Sammu võrra maas. Henning Mankell

Otsatu kurbusega nägi Wallander, et Svedbergil oli olnud lilleline voodipesu. Voodi nägi välja nagu suvine aas. Ta läks edasi. Elutoa ja magamistoa vahel oli pisike töötuba. Seal olid raamaturiiulid ja kirjutuslaud. Svedberg oli tõeline korraarmastaja. Politseimajas polnud tema töölaual kunagi ühtegi liigset paberit. Nüüd olid tema raamatud riiulist välja kistud. Kirjutuslaua laekad tühjaks puistatud. Kõik kohad olid pabereid täis.

      Wallander jõudis taas elutuppa. Seekord teiselt poolt. Nüüd oli püss lähemal ning Svedbergi väändunud keha kaugemal. Ta seisis liikumatult ja silmitses vaatepilti. Kõiki detaile, tagajärgi draamast, mis siin toas pidi olema aset leidnud. Küsimused ekslesid tal peas ringi. Keegi pidi ometi lasku kuulma? Või laske. Kõik viitas sissemurdmisele. Aga millal see toimus? Mis siin õieti juhtus?

      Martinsson ilmus teise ukseavasse.

      „Nad on teel,” ütles ta.

      Wallander läks aeglaselt tuldud teed tagasi. Kööki jõudes kuulis ta suure koera haukumist ja seejärel Martinssoni erutatud häält. Ta läks ruttu esikusse. Trepikojas oli politseinik koeraga ja tema taga mitu hommikumantlis inimest. Koeraga politseiniku nimi oli Edmundsson ja ta oli Ystadis alles uus.

      „Me saime väljakutse,” ütles ta Wallanderit nähes ebalevalt. „Sissemurdmise kohta. Kellegi Svedbergi korterisse.”

      Wallander taipas, et Edmundssonil pole aimugi, millisest Svedbergist on jutt.

      „Kõik on õige,” ütles ta. „Siin on juhtunud õnnetus. See on kriminaalinspektor Svedbergi korter.”

      Edmundsson kahvatas.

      „Ma ei teadnud.”

      „Kust sa pididki teadma? Võid jaoskonda tagasi minna. Operatiivgrupp on kohe kohal.”

      Edmundsson vaatas talle küsivalt otsa.

      „Mis juhtus?”

      „Svedberg on surnud,” vastas Wallander. „Hetkel me rohkem ei tea.”

      Ta kahetses sealsamas, et oli üldse midagi öelnud. Trepikotta kogunenud naabrid kuulasid pealt. Kellelegi võis pähe tulla ajalehte helistada. Ja praegu oli kõige vähem vaja, et mõni ajakirjanik kohale tormaks.

      Uudis kahtlastel asjaoludel surnud politseinikust müüb alati hästi.

      Edmundsson läks koeraga trepist alla. Wallander mõtles hajameelselt, et ta ei teagi selle koera nime.

      „Kas sa tegeleksid naabritega?” küsis ta Martinssonilt. „Võib-olla keegi kuulis laske. Saaksime kohe teada, millal see juhtus.”

      „Kas laske oli mitu?”

      „Ma ei tea. Aga keegi pidi ometi midagi kuulma.”

      Wallander nägi, et Svedbergi korteri vastasuks oli lahti.

      „Küsi, kas sa tohid naabreid seal küsitleda,” ütles ta. „Siia ei tahaks praegu ühtegi kõrvalist isikut. Ja trepikojas on varsti liialt sagimist.”

      Martinsson noogutas. Wallander märkas, et tema silmad olid punased. Ja ta vabises.

      „Mis kurat siin ometi juhtus?” küsis Martinsson.

      Wallander raputas pead.

      „Ei tea.”

      „Oleks nagu sissemurdmine? Kõik on välja kistud ja segi pööratud.”

      Alumisel korrusel paugatas välisuks. Sammud lähenesid. Martinsson hakkas unesegaseid ja ärevil inimesi vastaskorterisse ajama.

      Lisa Holgersson tuli kiirustades trepist üles.

      „Ma pean sind hoiatama,” ütles Wallander. „Vaatepilt on kole.”

      „Kohe nii hull?”

      „Teda on tulistatud pähe. Haavlipüssiga. Lähedalt.”

      Lisa Holgersson krimpsutas nägu. Siis kogus ta end silmanähtavalt. Wallander juhatas ta esikusse ja osutas elutoa poole. Lisa Holgersson astus ukse vahele ja pööras siis kohe ümber. Ta vaarus, nagu hakkaks minestama. Wallander võttis tal käe alt kinni ja talutas ta kööki. Lisa Holgersson vajus sinisele pulktoolile istuma. Siis vaatas ta Wallanderile pärani silmi otsa.

      „Kes seda tegi?”

      „Ma ei tea.”

      Wallander võttis nõuderestilt klaasi ja andis talle vett.

      „Svedberg ei tulnud eile tööle,” ütles ta. „Ei teatanud ka.”

      „Pole tema moodi,” ütles Lisa Holgersson.

      „Kohe üldse mitte. Ma ärkasin öösel üles ja mul oli selline tunne, et midagi on väga valesti. Sõitsin siia.”

      „Nii et võib-olla see ei juhtunudki eile õhtul?”

      „Ei. Martinsson küsitleb praegu naabreid, äkki keegi kuulis midagi. Pidi kuulma. Haavlipüss teeb kõva pauku. Muidu peame ootama, kuni Lundi kohtuarstid täpse aja kindlaks teevad.”

      Wallander kuulis oma asjalikke kommentaare peas kajamas. Tal hakkas halb.

      „Ma tean, et Svedberg polnud abielus,” lausus Lisa Holgersson. „Aga kas tal muid lähedasi on?”

      Wallander mõtles järele. Ta teadis, et Svedbergi ema suri mõne aasta eest. Isast ei teadnud ta midagi. Kindlalt teadis ta vaid üht sugulast, kellega ta oli paar aastat tagasi seoses ühe mõrvalooga kokku puutunud.

      „Tal on nõbu nimega Ylva Brink, kes on ämmaemand. Rohkem ei tea ma kahjuks kedagi.”

      Esikust kostis Nybergi hääl.

      „Ma istun veel mõne minuti,” ütles Lisa Holgersson.

      Wallander läks Nybergi juurde, kes endal kummikuid jalast sikutas.

      „Mis kurat siin juhtus?”

      Nyberg oli suurepärane kriminaaltehnik. Aga ta oli tujukas ja temaga polnud lihtne. Ta ei paistnud teadvat, et tegemist oli kolleegiga. Surnud kolleegiga. Võib-olla oli Martinsson unustanud öelda?

      „Kas sa tead, kus sa oled?” küsis Wallander ettevaatlikult.

      Nyberg vaatas talle vihaselt otsa.

      „Ma sain väljakutse Lilla Norregatani korterisse,” vastas ta. „Aga Martinsson rääkis erakordselt segaselt. Mis toimub?”

      Wallander vaatas talle tõsiselt otsa. Nyberg vakatas ta pilku nähes.

      „See on Svedbergi korter,” ütles Wallander. „Ta on surnud. Arvatavasti mõrvatud.”

      „Kalle?” küsis Nyberg jahmunult.

      Wallander noogutas ja tundis, kuidas klomp kurku tõusis. Nyberg oli üks vähestest, kes Svedbergi eesnime pidi kutsus. Tema nimi oli Karl Evert. Aga Nyberg oli öelnud Kalle.

      „Ta lamab seal,” jätkas Wallander. „Teda on tulistatud haavlipüssist. Otse näkku.”

      Nyberg krimpsutas nägu.

      „Ma arvan, sulle ei pea rohkem selgitama,” ütles Wallander.

      „Ei,” vastas Nyberg. „Ei pea.”

      Nyberg astus tuppa. Ka tema taganes uksel. Wallander ootas veidi, just nagu andes Nybergile võimaluse hoomata, mida ta näeb. Siis astus ta ligi.

      „Mul on kohe üks küsimus,” ütles ta. „Väga oluline küsimus. Nagu sa näed, lebab relv vähemalt kaks meetrit kehast eemal. Kas see saaks seal olla, kui Svedberg oleks enesetapu teinud?”

      Nyberg mõtles järele. Siis raputas ta pead.

      „Ei,” ütles ta. „Võimatu. Kui inimene hoiab relva käes ja sihib iseennast, ei saa see nii kaugele kukkuda. See on absoluutselt võimatu.”

      Silmapilguks tundis Wallander seletamatut kergendust. Svedberg ei olnud siiski ennast ise maha lasknud.

      Esikusse kogunes üha rohkem rahvast. Seal olid arst ja Hansson. Üks tehnik pakkis oma kotti lahti.

      „Palun korraks tähelepanu,” ütles Wallander. „Seal toas lamab kriminaalinspektor Svedberg.