Sammu võrra maas. Henning Mankell

ja hakkas toitumisalast teavet lugema.

      Pool üks oli ta politseimajas tagasi. Valvelauas ootas teda mitu telefoninumbriga lipikut. Ükski kõne ei olnud nii pakiline, et ei oleks võinud natuke oodata. Koridoris kohtus ta Hanssoniga.

      „Kas Svedberg on välja ilmunud?” küsis Wallander.

      „Kas teda polegi?”

      Wallander ei öelnud rohkem midagi. Eva Hillström pidi tulema kell üks. Wallander koputas Martinssoni praokil uksele, kuid tuba oli tühi. Kirjutuslaual lebas hommikuse nõupidamise õhuke mapp. Wallander võttis selle ja läks oma kabinetti. Ta lehitses kiiruga mapis leiduvad paberid läbi. Silmitses kolme postkaarti. Ent tal oli raske keskenduda. Ta mõtles kogu aeg sellele, mida arst oli öelnud.

      Ebba helistas valvelauast ja ütles, et Eva Hillström oli saabunud. Wallander läks talle vastu. Rühm reipaid vanahärrasid oli just väljumas. Küllap olid need külaskäigul viibivad mereväelased.

      Eva Hillström oli pikk ja kõhn. Tema näoilme oli valvas. Wallanderil oli juba esimesel kohtumisel jäänud mulje, et tegemist on mureliku inimesega, kes kardab alati halvimat.

      Ta surus naisel kätt ja palus tal endale järgneda. Teel kabinetti küsis ta, kas naine soovib tassi kohvi.

      „Ma ei joo kohvi,” vastas naine. „Mu magu ei talu seda.”

      Ta istus külalistetooli, pilk püsivalt Wallanderil.

      Ta arvab, et mul on uudiseid, mõtles Wallander. Ja et need on halvad uudised.

      Ta istus kirjutuslaua taha.

      „Te rääkisite eile minu kolleegiga,” alustas ta. „Andsite talle mõni päev tagasi tulnud postkaardi. Sellel on teie tütre Astridi nimi ja Viini postitempel. Te väidate, et see pole tema kirjutatud. On see tõsi?”

      „Jah.”

      Naine vastas väga kindlalt.

      „Martinssoni sõnul ei oska te selgitada, miks.”

      „Ei oskagi.”

      Wallander võttis postkaardi välja ja asetas naise ette lauale.

      „Te ütlesite, et teie tütre nime ja käekirja on lihtne kopeerida.”

      „Proovige järele.”

      „Juba proovisin. Olen nõus. Tema käekirja pole just raske järele teha.”

      „Miks te siis üldse küsite?”

      Wallander jäi teda hetkeks vaatama. Naine oli tõepoolest nii pinges ja murelik, nagu Martinsson oli öelnud.

      „Ma küsin, et mõningatele asjadele kinnitust saada,” ütles ta. „Vahel on see hädavajalik.”

      Naine noogutas kannatamatult.

      „Me ei saa otseselt millegi põhjal väita, et see kaart pole Astridi kirjutatud,” jätkas Wallander. „Kas on veel midagi, mis teid selle ehtsuses kahtlema paneb?”

      „Ei. Aga ma tean, et mul on õigus.”

      „Õigus milles?”

      „Et see pole tema kirjutatud. Ei see ega eelmised.”

      Järsku kargas ta toolilt püsti ja hakkas karjuma. Wallander ei olnud nii ägedaks reaktsiooniks ette valmistatud. Naine kummardus kirjutuslaua kohale, haaras Wallanderi käsivartest ja raputas teda. Ise muudkui karjus.

      „Miks politsei midagi ei tee? Nendega on midagi juhtunud!”

      Wallanderil õnnestus end mõningase vaevaga vabastada ja püsti tõusta.

      „Palun püüdke rahuneda,” ütles ta.

      Kuid Eva Hillström karjus edasi. Wallander mõtles, mida koridoris möödujad võisid mõelda. Ta läks teisele poole lauda ja haaras naisel kõvasti õlgadest. Surus ta külalistetooli ja hoidis kinni.

      Kisa lõppes sama järsult, kui oli alanud. Wallander vabastas aegamisi ta õlad oma haardest. Seejärel läks ta tagasi oma toolile. Eva Hillström puuris pilguga põrandat. Wallander ootas. Ta oli üsna vapustatud. Midagi naise reaktsioonis, tema veendumuses hakkas temalegi mõju avaldama.

      „Mis te arvate, mis nendega juhtuda võis?” küsis ta veidi aja pärast.

      Naine vangutas pead.

      „Ma ei tea.”

      „Mitte miski ei räägi selle poolt, et oleks juhtunud õnnetus. Või et üldse midagi oleks juhtunud.”

      Naine vaatas Wallanderile otsa.

      „Astrid on varemgi sõpradega reisimas käinud,” jätkas Wallander. „Vahest mitte nii pikalt kui seekord. Neil on autod, raha, passid. Me ju juba rääkisime sellest. Pealegi nende eas käitutaksegi nii spontaanselt. Ega nad eriti ette ei mõtle. Mul on endal Astridist mõni aasta vanem tütar. Ma tean, kuidas see käib.”

      „Mina tean ka,” ütles naine. „Ma olen küll suur muretseja. Aga seekord on midagi väga valesti.”

      „Teiste vanemad ei paista muretsevat. Martin Boge ja Lena Normani vanemad.”

      „Ma ei mõista neid.”

      „Me suhtume teie muresse täie tõsidusega,” ütles Wallander. „See on meie kohus. Ma luban, et kaalume tõsiselt nende tagaotsitavaks kuulutamist.”

      Tema sõnad paistsid naisele hetkeks kergendust toovat. Kuid siis oli mure jälle platsis. Tema näoilme oli väga siiras. Wallander tundis talle kaasa.

      Vestlus oli lõppenud. Naine tõusis püsti. Wallander saatis ta valvelauda.

      „Vabandust, et ma enesevalitsuse kaotasin,” sõnas naine.

      „See on nii suure mure puhul normaalne,” vastas Wallander.

      Naine surus tal kiirustades kätt ja kadus klaasuste taha.

      Wallander läks kabinetti tagasi. Martinsson pistis pea oma ukse vahelt välja, uudishimulik nägu peas.

      „Mida teie seal tegite?”

      „Eva Hillströmil on tõesti hirm,” ütles Wallander. „Tema mure on ehtne. Me peaksime midagi ette võtma. Aga ma ei tea, mida.”

      Wallander vaatas mõtlikult Martinssonile otsa.

      „Võiksime seda homme arutada. Las tulevad kõik, kel mahti. Peame midagi ära otsustama. Võib-olla kuulutame nad siiski tagaotsitavaks? Miski selles loos teeb mulle muret.”

      Martinsson noogutas.

      „Svedbergi oled näinud?” küsis ta.

      „Kas ta pole isegi helistanud?”

      „Ei. Ikka automaatvastaja.”

      Wallander krimpsutas nägu.

      „See pole üldse tema moodi.”

      „Ma proovin talle veel kord helistada.”

      Wallander läks oma kabinetti. Sulges ukse ja helistas Ebbale.

      „Ära mind lähima poole tunni jooksul kellegagi ühenda. Muide, kas sa Svedbergist tead midagi?”

      „Mida nimelt?”

      „Lihtsalt küsisin.”

      Wallander pani jalad lauale. Ta oli väsinud ja suu kuivas.

      Seejärel tegi ta otsuse. Ta võttis jaki ja väljus kabinetist.

      „Ma lähen välja,” ütles ta Ebbale. „Olen tagasi tunni või kahe pärast.”

      Väljas oli endiselt soe ja tuulevaikne. Wallander läks Surbrunnsvägenil asuvasse linna raamatukokku. Otsis üles meditsiiniraamatute riiuli. Peagi leidis ta ka otsitava raamatu. Diabeet. Ta võttis ühe laua taga istet, pani prillid ette ja hakkas lugema.

      Poolteist tundi hiljem oli tal enam-vähem selge pilt, mida see haigus endast kujutab. Ta mõistis, et võis vaid iseennast süüdistada. Söömisharjumused, vähene liikumine, pidevad katsed dieeti pidada, mis lõppesid alati sellega, et mõne aja pärast oli ta kaal ikka endine.

      Ta pani