Sammu võrra maas. Henning Mankell

Ja mingid väikesekasvulised, kääbuseid meenutavad inimesed, kes neid lakkamatult säärest näpistasid.

      Wallander jäi diivanile istuma.

      Ma näen surnuid unes, mõtles ta. Mida see peaks tähendama? Isa on surnud. Teda näen ma peaaegu igal ööl unes. Nüüd veel Rydberg. Mu vana kolleeg ja sõber. Mees, kes õpetas mulle politseitöös enamiku sellest, mida ma nüüdseks oskan. Ja teda pole enam viis aastat elavate kirjas.

      Wallander läks rõdule. Väljas oli endiselt soe ja tuulevaikne. Silmapiirile hakkas pilvi kogunema.

      Korraga tundis ta kohutava selgusega, kui üksi ta on. Peale Linda, kes elas Stockholmis ja keda ta harva nägi, polnud tal peaaegu üldse sõpru. Ta suhtles ainult töökaaslastega. Vabal ajal ta nendega ei kohtunud.

      Ta läks vannituppa ja uhas nägu veega. Vaatas end peelist. Ta oli pruun. Kuid väsimus kumas päevitunud jumest läbi. Vasak silm oli punane. Juuksepiir veelgi kõrgemale nihkunud.

      Ta astus vannitoakaalule. Mõni kilo vähem kui eelmisel suvel. Aga ikkagi liiga palju.

      Telefon helises. Ta läks vastu võtma. Helistas Gertrud.

      „Tahtsin ainult öelda, et ma olen nüüd Rynges. Ja sõit läks kenasti.”

      „Ma mõtlesin su peale,” ütles Wallander. „Oleksin vist ikka pidanud sinna jääma.”

      „Mul oli vaja üksi olla. Oma mälestustega. Aga küll mulle hakkab siin meeldima. Me saame õega hästi läbi. Oleme alati saanud.”

      „Ma tulen sind paari nädala pärast vaatama.”

      Sellega oli kõne lõppenud. Kohe helises telefon uuesti. Seekord helistas kolleeg Ann-Britt Höglund.

      „Tahtsin küsida, kuidas läks,” ütles ta.

      „Mis asi?”

      „Kas sa ei pidanud siis täna maakleriga kokku saama? Isa maja pärast?”

      Wallanderile meenus, et oli seda Ann-Britile eelmisel päeval maininud.

      „Hästi läks,” ütles ta. „Võid 300 000 eest ära osta.”

      „Ma ei jõudnud vaatamagi,” vastas Ann-Britt.

      „Imelik tunne on,” ütles Wallander. „Maja on tühi. Gertrud kolis välja. Keegi ostab selle ära. Arvata võib, et suvilaks. Seal hakkavad elama hoopis teised inimesed. Ja minu isast ei tea nad midagi.”

      „Igal majal omad kummitused,” vastas Ann-Britt. „Välja arvatud päris uutes.”

      „Tärpentinilõhna on ikka veel tunda,” ütles Wallander. „Aga kui see ka kaob, ei meenuta endisi elanikke enam miski.”

      „Kurb.”

      „On nagu on. Homme näeme. Aitäh, et helistasid.”

      Wallander läks kööki ja jõi vett.

      Ann-Britt oli nii hooliv. Vaat mis temal meeles püsis. Wallanderil endal poleks küll sarnases olukorras pähe tulnud helistada.

      Kell oli saanud seitse. Ta praadis endale vorsti ja kartulit. Sõi teleka ees, taldrik põlvedel. Klõpsis kanaleid, kuid ei leidnud midagi huvitavat. Seejärel läks ta kohvitassiga rõdule. Pärast päikeseloojangut oli õhk tunduvalt jahedam. Ta läks tuppa tagasi.

      Ülejäänud õhtu veetis ta Löderupist kaasa võetud asjades sorides.

      Ühe kasti põhjas oli pruun ümbrik. Kui ta selle lahti tegi, nägi ta vanu pleekinud fotosid. Ta ei mäletanud, et oleks neid kunagi varem näinud. Ühel oli ta ise nelja- või viieaastasena istumas suure Ameerika auto kapotil. Kõrval seisis isa ja toetas teda, et ta maha ei kukuks.

      Wallander läks fotoga kööki ja otsis köögisahtlist luubi.

      Me naeratame, mõtles ta. Ma vaatan otse kaamerasse ja säran uhkusest. Mul lubatakse kunstikaupmehe auto peal istuda. Tema oli üks neist, kes häbematult madala hinnaga isa maale ostis. Isa naeratab ka. Aga mitte kaamerasse, vaid minu poole.

      Wallander vaatas fotot kaua. See rääkis talle ammu möödunud ja kättesaamatust reaalsusest. Kunagi olid nad isaga hästi läbi saanud. Kuni ta otsustas politseinikuks hakata. Isa viimastel eluaastatel olid nad tasapisi siiski lähedasemaks saanud.

      Aga selleni siin me enam ei jõudnudki, mõtles Wallander. Selle naeratuseni, mis oli siis, kui ma istusin uhkelt läikiva Buicki kapotil. Roomas saime taas lähedaseks. Aga mitte nii lähedaseks.

      Wallander kinnitas foto knopkaga köögiuksele. Seejärel läks ta uuesti rõdule. Pilvemass lähenes. Ta istus teleka ette ja vaatas ühe vana filmi lõppu.

      Kesköö paiku heitis ta voodisse.

      Hommikul saab ta Svedbergi ja Martinssoniga kokku. Ja käib arsti juures.

      Ta lamas pimedas kaua ärkvel.

      Kaks aastat tagasi oli ta unistanud, et kolib Mariagatanilt ära. Võtab koera. Elab Baibaga koos.

      Miski ei olnud täide läinud. Polnud ei Baibat, maja ega koera. Kõik oli endist viisi.

      Midagi peab juhtuma, mõtles ta. Midagi, mis aitaks mul jälle tulevikku vaadata.

      Kell oli juba kolm läbi, kui ta lõpuks uinus.

      2

      Hommikutundidel vajus pilvemass tasapisi mujale.

      Wallander ärkas juba kell kuus. Ta oli jälle isa unes näinud. Alateadvusest kerkisid esile kaootilised pildid ja killud. Unes oli ta ühtaegu laps ja täiskasvanu. See oli ähmane ja seosetu unenägu. Nagu udus eemalduv laev.

      Ta tõusis üles, käis duši all ja jõi kohvi. Tänavale astudes tundis ta, et väljas on endiselt soe. Pealegi haruldaselt tuulevaikne. Ta istus autosse ja sõitis politseimaja ette. Kuna kell polnud veel seitsegi, olid koridorid tühjad. Ta võttis tassi kohvi ja suundus oma kabinetti. Peaaegu tühja kirjutuslauda vaadates mõtles ta, millal tal viimati nii vähe tööd oli. Mitme aasta vältel oli Wallander täheldanud, kuidas töökoormus aina kasvas, samas kui ressursid kahanesid. Kuritegude uurimised jäid venima või uuriti neid pealiskaudselt. Paljudel juhtudel, kui juurdluse käigus jäid vajalikud abinõud tarvitusele võtmata, teadis Wallander, et kõik oleks võinud olla teisiti. Kui neil oleks olnud rohkem aega. Kui neil oleks olnud rohkem töötajaid.

      See, kas kuritegu tasub end ära või ei, oli igavene teema. Talle oli ammu selge, et kuritegevus õitses Rootsis enneolematul moel. Ehkki ta poleks osanud öelda, mis ajast see nii oli. Kuid need, kes tegelesid majandusliku kuritegevusega kõrgemal tasandil, elasid nagu väljaspool seadust. Niisugusel puhul õigusriiki justkui ei eksisteerinud.

      Wallanderil tuli see kolleegidega sageli jutuks. Ta pani tähele, et inimesed tundsid asjade sellise käigu üle muret. Gertrud rääkis sellest, samuti naabrid pesuruumis.

      Wallander teadis, et nende mure on põhjendatud. Mingeid märke jõulistest vastusammudest polnud aga näha. Politsei ja kohtu ressursse hoopis vähendati.

      Ta riputas jaki varna, avas akna ja jäi aknast vana veetorni vaatama.

      Viimastel aastatel oli Rootsis tekkinud mitmeid eraviisilisi kaitserühmi. Kodanike kaardivägi. Wallander oli ammu kartnud, et see juhtub. Kui õigussüsteem ei toimi, on omakohus platsis. Inimesed hakkavad seda normaalseks pidama.

      Aknast välja vaadates mõtles ta, kui palju illegaalseid relvi juba praegu Rootsis ringleb. Mis siis veel mõne aasta pärast saab.

      Ta istus kirjutuslaua taha. Lehitses mõnda märgukirja, mis keegi oli eelmisel päeval tema lauale pannud. Ühes kirjutati, milliseid abinõusid riiklikul tasandil kavatsetakse rakendada, et lahendada võltsitud pangakaartide probleemi. Wallander luges hajameelselt kusagil Aasias avastatud võltsimisvabrikutest.

      Teine käsitles pipragaasi tõhususe uuringut, mida oli alustatud 1994. aastal ja mis oli lõppenud sel suvel. Naistele, kes võisid ohtlikku olukorda sattuda, oli kohalikust politseijaoskonnast pipragaasi balloone jagatud. Wallander luges teksti kaks korda läbi, aga uuringu tulemused jäi talle endiselt segaseks. Ta kehitas õlgu ja viskas mõlemad kirjutised prügikasti. Ta oli ukse