Sammu võrra maas. Henning Mankell

luges kolme noore kadumist puudutava materjali uuesti läbi. Uuris hoolikalt kõiki kolme postkaarti. Tal oli taas tunne, et on millestki mööda vaadanud. See oli pigem aimus kui mõte. Mis see on, mida ta ei näe?

      Ta tundis, et muutub rahutuks. Talle tundus, nagu istuks Eva Hillström jälle külalistetoolis.

      Ühtäkki taipas ta olukorra tõsidust. Siin polnud midagi kahelda.

      See naine teadis, et tema tütar ei saatnud neid postkaarte. Kuidas ta seda teadis, ei omanud tähtsust.

      Ta teadis. Ja sellest piisas.

      Wallander tõusis ja jäi aknast välja vaatama.

      Midagi oli nende kolme noorega juhtunud.

      Küsimus oli vaid selles, mis nimelt.

      3

      Sel õhtul püüdis Wallander uue eluga algust teha, vähemalt mingil määral. Õhtusöögiks oli ainult lahja puljong ja salat. Ta oli nii keskendunud sellele, et taldrikule ei satuks midagi sobimatut, et unustas pesupesemise aja sootuks. Nüüd oli juba liiga hilja.

      Ta püüdis mõelda nii, et see, mis juhtus, oli tegelikult positiivne. Liiga kõrge suhkrutase veres polnud ju surmaotsus. Aga ta oli saanud hoiatuse. Kui ta tahab edaspidi normaalselt elada, peab ta oma elus mõned lihtsad muudatused tegema. Need muudatused ei olnud ju üle mõistuse käivad, pigem põhimõttelist laadi. Pärast sööki oli ta kõht sama tühi kui enne. Ta sõi veel ühe tomati. Siis jäi ta köögilaua taha istuma ja proovis toitumissoovituste abil endale järgnevateks päevadeks toidusedelit koostada. Ta otsustas nüüdsest jala tööl käima hakata. Laupäeviti ja pühapäeviti sõidab ta kuhugi randa ja teeb pika jalutuskäigu. Talle meenus, et kord oli Hanssoniga sulgpalli mängimine jutuks tulnud. Võib-olla oleks nüüd õige aeg algust teha?

      Kell üheksa tõusis ta köögilaua tagant. Ta avas rõduukse ja astus välja. Puhus nõrk lõunatuul, kuid ilm oli endiselt soe.

      Mädakuu oli käes.

      All tänaval läksid mõned noored mööda. Wallander saatis neid pilguga. Ta polnud suutnud oma dieedipaberitele ja menüüdele keskenduda. Eva Hillströmi käitumine mõlkus tal meeles. Naine oli endast välja läinud ja teda raputanud. Hirm tütre pärast oli paistnud ta silmist. Ja see hirm oli olnud ehtne.

      Vahel ei tunne vanemad oma lapsi üldse, mõtles Wallander. Aga mõni vanem tunneb oma last paremini kui keegi teine. Miski ütleb mulle, et nii on lugu ka Eva Hillströmi ja tema tütrega.

      Ta läks tuppa tagasi. Rõduukse jättis ta lahti.

      Tunne, et talle jääb selles loos midagi kahe silma vahele, ei andnud talle rahu. Puudu oli see miski, mis ütleks talle, kuidas nad peaksid edasi minema, miski, mis aitaks ametlikult põhjendatud järelduseni jõuda. Kas Eva Hillströmi hirm oli siis õigustatud või mitte.

      Ta läks kööki ja keetis kohvi. Koristas laua, kuni vesi keema läks.

      Telefon helises. See oli Linda. Ta helistas Stockholmis Kungsholmenil asuvast restoranist, kus ta töötas. Wallander imestas. Tema oli arvanud, et restoran on lahti ainult päevaajal.

      „Omanik tegi muudatusi,” vastas Linda ta küsimuse peale. „Ja õhtuse aja eest makstakse paremini. Elu on ju kallis.”

      Taustal kostis nõudeklirinat ja kõnekõminat. Wallander mõtles, et ta pole üldse Linda plaanidega kursis. Kunagi oli Linda tahtnud sadulsepaks saada. Siis oli teinud kannapöörde ja tahtnud näitlejaks hakata. Ühel päeval oli ka see tahtmine üle läinud.

      Näis, nagu oleks Linda ta mõtteid lugenud.

      „Ma ei kavatse eluks ajaks ettekandjaks jääda,” ütles ta. „Aga ma saan niimoodi talviseks reisiks raha koguda.”

      „Kuhu sa reisid?”

      „Ma ei tea veel.”

      Wallander mõistis, et see pole põhjalikumaks aruteluks sobiv hetk. Ta mainis vaid, et Gertrud kolis ära. Ja et vanaisa maja saatus on nüüd maakleri kätes.

      „Kahju, et me ei saanud seda alles jätta,” ütles Linda. „Oleks mul raha, ostaksin ise ära.”

      Wallander mõistis. Linda oli vanaisaga alati väga lähedane olnud. Vahel oli ta neid kahte vaadates lausa kadedust tundnud.

      „Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Linda. „Tahtsin ainult kuulda, kuidas sul läheb.”

      „Hästi,” vastas Wallander. „Käisin täna arsti juures. Ta ütles, et mul pole midagi viga.”

      „Kas ta ei öelnud isegi seda, et peaksid kaalus alla võtma?”

      „Ainult seda, muu oli kõik hästi.”

      „Pidi see vast lahke arst olema. Kas sa oled ikka sama väsinud kui suvel?”

      Ta näeb mind läbi, mõtles Wallander abitult. Ja miks ma ei ütle, nagu asi on? Et minust on saamas suhkruhaige? Et võib-olla ma juba olengi suhkruhaige? Miks mul on tunne, nagu oleks tegemist häbiasjaga?

      „Ma pole väsinud,” ütles ta. „Gotlandi nädal oli elamus.”

      „Oli,” nõustus Linda. „Aga ma pean nüüd lõpetama. Kui sa tahad mulle siia helistada, siis õhtuti on teine number.”

      Wallander jättis numbri meelde. Sellega oli kõne lõppenud.

      Wallander läks kohvitassiga elutuppa ja pani teleka käima. Hääle keeras ta maha. Siis kirjutas ta Lindalt saadud telefoninumbri ajalehenurgale.

      Ta käekiri oli lohakas. Vaevalt keegi peale tema enda suudaks neist numbritest sotti saada.

      Samal hetkel taipas ta, mis teda terve päeva vaevanud oli.

      Ta lükkas kohvitassi kõrvale. Vaatas kella. Veerand kümme. Ta kaalus, kas helistada Martinssonile või jätta see homseks. Siis tegi ta otsuse. Ta läks kööki ja istus telefoniraamatuga köögilaua taha. Ystadis elas neli perekonda nimega Norman. Kuid Wallander mäletas Martinssoni kaustas olnud paberilt aadressi. Lena Norman elas oma vanematega Käringgatanil, haiglast põhja pool. Isa nimi oli Bertil Norman ja nime ees tiitel „direktor”. Wallander teadis, et tema firma eksportis valmismajadele radiaatoreid.

      Ta valis numbri. Vastas naisehääl. Wallander esitles ennast, püüdes rääkida võimalikult sõbraliku häälega. Ta ei tahtnud, et naine muretsema hakkaks. Ta teadis, mis tähendab, kui politseist helistatakse. Ja veel nii hilja.

      „Kas ma räägin Lena Normani emaga?”

      „Minu nimi on Lillemor Norman.”

      Wallanderile tuli nimi tuttav ette.

      „Ma oleksin võinud ka homme helistada,” jätkas Wallander. „Aga mul on teile üks palve. Politseitöö ei küsi paraku kellaajast.”

      Naine ei tundunud murelik.

      „Kuidas saan teile kasulik olla? Või soovite mu mehega rääkida? Ma võin teda hüüda. Ta aitab just Lena vennal matemaatikat teha.”

      Vastus üllatas Wallanderit. Ta arvas, et tänapäeval ei antagi kodus õppida.

      „Pole vaja,” ütles ta. „Tegelikult oleks mul vaja Lena käekirjanäidist. Ehk on teil temalt mõni kiri?”

      „Peale postkaardi pole midagi tulnud. Politseil peaks see ju teada olema?”

      „Mõni muu kiri. Varasemast ajast.”

      „Miks te seda näha tahate?”

      „Tavaline protseduur. Me võrdleme käekirju. Muud ei midagi. See pole isegi eriti tähtis.”

      „Kas politseist helistataks tõesti sellisel kellaajal, kui asi pole isegi tähtis?”

      Eva Hillströmil on hirm, mõtles Wallander. Lillemor Norman on pigem kahtlustav.

      „Kas te saate mind aidata?”

      „Mul on Lenalt palju kirju.”

      „Ühest piisab. Pool lehekülge on paras.”

      „Ma otsin välja. Kas saadate kellegi