Sammu võrra maas. Henning Mankell

Boge.”

      See oli noore inimese hääl. Wallander arvas, et küllap see on Martin Boge vend. Ta tutvustas end.

      „Kas vanemad on kodus?”

      „Ma olen üksi. Nad on golfiklubi õhtusöögil.”

      Wallander kõhkles, kas rääkida edasi või mitte. Aga poiss tundus olevat mõistlik.

      „Kas su vend Martin on sulle kunagi kirja saatnud? Ja kas mõni on alles?”

      „Sel suvel mitte. Ei Hamburgist ega mujalt.”

      „Aga varem?”

      Poiss mõtles.

      „Üks kiri mul on, mille ta saatis eelmisel aastal USA-st.”

      „Kas see on käsitsi kirjutatud?”

      „Jah.”

      Wallander mõtles järele. Kas istuda autosse ja sõita Simrishamni? Või oodata hommikuni?

      „Miks te tahate mu venna kirja lugeda?”

      „Ma tahan kõigest tema käekirja näha.”

      „Aga siis ma võin ju faksiga saata. Kui sellega on kiire.”

      Poiss oli kiire taibuga. Wallander andis talle politseimaja faksinumbri.

      „Palun räägi oma vanematele ka,” ütles ta seejärel.

      „Ma loodan, et ma magan, kui nad koju jõuavad.”

      „Ehk räägid siis homme?”

      „Martin saatis selle kirja mulle.”

      „Igatahes oleks kena, kui sa neid teavitaksid,” lausus Wallander kannatlikult.

      „Martin ja teised tulevad kindlasti varsti koju,” ütles poiss. „Ma ei saa aru, mida see Hillströmi-proua pabistab. Helistab meile iga päev.”

      „Sinu vanemad ei muretse?”

      „Neil on hea meel, et Martinit kodus pole. Vähemalt isal.”

      Wallander ootas üllatunult, et poiss ütleb veel midagi. Ent asjatult.

      „Aitäh abi eest,” ütles ta.

      „See on nagu mäng,” teatas poiss siis.

      „Mäng?”

      „Nad lähevad eri ajastutesse. Riietuvad ümber. Mängivad nagu lapsed. Kuigi nad pole enam lapsed.”

      „Ma ei saa vist päris hästi aru,” ütles Wallander.

      „Nad mängivad eri rolle. Mitte teatrilaval. Päriselt. Ju nad sõitsid Euroopasse mingit järjekordset unistust taga ajama.”

      „Nii et neil on kombeks niimoodi mängida? Aga jaanipidu pole ju mäng. Seal süüakse ja tantsitakse.”

      „Ja juuakse,” lisas poiss. „Aga kui kostüümid selga panna, on see midagi enamat. Või mis?”

      „Oli neil kombeks nii teha?”

      „Jah. Õieti ma ei tea sellest midagi. See on saladus. Martin ei räägi sellest eriti.”

      Wallander rohkem aimas kui mõistis, millest jutt.

      Ta vaatas kella. Lillemor Norman ootab teda varsti.

      „Aitäh abi eest,” lõpetas ta kõne. „Ära unusta vanematele ütlemast, et ma helistasin. Ja mida ma tahtsin.”

      „Võib-olla,” vastas poiss.

      Kolm erinevat reaktsiooni, mõtles Wallander. Eva Hillströmil on hirm. Lillemor Norman on kahtlustav. Martin Boge vanemate meelest on tore, et poega kodus ei ole. Ja tema vend paistab omakorda eelistavat, et vanemaid kodus pole.

      Ta võttis jaki ja läks. Pesuruumis pani ta endale reedeks uue aja. Ehkki Käringgatanile ei olnud pikk tee, läks ta autoga. Liikumisega võis ka järgmisel päeval algust teha.

      Ta pööras Bellevuevägenilt Käringgatanile. Peatus valge kahekorruselise maja ees. Kui ta väravast sisse läks, avanes välisuks. Ta tundis ära Lillemor Normani. Erinevalt Eva Hillströmist oli ta kogukas. Wallanderile meenusid Martinssoni kaustas olevad fotod. Lena Norman oli ema moodi.

      Naisel oli käes valge ümbrik.

      „Vabandust, et ma tülitan,” ütles Wallander.

      „Mu mehel on Lenale üht-teist öelda, kui ta koju tuleb. See on ikka äärmiselt vastutustundetu niimoodi jalga lasta.”

      „Kuigi nad on ju täisealised,” vastas Wallander. „Aga eks see ärritab muidugi. Ja paneb muretsema.”

      Ta võttis ümbriku lubadusega see tagasi tuua.

      Seejärel sõitis ta politseimajja. Seal suundus ta häirekeskuses istuva valvepolitseiniku juurde. Mees rääkis telefoniga, kui Wallander sisse astus. Ent ta osutas ühele faksile. Klas Boge oli talle venna kirja saatnud. Wallander läks oma kabinetti ja pani laualambi põlema. Ta asetas kaks kirja ja postkaardid kõrvuti. Sättis lampi ja pani prillid ette.

      Martin Boge kirjeldas vennale üht ragbimatši, mida ta oli vaatamas käinud. Lena Norman kirjutas Sydengladi pansionaadist, kus polnud sooja vett.

      Wallander nõjatus tooli seljatoele.

      Tema mõttekäik oli olnud õige.

      Martin Boge ja Lena Normani käekirjad olid ebakorrapärased ja jõnksulised. Samuti nende allkirjad.

      Kui keegi oleks tahtnud neist kellegi käekirja järele teha, oleks valik olnud väga lihtne.

      Astrid Hillströmi oma.

      Wallanderil käis ebameeldiv judin üle selja. Samal ajal mõtles ta loogiliselt. Mida see tähendab? Õigupoolest mitte midagi. See ei selgitanud kuidagi, miks peaks keegi võltsitud postkaarte saatma. Ja kes tundis nende käekirju?

      Rahutus ei andnud siiski järele.

      Me peame sellesse tõsiselt suhtuma, mõtles ta. Kui nendega midagi juhtus, on sellest varsti juba kaks kuud möödas.

      Ta tõi endale tassi kohvi. Kell oli veerand üksteist. Ta luges kokkuvõtte veel kord läbi. Kuid midagi uut ega huvitavat ei torganud silma.

      Noored, kes on omavahel head sõbrad, peavad koos jaanipidu. Siis lähevad reisima. Saadavad koju mõne postkaardi. Kõik.

      Wallander pani kirjad koos postkaartidega kausta vahele. Täna ei saanud ta enam midagi teha. Homme räägib ta Martinssoni ja teistega. Nad arutavad juhtumi veel kord otsast lõpuni läbi ja otsustavad siis, kas kuulutada noored tagaotsitavaks.

      Wallander kustutas lambi ja läks toast välja. Koridoris märkas ta, et Ann-Britt Höglundi kabinetis põleb tuli. Uks polnud päris kinni. Wallander paotas ettevaatlikult ust. Ann-Britt istus ja põrnitses lauda. Seal polnud ühtegi paberit. Lauaplaat oli täiesti tühi.

      Wallander kõhkles. Ann-Britt jäi harva nii hilja peale. Tal olid ju lapsed. Ja montöörist mees oli töö tõttu harva kodus. Samas meenus talle Ann-Briti äge reaktsioon söögitoas. Nüüd aga istus ta seal ja jõllitas tühja lauaplaati.

      Oli vägagi tõenäoline, et Ann-Britt tahtis olla üksi. Seda õhkus kogu tema olemusest. Kuid võis ka olla, et tegelikult vajas ta kedagi, kellega rääkida.

      Eks ta siis ütleb, kui ma pean ära minema, mõtles Wallander. Mis siin ikka karta.

      Ta koputas uksele. Ootas vastust ja astus sisse.

      „Nägin, et tuli põleb,” ütles ta. „Tavaliselt pole sind siin nii hilja näha. Kui just midagi erilist pole juhtunud.”

      Ann-Britt vaatas talle sõnatult otsa.

      „Kui sa tahad rahus olla, siis ütle ainult.”

      „Ei,” vastas Ann-Britt. „Tegelikult ei taha. Miks sa ise siin oled? Juhtus midagi?”

      Wallander räntsatas tema külalistetooli. Ta tundis, nagu oleks ta mingi raske vormitu loom.

      „Need jaaniööl kaduma jäänud noored.”

      „Kas on midagi uut?”

      „Tegelikult