidanud meid ootama,” ütles Poulder rahuloleva muigega.

      „Just nimelt, oleksid pidanud,” nähvas Burr. „Aga nad olid enesekindlad – ja miks poleks pidanud olema? Mitu tuhat hästi relvastatud meest ratsaväega. Paljud neist olid elukutselised sõdurid. Nad polnud ehk kuninga kaardiväega samal tasemel, kuid ikkagi välja õpetatud ja sihikindlad. Oleks võinud arvata, et nad on nendele metslastele enam kui väärilised vastased.”

      „Aga nad võitlesid tublilt,” sekkus prints Ladisla, „eks ole tõsi, marssal Burr?”

      Burr põrnitses üle laua. „Tubli võitlus on see, kus võidetakse, Teie Kõrgus. Need mehed notiti maha. Pääsesid ainult need, kellel oli hea hobune ja väga palju õnne. Lisaks kahetsusväärsele elavjõu raiskamisele kaotasime seal palju ka sõjavarustust ja toidumoona. Mõlemaid märkimisväärsel hulgal, ja meie vaenlane sai selle võrra rikkamaks. Mis aga võib-olla kõige olulisem: see kaotus kutsus rahva hulgas esile paanika. Teed, millest meie sõjavägi sõltub, on ummistunud põgenikest, kes on veendunud, et Bethod jõuab iga hetk nende talusse, nende külasse, nende koju. See on loomulikult täielik katastroof. Võib-olla kõige rängem katastroof, mis Unioonile viimasel ajal osaks on saanud. Kuid katastroofid õpetavad alati midagi.”

      Lordmarssal asetas oma suured kämblad kindlalt lauale ja kummardus kuulajatele lähemale. „See Bethod on hoolikas, arukas ja halastamatu. Tal on palju hobuseid, jalamehi ja ambureid ning tema väed on piisavalt hästi korraldatud, et neid kõiki koos kasutada. Tal on suurepärased maakuulajad ja tema väed on ülimalt liikuvad, tõenäoliselt liikuvamad kui meie omad, eriti raskel maastikul, sellisel, mis ootab meid provintsi põhjaosas. Ta seadis anglandlastele lõksu ja nad langesid sisse. Meie ei tohi sama teha.”

      Kindral Kroy naeris rõõmutult. „Kas me peaksime siis neid barbareid kartma, lordmarssal? Kas teie soovitate seda?”

      „Kuidas Stolicus ütles, kindral Kroy? „Ära kunagi karda vaenlast, kuid austa teda alati.” Ma arvan, et mina soovitaksin just seda, kui üldse midagi.” Burr põrnitses üle laua. „Kuid mina ei jaga soovitusi. Ma jagan käske.”

      Kroy nõksatas pahameelest noomituse üle, kuid vähemalt jäi ta vait. Korraks. West teadis, et ta ei püsi kaua vait. Ta polnud kunagi kaua vait.

      „Me peame olema ettevaatlikud,” jätkas Burr, kõneldes nüüd kõigi ruumisviibijatega, „kuid meil on ikkagi eelis. Meil on kaksteist rügementi kuninga kaardiväge, vähemalt sama palju aadlike saadetud mehi ja mõned anglandlased, kellel õnnestus Musta Kaevu tapatalgutest pääseda. Vähese olemasoleva informatsiooni põhjal ületavad meie väed vastast arvult viiekordselt või enamgi. Meil on parem varustus, taktika ja organiseeritus. Paistab, et põhjalased teavad seda. Hoolimata oma edust püsivad nad põhja pool Cumnuri, piirduvad rüüstamisega ja korraldavad vahel mõne väljatungi. Paistab, et nad ei kipu üle jõe, et meiega otse lahingusse astuda.”

      „Neile haledatele argpüksidele ei saa seda ju pahaks panna,” itsitas Poulder oma ohvitseride nõusoleva pomina saatel. „Ilmselt nad kahetsevad juba, et üldse üle piiri tulid!”

      „Võimalik,” pomises Burr. „Igatahes ei tule nad meie juurde, niisiis peame üle jõe minema ja nad ise üles otsima. Seepärast jagame oma sõjaväe põhijõud kaheks – vasak tiib jääb kindral Kroy alluvusse, parem kindral Poulderile.” Mehed seirasid teineteist üle laua kõige