Sammu võrra maas. Henning Mankell

Читать онлайн.
Название Sammu võrra maas
Автор произведения Henning Mankell
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2012
isbn 9789985325568



Скачать книгу

pea.

      Kui vähe me üksteisest teame, mõtles ta. Mida ma üldse Svedbergist arvasin? Kui ma nüüd enda vastu aus olen, kas ma üldse tunnen temast puudust? Kas saab leinata inimest, keda ei tundnudki?

      Ta hakkas jälle astuma. Aga ta teadis, et need küsimused ei jäta teda rahule.

      Svedbergi korterisse astudes sisenes ta taas justkui õudusunenäkku. Lõpp hilissuvisel soojusel ja linnulaulul. Siin korteris eredate lampide valguses valitses ainult surm. Lisa Holgersson oli politseimajja läinud. Wallander kutsus Ann-Britt Höglundi ja Martinssoni endaga kööki. Ta pidi juba äärepealt küsima, kas keegi on Svedbergi näinud, ent sai veel sõnasabast kinni. Nad istusid köögilaua äärde. Wallander vaatas teiste kaameid nägusid ja mõtles, milline ta ise välja näeb.

      „Kuidas läheb?” küsis ta.

      „Sissemurdmine pole ju ainus versioon?” küsis Ann-Britt.

      „Versioone on palju,” vastas Wallander. „Kättemaks, hull, kaks hullu, kolm hullu. Ei tea. Ja kuni me ei tea, lähtume sellest, mida näeme.”

      „Üks versioon on veel,” lausus Martinsson aegamisi.

      Wallander noogutas. Ta aimas, mida Martinsson tahab öelda.

      „Fakt, et Svedberg oli politseinik,” ütles Martinsson.

      „Olete mingeid jälgi leidnud?” küsis Wallander. „Kuidas Nybergil edeneb? Mida arst ütles?”

      Nad vaatasid oma märkmeid. Ann-Britt sai esimesena lehitsemisega valmis.

      „Tulistatud on haavlipüssi mõlemast torust,” alustas ta. „Nii arst kui Nyberg on kindlad, et lasud tulid tihedasti üksteise järel. Ma ei tea, kuidas nad seda teavad. Otse Svedbergile pähe.”

      Ann-Briti hääl värises. Ta tõmbas sügavalt hinge, enne kui jätkas.

      „Võimatu on kindlaks teha, kas Svedberg istus tulistamise hetkel toolil. Samuti pole teada, kui kaugelt tulistati. Tuba ja mööbli paigutust vaadates võis see olla kõige rohkem neli meetrit. Aga võidi tulistada ka väga lähedalt.”

      Martinsson tõusis järsku püsti ja pomises midagi. Ta kadus tualetti. Nad ootasid. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi.

      „Oleksin pidanud kaks aastat tagasi lõpu tegema,” ütles ta. „Politseist ära minema, kui ma juba korra selle otsuse tegin.”

      „Just praegu on meid eriti vaja,” ütles Wallander teravalt, ehkki ta sai väga hästi aru, mida Martinsson silmas pidas.

      „Svedberg on riides,” jätkas Ann-Britt. „Järelikult ei aetud teda voodist üles. Tulistamise kellaaeg on sellegipoolest lahtine.”

      Wallander vaatas Martinssoni poole.

      „Ma olen kõik mitu korda üle küsinud,” ütles Martinsson. „Ükski naaber pole midagi kuulnud.”

      „Kas süüdi võib olla tänavaliiklus?” küsis Wallander.

      „Ma ei usu, et see suudaks kaht haavlipüssi pauku summutada.”

      „Ühesõnaga, me ei tea, millal see juhtus. Me teame, et Svedberg oli riides. Nii et päris hilised öötunnid võib ilmselt välistada. Minu meelest oli Svedbergil kombeks üsna vara magama minna.”

      Martinsson oli nõus. Ann-Britt ei osanud midagi arvata.

      „Kuidas kurjategija sisse pääses? Kas see on teada?”

      „Uksel pole kahjustusi näha.”

      „Teisalt oli seda üsna lihtne lahti murda,” ütles Wallander.

      „Miks mõrvar relva maha jättis? Sattus paanikasse? Või mida?”

      Nad ei osanud Martinssoni küsimustele vastata. Wallander vaatas oma väsinud ja masendunud kolleege.

      „Ma ütlen teile oma isikliku arvamuse,” ütles ta. „Eks hiljem paistab, kas see ka midagi väärt on. Aga niipea kui ma siia korterisse tulin ja seda vaatepilti nägin, oli mul tunne, et midagi on valesti. Ma ei tea, mis. Tegemist on mõrvaga, kõik viitab sissemurdmisele. Aga kui see polnud sissemurdmine, mis see siis oli? Kättemaks? Või ei tuldud siia varastama, vaid midagi otsima?”

      Ta tõusis, võttis köögikapilt klaasi ja jõi jälle vett.

      „Ma käisin haiglas Ylva Brinkiga rääkimas,” jätkas ta. „Svedbergil oli vähe sugulasi. Täpsemalt kaks nõbu, üks on Ylva. Ma sain aru, et nad kohtusid üsna korrapäraselt. Aga üks asi pani mind mõtlema. Pühapäeval oli Svedberg talle telefonis kurtnud, et on üle töötanud. Kuidas see võimalik on? Ta ju tuli just puhkuselt?”

      Ann-Britt ja Martinsson ootasid, et ta jätkaks.

      „Ma ei tea, kas see omab mingit tähtsust,” ütles Wallander. „Peame välja uurima, mis selle taga on.”

      „Kas keegi teab, mis juhtum Svedbergil käsil oli?” küsis Ann-Britt.

      „Need kaduma jäänud noored,” ütles Martinsson.

      „Midagi pidi veel olema,” väitis Wallander. „Sellega võis ta kõrvalt tegeleda, sest sellele juhtumile pole üldse ametlikku käiku antudki. Pigem oleme äraootaval seisukohal. Pealegi läks ta peaaegu kohe pärast seda puhkusele, kui vanemad olid politseisse pöördunud.”

      Keegi ei osanud midagi öelda.

      „Uurige välja, mis tal käsil oli,” ütles Wallander.

      „Arvad, et tal oli mingi saladus?” küsis Martinsson ettevaatlikult.

      „Igaühel on ju omad saladused?”

      „Kas seda hakkamegi otsima? Svedbergi saladust?”

      „Me otsime tema tapjat. Punkt.”

      Nad leppisid kokku, et koosolek on politseimajas kell kaheksa. Martinsson läks veel kord vastaskorterisse, et naabritega otsad kokku tõmmata. Ann-Britt jäi istuma. Wallander vaatas tema väsinud nägu.

      „Sa ei maganud, kui ma helistasin?”

      Ta kahetses oma küsimust kohe. See ei puutunud temasse, kas Ann-Britt oli maganud või olnud ärkvel. Kuid Ann-Britt ei pahandanud.

      „Ei,” vastas ta. „Ma ei maganud.”

      „Su mees on vist kodus, et sa said nii ruttu tulla? Ta jäi laste juurde?”

      „Me tülitsesime parajasti, kui sa helistasid. Mingi pisiasja pärast. Nagu ikka, kui ei leita endas jõudu suurte ja oluliste asjade pärast tülitseda.”

      Nad istusid vaikides. Aeg-ajalt kostis Nybergi hääl.

      „Ma ei mõista,” ütles Ann-Britt. „Kes võis soovida Svedbergile halba?”

      „Kes teda kõige paremini tundis?” küsis Wallander.

      Ann-Britt vaatas teda imestunult.

      „Küllap sina?”

      „Ei. Ma ei tundnud teda kuigi hästi.”

      „Aga ta vaatas sinu poole üles.”

      „Seda ma küll ei usu.”

      „Sa ei pannud ise tähele. Mina panin. Võib-olla teised ka. Ta oli alati lojaalne kõige suhtes, mida sina tegid või ütlesid. Isegi siis, kui sa eksisid.”

      „Aga ikkagi,” jätkas Wallander. „Kes tundis teda kõige paremini?”

      „Mitte keegi ei tundnud teda kõige paremini.”

      „Vaat siis peame teda tundma õppima. Nüüd, kui teda enam pole.”

      Nyberg tuli kööki. Tal oli kohvitass käes. Wallander teadis, et Nybergil on alati öise väljakutse puhuks termos hakkamas.

      „Kuidas läheb?” küsis Wallander.

      „Jääb mulje, nagu oleks tegemist sissemurdmisega,” ütles Nyberg. „Aga miks kurjategija relva maha viskas?”

      „Tulistamise kellaaeg on samuti lahtine,” jätkas Wallander.

      „Seda ütelgu