Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

müürid, mis panid kinni linna suure maaga ühendava ainsa kitsa kaljusilla. Ühel pool maakitsust oli sinine meri, teisel pool sinine laht. Need olevat maailma tugevaimad kaitserajatised. Huvitav, kas meil tuleb lähemal ajal see hooplev väide proovile panna?

      „Üleminkvisiitor Glokta?” Harker köhatas. „Kuberner ja linnanõukogu ootavad.”

      „Siis võivad nad veel natuke aega oodata. Ma tahaksin teada, kui palju te olete üleminkvisiitor Davousti kadumise uurimisel edasi jõudnud.” Oleks ju äärmiselt kahetsusväärne, kui uut üleminkvisiitorit tabaks sama saatus.

      Harkeri kulm tõmbus kipra. „Noh… natuke oleme. Mul pole vähimatki kahtlust, et selle eest on vastutavad pärismaalased. Nad ei lõpeta kunagi vandenõude sepitsemist. Kuigi Davoust võttis pärast mässu meetmed tarvitusele, ei taha mõned neist siiski aru saada, kus on nende koht.”

      „Ma olen hämmastunud.”

      „See kõik on tõsi, uskuge mind. Üleminkvisiitori kadumise ööl viibis tema tubades kolm dagoskalasest teenijat. Ma küsitlesin neid.”

      „Ja mida te teada saite?”

      „Seni kahjuks mitte midagi. Nad osutusid ülimalt kangekaelseks.”

      „Küsitleme neid siis koos.”

      „Koos?” Harker noolis huuli. „Ma ei teadnud, et te tahate neid ise küsitleda, üleminkvisiitor.”

      „Nüüd siis teate.”

      Võiks ju arvata, et nii sügaval kalju sees on jahedam. Kuid seal oli täpselt sama palav kui päikeselõõsas kõrbevatel tänavatel, puudus aga vähimgi tuuleõhk, mis oleks halastust toonud. Koridor oli vaikne, elutu ja umbne nagu hauakamber. Tõrvik Vitari käes heitis nurkadesse värisevaid varje ja nende järel sulgus pimedus kiiresti.

      Harker peatus rauaga tugevdatud ukse ees ja pühkis näolt jämedaid higipiisku. „Ma pean teid hoiatama, üleminkvisiitor, me pidime nendega olema üsna… kindlakäelised. Kindlakäelisus on sellistega kõige mõistlikum.”

      „Oh, ka mina oskan üsna kindlakäeline olla, kui olukord nõuab. Mind pole kerge jahmatada.”

      „Väga hea, väga hea.” Võti pöördus lukuaugus, uks avanes ja koridori uhkas jäle hais. Ummistunud käimlaaugu ja mädanenud rämpsu lehad, mis on kokku pandud. Kong ukse taga oli imepisike ja akendeta, lagi oli nii madal, et seal ei saanud peaaegu püstigi seista. Palavus oli rõhuv, hais kohutav. See tuletas Gloktale meelde üht teist kongi. See oli olnud kaugemal lõunas, Shaffas. Sügaval keisri palee all. See oli kong, kus mina kaks aastat õhku ahmisin, pimeduses kriiskasin, seinu kraapisin ja omaenda rooja sees ringi roomasin. Tema silm oli tukslema hakanud ja ta pühkis seda ettevaatlikult ühe sõrmega.

      Üks vang lamas sirgelt, nägu seina poole, nahk löögijälgedest must, mõlemad jalad murtud. Teine vang rippus randmeidpidi lae küljes, tema põlved puudutasid põrandat, pea oli lõdvalt rinnale vajunud, selg verele piitsutatud. Vitari kummardus ja tonksas lamajat sõrmega. „Surnud,” ütles ta lihtsalt. Ta läks teise juurde. „Ja see ka. Juba tükk aega.”

      Hubisev valgus langes kolmandale vangile. See vang oli elus. Hädavaevu. Tüdruku käed ja jalad olid ahelates, nägu oli näljast auku vajunud, huuled janust pragunenud. Ta surus räpaseid, veriseid räbalaid vastu keha. Tüdruku kannad kraapisid põrandat, ta üritas end kaugemale nurka lükata ja vadistas midagi seosetut kanta keeles, üks käsi näo ees, et silmi valguse eest kaitsta. Ma mäletan. Pimedusest oli hullem ainult see, kui tuli valgus. Sellega koos tulid alati küsimused.

      Glokta kortsutas kulmu, tema tukslevate silmade pilk liikus üle kahe lõhutud surnukeha ja peatus kössitaval tüdrukul. Tal käis pingutusest, palavusest ja haisust pea ringi. „See on küll väga õdus kohake. Mida nad teile rääkisid?”

      Harker astus vastumeelselt kongi, hoides kätt nina ja suu ees. Kõrguv Frost tuli kohe tema taga. „Seni pole nad midagi rääkinud, aga…”

      „Nendelt kahelt ei kuulegi te enam midagi, see on selge. Ma loodan, et nad kirjutasid ülestunnistustele alla.”

      „Noh… mitte päris. Üleminkvisiitor Davousti ei huvitanud nii väga nende pruunide ülestunnistused, me lihtsalt, noh…”

      „Te ei saanud neid isegi nii kaua elus hoitud, kuni nad üles tunnistavad?”

      Harker oli mossi vajunud. Nagu laps, keda õpetaja on ebaõiglaselt karistanud. „Tüdruk on ju alles,” nähvas inkvisiitor.

      Glokta vaatas tüdrukut ja noolis kohta, kus kunagi olid olnud tema esihambad. Siin ei ole mingit metoodilisust. Mitte mingit sihipärast tegutsemist. Ainult jõhkrus jõhkruse enda pärast. Mul läheks peaaegu süda pahaks, kui ma oleksin täna midagi söönud. „Kui vana ta on?”

      „Vast neliteist, üleminkvisiitor, kuid ma ei mõista, mis see asjasse puutub.”

      „See puutub asjasse niimoodi, inkvisiitor Harker, et vandenõude juhiks on harva neljateistaastased tüdrukud.”

      „Ma pidasin paremaks olla põhjalik.”

      „Põhjalik? Kas te neile mingeid küsimusi üldse esitasite?”

      „Noh, ma…”

      Glokta kepp laksatas Harkerile puhtalt vastu nägu. Äkiline liigutus põhjustas Glokta küljes meeletu valupiste, ta lõi oma nõrgal jalal kõikuma ja pidi Frosti käest kinni haarama. Harker kiunatas valust ja jahmatusest, vaarus vastu seina ja libises kongipõrandale rooja sisse.

      „Te pole mingi inkvisiitor!” sisistas Glokta. „Te olete üks kuradi lihunik! Vaadake, mis seisus see koht on! Ja te tapsite kaks tunnistajat! Mis kasu neist nüüd on, narr!” Glokta kummardus inkvisiitorile lähemale. „Või oligi see teie kavatsus, mis? Võib-olla tappis Davousti kade käsualune? Käsualune, kes tahtis tunnistajad vaikima sundida, mis, Harker? Ehk peaksin ma alustama uurimist inkvisitsioonist endast?”

      Inkvisiitoriabiline Frost kerkis Harkeri kohale, kui see hakkas end üles ajama, ja mees vajus tagasi vastu seina. Tema ninast hakkas verd nirisema. „Ei! Ei, palun! See juhtus kogemata! Ma ei tahtnud neid tappa! Ma tahtsin lihtsalt teada, mis juhtus!”

      „Kogemata? Te olete kas reetur või täielik käpard – ja mul pole kumbagi vaja!” Glokta kummardus Harkerile veel lähemale, tegemata läbi selja sööstvast valust väljagi, ja tema huuled paotusid hambutuks naeratuseks. „Nagu ma aru saan, peate te kindlat kätt metslastega asju ajades kõige tõhusamaks, inkvisiitor. Te näete, et kindlamat kätt kui minul pole kellelgi. Mitte kusagil. Viige see tõuk minu silme alt minema!”

      Frost haaras Harkeri kuuest ja hakkas teda kogu täiega läbi rooja ukse poole lohistama. „Oodake!” halas mees ja üritas uksepiida külge klammerduda. „Palun! Te ei tohi nii teha!” Tema hüüded kadusid koridori.

      Vitari silmade ümber olid naeratuskortsud, justkui oleks stseen talle üsnagi meeldinud. „Mis sellest lagast saab?”

      „Lase siin kõik ära koristada.” Glokta toetus seinale ja pühkis väriseva käega näolt higi. Tema külg tuikas ikka veel valust. „Pese puhtaks. Mata surnukehad maha.”

      Vitari osutas peaga ainsa ellujäänud vangi poole. „Mida temaga teha?”

      „Pese ta puhtaks. Anna talle riided. Anna talle süüa. Lase tal minna.”

      „Pole erilist mõtet teda puhtaks pesta, kui ta tagasi all-linna läheb.”

      See on küll õige.„Olgu pealegi! Ta oli Davousti teenija, niisiis võib ta ka minu teenija olla. Pane ta uuesti tööle!” karjus Glokta juba ukse poole komberdades üle õla. Ta pidi siit minema saama. Ta ei saanud siin peaaegu üldse hingata.

      „Ma ei tahaks teile pettumust valmistada, aga praeguses viletsas seisus pole meie müürid kaugeltki vallutamatud…” Kõneleja hääl kustus, kui Glokta Dagoska valitseva kogu koosolekusaali uksest sisse liipas.

      See ruum oli kalju sisse raiutud kongist nii erinev kui üldse võimalik. Tegelikult on see kõige ilusam ruum, mida ma olen kunagi näinud. Iga toll seintest