Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

tabas hoopis neid ootamatult.”

      „Võib-olla oli udu,” ütles Hagijas. „Nagu tänagi.”

      Kolmpuu kehitas õlgu. „Võib-olla. Praegu on selline aeg. Igatahes olid nad tee peal, tulid reas, pikast kõmpimisest väsinud. Bethod ründas neid siit ja sealt ülevalt, seljandikult. Kõigepealt nooltega, et read segi ajada, siis tulid ülevalt nõlvadelt mehed, nad karjusid ja tormasid peale. Ma arvan, et Uniooni omad murdusid kiiresti.”

      „Väga kiiresti,” nõustus Dow.

      „Ja siis tulid tapatalgud. Uniooni mehed olid tee peal laiali. Nad ei pääsenud üle jõe. Põgeneda polnud kuhugi. Mõned proovisid turvise seljast kiskuda, mõned turvisega üle jõe ujuda. Nad aeti ühte troppi ja nad ronisid üksteisest üle, samal ajal kui igal pool ümberringi langesid nooled. Mõned neist oleks jõudnud sinna metsa, aga ma tunnen Bethodit ja olen kindel, et tal olid mõned ratsanikud varuks, kes taldrikult viimase lõpu noolisid.”

      „Kurat,” ütles Hagijas jälle. Tal oli päris paha. Ta oli ka ise vaenlase eest ülepeakaela põgeneva poole hulgas olnud ja mälestus sellest polnud sugugi tore.

      „Puhas töö,” lausus Kolmpuu. „Bethod tunneb asja, pole midagi öelda. Oma tööd ta tunneb, paremini kui keegi teine.”

      „Kas ongi siis kõik, pealik?” küsis Hagijas. „Bethod on juba võitnud?”

      Kolmpuu raputas ilusti aeglaselt pead. „Lõunas on inimesi palju. Hirmus palju. Suurem jagu neist elab teisel pool jõge. Räägitakse, et seal on inimesi lugematul hulgal. Seal on rohkem mehi, kui Põhjas on puid. Võib-olla läheb aega, kuni nad siia jõuavad, aga nad tulevad. See on alles algus.”

      Hagijas vaatas niisket orgu, kõiki neid surnud mehi, kes olid maas siruli, kössis ja kõveras, nüüd ainult varesetoit. „Algus polnud neil suurem asi.”

      Dow keeras keele torusse ja sülgas nii lärmakalt, kui sai. „Nad aeti kokku ja notiti maha nagu lambakari! Kas sina tahad ka niimoodi surra, Kolmpuu? Ah? Tahad sihukestega ühel poolel olla? Kuradi Unioon! Nad ei tea sõjast midagi!”

      Kolmpuu noogutas. „Eks me peame neid siis õpetama.”

      Värava ees oli suur rahvamurd. Seal oli naisi, kõhnu ja näljase välimusega. Oli lapsi, räbalates ja räämas. Oli mehi, noori ja vanu, kes olid raskete kompsude all kookas või hoidsid midagi käes. Mõnel oli muul või käru, mida lükati ja mis oli kõiksugu kasutuna paistvat kraami täis: puust toolid, plekist potid, põllutööriistad. Paljudel ei olnud üldse midagi peale ahastuse. Hagijas arvas, et seda viimast jagub praegu kõigile.

      Inimesed panid oma kehade ja koliga tee kinni. Nad täitsid õhu anumisega ja ähvardustega. Hagijas tundis nende hirmu lõhna, see oli paks nagu supp. Kõik põgenesid Bethodi eest.

      Nad nügisid üksteist päris kõvasti, mõnel õnnestus lähemale trügida, teised trügiti välja, siin-seal kukkus mõni porisse – kõik kippusid värava poole, nagu oleks see emme tiss. Kuid rahvamurd ei liikunud kuhugi. Hagijas nägi, et rahva ees, inimeste pea kohal helgivad odaotsad, ja kuulis karme hääli, mis karjusid midagi. Seal olid niisiis sõdurid, kes ei lasknud kedagi linna.

      Hagijas kummardus Kolmpuule lähemale. „Paistab, et nad ei taha sinna omasuguseidki,” sosistas ta. „Kas sa arvad, et nad meid tahavad, pealik?”

      „Neil on meid vaja, sellest ei saa üle ega ümber. Me räägime nendega, eks siis paistab, või on sinul mõni parem mõte?”

      „Lähme koju ja hoiame kogu sellest jamast eemale?” pomises Hagijas, kuid tungis siiski Kolmpuu järel rahvahulga sekka.

      Lõuna omad jäid kõik neid jõllitama, kui nad nende vahelt läbi sammusid. Rahva hulgas oli üks väike tüdruk, kes vahtis Hagijat suurte silmadega ja surus mingit vana nartsu vastu rindu. Hagijas üritas tüdrukule naeratada, kuid juba tükimat aega oli tal tegemist olnud ainult karmide meeste ja karmi rauaga, niisiis ei kukkunud tema naeratus kindlasti kõige parem välja. Tüdrukuke karjatas ja pistis jooksu, ja tema polnud ainus, kes kartma hakkas. Rahvamurd vajus kaheks, inimesed muutusid valvsaks, kui Hagijat ja Kolmpuud nägid, kuigi nad olid relvad teiste juurde jätnud.

      Väravani jõudsid nad ilusti ja pidid sealjuures ainult mõnda meest natuke tõukama, et ta liikuma hakkaks. Nüüd nägi Hagijas ka sõdureid. Neid oli tosinkond, nad seisid rivis värava vahel, iga mees täpselt samasugune kui tema kõrval seisja. Nii paksu turvist kui neil meestel oli Hagijas harva näinud – neid katsid pealaest jalatallani suured plaadid, mis olid pimestavalt läikima hõõrutud, nägusid varjasid kiivrid ja mehed seisid liikumatult nagu metallist sambad. Hagijas mõistatas, kuidas sellistega võidelda, kui peaks tarvis olema. Ta arvas, et nool ei teeks säärasele suurt midagi, isegi mõõk vast mitte, kui just ei vea ja mingi vahekoha peale ei satu.

      „Sellise vastu on vaja kirkat või midagi sihukest.”

      „Misasja?” sisistas Kolmpuu.

      „Ei midagi.” Oli selge, et Unioonis on sõdimisest veider ettekujutus. Kui sõja võidaks läikivam pool, siis teeks nad Bethodile pika puuga ära, mõtles Hagijas. Kahjuks pole see nii.

      Sõdurite pealik istus nende keskel, väikese laua taga, mille peal olid mingid paberid, ja see mees oli kogu kambast veel kõige kummalisem. Tal oli seljas mingi kuub, mis oli erepunane. Hagija meelest oli imelik, et pealik kannab selliseid riideid. Niimoodi on teda ju lihtne kaugelt ära tunda ja noolega ära noppida. Pealegi oli ta sellise töö jaoks päris noor. Tal oli vaevalt habegi kasvama hakanud, aga uhkust täis paistis ta ikkagi olevat.

      Temaga vaidles parajasti üks suurt kasvu mees, kellel oli seljas räpane kuub. Hagijas teritas kõrvu ja üritas uniooni sõnadest aru saada. „Mul on viis last,” ütles talumees, „ja mul pole neile midagi süüa anda. Mis nõu te mulle annate?”

      Üks vana mees jõudis temast ette. „Ma olen kuberneri isiklik sõber, ma nõuan, et mind lastaks…”

      Punase kuuega poiss ei lasknud neil kummalgi lõpetada. „Mul pole sellest sooja ega külma, kes teie sõbrad on, ja minu poolest olgu teil või sada last! Ostenhormi linn on täis. Lordmarssal Burri määrusega lastakse iga päev sisse ainult kakssada põgenikku, ja tänane limiit on hommikuga juba täis. Ma soovitan homme tagasi tulla. Varakult.”

      Mehed seisid ja põrnitsesid. „Limiit on täis?” urises talunik.

      „Aga kuberner…”

      „Pagan küll!” röögatas poiss ja virutas käega vihaselt vastu lauda. „Ärritage mind ainult veel ja ma lasengi teid sisse! Ma lasen teid linna vedada ja reeturitena üles puua!”

      Sellest meestele piisas, nad tõmbusid kähku eemale. Hagijas hakkas mõtlema, et nemad peaksid sama tegema, kuid Kolmpuu suundus juba laua poole. Poiss vahtis neid alt üles, nagu haiseksid nad hullemini kui värsked junnid. See poleks Hagijat muidu häirinud, aga ta oli ennast ekstra selleks puhuks pesnud. Ta polnud mitu kuud nii puhas olnud. „Mida paganat teie veel tahate? Meil pole linna nuhke ega kerjuseid vaja!”

      „Väga hea,” lausus Kolmpuu selgelt ja rahulikult. „Meie pole ei ühed ega teised. Mina olen Rudd Kolmpuu. See siin on Hagijas. Me tulime ülemusega rääkima. Me tulime Uniooni kuningale oma teeneid pakkuma.”

      „Oma teeneid pakkuma?” Poiss hakkas muigama. Tema muie polnud üldse sõbralik. „Või Hagijas, nagu see koer? Küll on huvitav nimi. Ei kujuta ette, miks talle selline nimi pandi.” Ta itsitas vaikselt oma vaimukuse peale ja Hagijas kuulis, et ka teised kõkutavad naeru. Parajad persevestid, mõtles ta, kes on peente riiete ja särava soomusrüü sisse topitud. Parajad persevestid olid nad tõesti, aga selle ütlemine ei annaks midagi. Väga hea, et nad Dow’ maha olid jätnud. See oleks ilmselt sellel noorel narril juba soolikad välja lasknud ja nad kõik oleks maha löödud.

      Poiss kummardus nende poole ja rääkis hästi aeglaselt, nagu lastega. „Ilma eriloata ei lubata linna ühtegi põhjalast.”

      Paistis, et see, et Bethod on üle piiri tulnud, Uniooni sõdureid notib ja nende maa peal sõdib, ei ole veel küllalt eriline, et luba saada. Kolmpuu ründas vapralt edasi, kuid Hagijas arvas, et ta jookseb peaga lihtsalt vastu müüri.