Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

kellega Morgan polnud ise veel kokku puutunud. Viimaks jõudis ta avaramasse hoonesse, pisut rohkem eraldatud ning suurema pindalaga kõrtsi. Ta kõndis otse leti juurde, laudpõrand jalge all nagisemas, ning tellis rummi.

      Möödus mõni hetk ning mehe kõrvale tuli pikk heledate juustega noormees. Ta kandis lühikeste käistega särki, jättes katmata käsivarred, mis olid sama tätoveeritud kui Morgani omad. Värviline päikesetõus paremast küünarnukist allpool ei olnud ainus identne pilt.

      «Me pole veel selle otsa eest midagi kritseldanud,» ütles Cara ja tellis samuti ühe pudeli rummi.

      «Pole paremat hetke kui praegu,» vastas Morgan. Ta surus Caraga kätt ja nad embasid nagu kaks ammu kadunud venda, keda saatusetee on taas kokku viinud. Miskipärast tegid nad alati kohtudes nii, ükskõik kui palju aega ka ei olnud möödunud. Antud juhul vaid paar päeva.

      «Siin on miljon vana, kes oskavad nõeltega ümber käia.»

      Cara raputas pead. «Nad kõik oskavad vaid neid värvilisi päikesetõuse teha. Iga päevaga tuleb juurde enam ja enam matse, kellele antakse luba siin urkas viibida. Varsti pole see üldse nii eksklusiivne.»

      «Sina ja sinu keerulised sõnad. Lase mõni otsa ette tembeldada.»

      «Ainult siis, kui sama teed.» Cara keel tundus juba pehme olevat, kahtlemata oli ta juba mõnda aega siin joonud. Sõnad veeresid aeglaselt üle huulte, millele ta taas klaasi tõstis.

      Jutuajamise aga katkestas kellegi vali hüüe. Morgan ja Cara pöördusid ning jäid tõtt vahtima meestekambaga, kes ähvardavalt nende vastas seisid.

      «Kuuldavasti oli sul üsna tulutoov seifirööv,» ütles üks neist. «Praegu on veel võimalus. Jalga ei taha lasta?»

      Morgan muigas. «Võin seda täiesti teha.» Ta haaras vöötaskust püstolkuulipilduja ning sihtis mehe põlvi. «Kumba sul enam tarvis läheb, vasakut või paremat?»

      «Tohoo tonti!» hüüdis teine vastu. «Meid on kaheksa, sind aga üks ja pool,» ütles ta mõnitavalt, jälgides Carat, nagu too ähvardaks iga hetk selgesse õhku haihtuda. «Nii et räägi meile, kus on raha, mille te teabekooperatiivi aluselt varastasite. Ja lihtsalt igaks juhuks, kui sa vaadata ei oska, siis las ma ütlen sulle. Meid on rohkem.»

      «Kõik oleneb sellest, millist osa sa mõtled,» lõikas Cara vestlusesse. «Ajude ülelugemisel saame meie kahtlemata võidu.»

      Meestesalga juht tahtis midagi vahele öelda, kuid ta lause ei jõudnud suust lahkudagi. Selle asemel kõlas ruumis kõuekärgatust meenutav pauk ning mees kukkus ettepoole. Põrandale langedes oli peast järele jäänud vaid üks suur vere- ja luupudrune auk.

      Käsualused pöördusid, pealiku veri ja ajud riideid määrimas, ning torkasid siis kärmelt relvad tagasi vöö vahele. Ruumi oli sisenenud kolm meest punastes kuubedes, pikim neist astus edasi ja naeratas. «Ärme hakkame laineid murdma,» ütles ta pehmel häälel, näos peegeldumas lahke pilk ning elujõulised silmad. «Te teate, kes ma olen. Annan teile veidi aega, et siit välja suudaksite joosta. Mul on kohtumine, pole soovi teid kõiki tulistada, kuid vajaduse korral võtan ette küll. Kõtt.»

      Salk lahkus viivitamatult. Morgan vaatas Carale otsa ja kehitas õlgu. «Muljetavaldav,» ütles ta sissetulijale.

      «Nimi on Eden Caj,» tervitas mees. Käes suitses tohutu pumppüss, nagu ääresektorite palgasõduritele omane, ent palju suurem ning tõhusam. «Ise töötlesin,» ütles ta, viies pilgu relvale. «Laseb aeglaselt, kuid siis, kui oskad, polegi üle ühe korra vaja, ei?»

      Morgan vaatas Caji. Hallika nahatooniga tõmmu mees oli eliaad, kiilas pea piklikum kui inimestel, õlad ja rindkere laiemad ning kehaehitus palju võimsam. Kaks ihukaitsjat olid aga pärit Adarilt, nahatooniga, mis oli tumedam kui öö, ning silmadega, mis olid suured ja nägid kõigest läbi.

      «Palju tänu,» ütles Morgan. «Säästsid valangu.» Ta torkas püstolkuulipilduja tagasi vöötaskusse.

      «Sõpra tuleb ikka hädas aidata, ei?»

      Morgan tahtis just öelda, et polnud kunagi varem sissetulijaga kohtunud, kui Eden Caj andis Carale kätt. «Mho Cara,» ütles ta. «Palju aega on möödunud. Tänan, et tulid.»

      «Ahsoo,» pomises Morgan.

      Eden Caj noogutas. «Ära muretse. Neil tohmanitel vedas, et ma siia just nüüd jõudsin, muidu oleks Morgan Must nad viimseni maha nottinud.» Ta viipas peaga kahele alluvale ning nood võtsid ruumi teises otsas istes. Kõrtsmik vedas samal ajal oma abilisega peata laiba uksest välja ning asus seejärel vereplekki põrandalt soolaveega maha pesema. Puit läikis, roosa vaht lainetas laudade alla. Eliaad jätkas. «Universumi kuulsaima piraadiga on küll meeldiv tutvuda ja puha, ent ma olen siin hoopis millegi muu pärast. Annad meile hetke või rohkem?»

      Morgan vahetas Caraga paar kiiret sõna ning lahkus siis, liitudes lauatäie universumi eri otsadest kokku tulnud elanikega, kellest ta küll veel kedagi ei teadnud. Aga säärased mured olid kärmed end parandama.

      «Mis nüüd?» küsis Cara tund aega hiljem, kui ta kaaslasega taas ühines. Morgan istus diivanil, uued tuttavad olid mõne aja eest omi eksiradu pidi edasi tundmatusse liikunud, kuid Morgan jäi ja rüüpas.

      «Nüüd on aega seni, kuni taskud tühjenevad.» Morgan võttis sõõmu rummi ja hoidis seda suus. Keel kipitas, jook oli terav ja kange, meeled ekslesid hämaras valguses. Ta neelas ja sulges naudingus silmad. «Kõik on nelja tuule poole lahkunud. See oli kõike muud kui halb ots.»

      «Lukumurdjata oleks veel parem olnud.» Cara naeratas, Morgan surus sõrmed rusikasse.

      «Alati näed kõiges masendust,» raputas ta lustlikult pead. «Eks ma järgmine kord üritan asjapulki seni elus hoida, kuni seifikoodi teada saame.»

      «Oleks soovitatav.»

      Nad istusid aina süvenevas joobes, pudelid vahetusid kui minutid. Tund möödus, veel teine ja kolmaski. Lõpuks, pärast seda, kui õhtu loovutas koha ööle ning hiljem andis öö alla hommiku varajasele kutsele, tundis Morgan, et kõik on asja ette läinud. Ta sügas habet ja lasi meelel kümmelda kahvatus koiduaja lummuses.

      «Mida sa nüüd ette võtad?» küsis ta.

      «Nüüd hommikul või nüüd, kui oleme rikkad mehed? Tehtud mehed.» Cara naeris, silmad auru täis. Nad mõlemad vaikisid hetkeks, Cara vaatas sõbrale otsa ega osanud midagi öelda.

      «Oleme päris pika tee tulnud laevapoistena nühkimisest ja korralduste peale jooksmisest,» ütles Morgan.

      Cara noogutas. «Maailm ei jää kedagi ootama.» Morgan polnud kindel, kas see oli tema kaaslane või rumm, mis kõneles. «Elu on elamiseks.» Ta vaatas Morganile tõsiselt otsa, silmad ikka veel uduvinega kaetud. «Ma lahkun.»

      «Lahkud? Mõtlesin, et nüüd, kui saime korraliku saagi, jääd vähemalt mõneks ajaks minuga jooma ja pidutsema. Mis mõte sel muidu oli?»

      «Ma pole kunagi eriline pidutseja olnud. Pealegi on mul uus ots.»

      «Ots,» kortsutas Morgan kulme. «Tööots? Milleks, röövist ei piisanud?»

      «Ei midagi nii hiilgavat.» Cara ringutas ja tegi joogile lõpu. Ta otsis hetke sõnu, hakkas juba midagi ütlema, ent sai sõnasabast kinni ja hoopis vaikis. Pisikese pausi järel kehitas ta lõpuks õlgu. «Lihtsalt ots selleks, et ma rooste ei läheks.»

      Morgan hõõrus silmi. «See mees, kes enne siin oli?» küsis ta. Kolmik oli välja näinud täiesti võimelistena arvestatavaid tööotsi pakkuma. «Eden Caj. Ots on temaga?»

      «Jah, vana tuttav,» ütles Cara. «Ära muretse, mul on ka selliseid sõpru, keda sina ei tea.» Cara hõõrus meelekohti ja ohkas. «Ma lihtsalt ei soovi elada paigal. Nii palju on erinevaid maailmu, kuhu ma pole veel jõudnud. Praegu ongi minu aeg. Ma ei suuda ühes kohas pikalt olla. Liiga palju võimalusi.» Morgani mureliku näoilme peale muutis ta aga hoobilt oma tuju ja hoopis naeratas. «Me kõik oleme oma olukordade ohvrid.»

      «Elu on elamiseks,» nõustus Morgan viimaks, valas sõbrale uue täie ja tõstis ka oma klaasi.

      «Elu