Sammu võrra maas. Henning Mankell

nad tagaotsitavaks?”

      Wallander laiutas käsi.

      „Ma ei tea. Homme otsustame.”

      Tuba oli hämar. Ann-Briti laualamp oli suunatud põrandale.

      „Kui kaua sa oled politseis töötanud?” küsis Ann-Britt äkitselt.

      „Kaua. Tihtipeale mõtlen, et liiga kaua. Samas annan endale aru, et ma olen politseinik ja selleks ma ka jään. Kuni pensionini.”

      Ann-Britt vaatas teda tükk aega, enne kui esitas järgmise küsimuse.

      „Kuidas sa jaksad?”

      „Ei tea.”

      „Aga sa jaksad?”

      „Mitte alati. Miks sa küsid?”

      „Mul ütles ennist seal söögitoas närv üles. Rääkisin, et suvi polnud suurem asi. Tõesti ei olnud. Meil on abieluprobleemid. Meest pole kunagi kodus. Kui ta reisilt tuleb, kulub terve nädal, enne kui lähedasteks saame. Ja siis on tal aeg jälle ära sõita. Sel suvel tuli lahutus jutuks. See kõik on nii keeruline. Eriti, kui on lapsed.”

      „Ma tean,” ütles Wallander.

      „Samal ajal ma imestan, millega ma õigupoolest tegelen. Teen hommikul ajalehe lahti ja loen, et Malmö kolleegid on varastatud kraami varjamise eest vahistatud. Panen teleka käima ja saan teada, et kõrged politseiametnikud on segatud organiseeritud kuritegevusse. Või osalevad pidulikult aukülalistena mingite lurjuste pulmas kusagil välismaises kuurordis. Ja selliseid asju on üha rohkem. Lõpuks imestangi, miks ma seda üldse teen. Või õieti imestan, kas ma tõesti jaksan veel kolmkümmend aastat politseinik olla.”

      „Süsteem on mäda,” ütles Wallander. „Juba ammu. See pole ju mingi uudis. Ebaausaid politseinikke on alati leidunud. Aga asi on muidugi hullemaks läinud. Seda enam on vaja, et sinusugused suudaksid vastu pidada.”

      „Ja sa ise?”

      „See käib minu kohta ka.”

      „Aga kuidas sa siis jaksad?”

      Wallander täheldas Ann-Briti küsimustes agressiivsust. Ta teadis seda tunnet. Kui palju kordi oli ta ise niimoodi istunud ja lauaplaati vahtinud, võimetu leidma oma töö suhtes ainsatki pehmendavat asjaolu.

      „Ma püüan mõelda nii, et minuta oleks olukord veelgi hullem,” vastas ta. „Vahel see isegi lohutab. Mitte just palju. Aga asi seegi.”

      Ann-Britt raputas pead.

      „Mis siin maal ometi toimub?”

      Wallander ootas järge. Seda ei tulnud. Tänaval kolistas suur kaubaauto mööda.

      „Mäletad seda jõhkrat kallaletungi?” küsis Wallander. „Kevadel Svartes?”

      Ann-Britt mäletas.

      „Kaks neljateistaastast poissi löövad ühe kaheteistaastase pikali. Lihtsalt niisama. Ja kui ta seal lamab, juba teadvusetu, hakkavad nad tema rinnakorvil trampima. Kuni ta pole enam lihtsalt teadvusetu, vaid surnud. Mul pole see vist kunagi varem nii selgelt kohale jõudnud. Et toimunud on mingi tohutu muutus. Poisid on alati kakelnud. Aga varem jäeti järele, kui teine juba maas lamas. Siis oli justkui võit käes. Nimetagem seda ükskõik kuidas. Ausaks mänguks. Või kas või iseenesestmõistetavuseks. Aga nüüd on teised ajad. Sest neile poistele poleks nagu kunagi selgitatud, mis asi on aus mäng. Terve põlvkond noori oleks nagu vanemateta üles kasvanud. Mittehoolimine on justkui normiks saanud. Nii et ka politseinikud peavad teistmoodi mõtlema hakkama. Tingimused on hoopis teised. Senised vaevaga kogutud kogemused ei maksa enam midagi.”

      Ta jäi vait.

      „Ma ei tea, mida ma politseikooli astudes ootasin,” ütles Ann-Britt.

      „Aga mitte seda.”

      „Sellegipoolest ei jää meil muud üle kui vastu pidada,” ütles Wallander. „Ega sa vist ei kujutanud ka ette, et sind ühel päeval tulistatakse.”

      „Tegelikult isegi püüdsin ette kujutada,” ütles Ann-Britt. „Laskmistrennis. Kujutlesin, et minu lastud kuul tabab mind ennast. Aga valu ei saa ette kujutada. Ja eks kõik mõtlevad, et ega seda minuga ei juhtu.”

      Koridorist kostis hääli. Üks valvepolitseinikest rääkis midagi roolijoodikust. Siis jäi kõik jälle vaikseks.

      „Kuidas sa ennast õieti tunned?” küsis Wallander.

      „Sa mõtled selle tulistamise pärast?”

      Wallander noogutas.

      „Ma näen seda unes,” ütles Ann-Britt. „Et ma saan surma. Või et mind tulistatakse pähe. See on kõige hullem.”

      „Hirm on kerge tekkima,” nentis Wallander.

      Ann-Britt tõusis.

      „Sel päeval, kui mul tõsiselt hirm hakkab, lähen ma siit töölt ära,” ütles ta. „Aga praegu pole asi veel nii kaugel. Aitäh, et läbi astusid. Ma olen harjunud oma probleeme üksi lahendama. Aga just täna õhtul tundsin end üsna abituna.”

      „Selle tunnistamine nõuab samuti tugevust.”

      Ann-Britt pani jope selga. Tema kahvatule näole ilmus naeratus. Wallander mõtles, et Ann-Britt vist ei maga korralikult. Ent ta ei hakanud midagi ütlema.

      „Autosmugeldajatest räägime homme?” küsis Ann-Britt.

      „Jah, pärast lõunat. Hommikul arutame ju nende kadunud noorte asja.”

      Ann-Britt vaatas teda uurivalt.

      „Paistab, et see on sul hinge peal?”

      „Eva Hillström on väga mures. Ma ei saa sellest mööda vaadata.”

      Nad astusid koos õue. Wallander ei näinud parkimisplatsil Ann-Briti autot. Aga kui ta küüti pakkus, siis Ann-Britt keeldus.

      „Mul on vaja kõndida,” ütles ta. „Pealegi on õhtu nii soe. Milline august!”

      „Mädakuu,” sõnas Wallander. „Imelik sõna.”

      Nad jätsid hüvasti. Wallander istus autosse ja sõitis koju. Ta jõi tassi teed ja lehitses läbi Ystads Allehanda. Siis heitis ta voodisse. Ta jättis akna praokile, sest magamistoas oli soe.

      Ta jäi peaaegu kohe magama.

      Wallander ärkas võpatades. Teda äratas äge valu.

      Vasaku jala sääremarja oli löönud kramp. Ta asetas jala põrandale ja venitas lihaseid. Valu andis järele. Ta heitis ettevaatlikult pikali, hirmul, et kramp võiks korduda. Kell öökapil näitas pool kaks.

      Ta oli jälle isa unes näinud. Seosetult, hägusalt. Nad käisid mööda mingi võõra linna tänavaid. Otsisid kedagi. Keda, jäi selgusetuks.

      Aknakardinad õõtsusid kergelt. Wallander mõtles Linda emast. Monast, kellega ta nii kaua abielus oli olnud. Ja kes elas nüüd täiesti uut elu, uue mehega, kes mängis golfi ja kelle veresuhkru tase ei olnud kindlasti mitte liiga kõrge.

      Mõtted ekslesid ringi. Nüüd nägi ta ennast koos Baibaga mööda Skageni lõputuid randu jalutamas.

      Siis oli Baiba kadunud.

      Korraga oli ta täiesti ärkvel.

      Tõusis voodis istukile. Teda oli ootamatult tabanud üks mõte. See tungis kõigist muudest mõtetest läbi. Svedberg.

      See polnud normaalne, et Svedberg ei teatanud, kui ta haige oli. Pealegi polnud ta kunagi haige. Ta oleks ju helistanud, kui midagi oleks juhtunud. Kuidas ta varem selle peale ei tulnud? Kui Svedberg endast märku ei andnud, võis see tähendada vaid üht.

      Et ta viibis olukorras, kus ta ei saanud endast märku anda.

      Wallander tundis, kuidas hirm ligi hiilis. Küllap ta kujutas kõigest ette. Mis Svedbergiga ikka juhtuda sai?

      Ometi ei andnud hirm asu. Wallander vaatas uuesti kella. Siis läks ta kööki ja otsis välja Svedbergi telefoninumbri. Helistas. Mõne signaali järel hakkas tööle Svedbergi automaatvastaja.