Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

teda otsis ja petlikult leebel häälel kutsus. Naine asetas mehe laubale jaheda rätiku ning kattis teise samasugusega paistes jalaköndi. Vivacia sama hästi kui tajus järsku kergendust, mida mees sellest tundis. Laev sirutus uuesti tema poole, nüüd juba julgemalt, kuid ei leidnud enam kedagi eest.

      „Kus sa oled?” nõudis ta järsult ja vihaselt. Kennit võpatas ja karjatas, kui varitseja unenäos laeva sõnu kordas, ja Etta kummardus lohutavaid sõnu pomisedes mehe kohale.

      Vivacia küsimusele ei vastatud.

*

      Kennit kerkis pinnale ja ahmis teadvusele tulles õhku. Kulus hetk, enne kui talle meenus, kus ta on. Mehe palavikukuivadele huultele kerkis rahulolev naeratus. Tema eluslaev. Ta oli oma eluslaeva pardal, kapteni hästisisustatud ruumides. Tema higist keha kattis peenest linasest lina. Läikimahõõrutud messing ja puit kajutis läikisid ühtaegu hubaselt ja elegantselt. Ta kuulis möödavulisevat vett, kui Vivacia läbi väina lainete lõikas. Ta peaaegu tajus oma laeva teadlikkust enese ümber, teda kaitsmas. Laev oli teine nahk, mis teda maailma eest varjas. Kennit ohkas rahulolevalt ja läkastas siis kurku kogunenud kuivast rögast.

      „Etta!” kraaksatas ta hoorale. „Vett.”

      „Siinsamas,” vastas naine rahustavalt.

      See oli tõsi. Nii üllatav, kui see ka oli, Etta seisis sealsamas tema kõrval, veekruus käes valmis. Ta pikad sõrmed mehe kuklal tundusid jahedad, kui naine Kennitil joomiseks tõusta aitas. Pärast keeras Etta enne, kui ta pea uuesti voodile langetas, osavalt padjad ümber. Ta tupsutas higipiisad Kenniti näolt ja pühkis seejärel niiske rätikuga tema käsi. Kennit lebas ta puudutuse all vaikse ja liikumatuna, lõdvalt tänulikuna leevenduse eest, mida naine pakkus. Hetkeks tundis ta täielikku rahu.

      Aga see ei jäänud kestma. Paistes jalg tuletas end talle kiiresti valuga meelde. Kennit üritas sellest mitte välja teha. Valust sai tukslev kuumus, mille jõud kasvas iga hingetõmbega. Hoor istus voodi kõrval tugitoolis ja õmbles midagi. Mehe pilk libises loiult üle naise. Too tundus vanem, kui ta mäletas. Jooned suu ümber ja laubal olid sügavamad. Nägu lühikese musta juukseharja all tundus kõhnem. See muutis ta tumedad silmad veel hiiglaslikumaks.

      „Sa näed kohutav välja,” noomis Kennit naist.

      Too pani õmblustöö otsekohe käest ja naeratas, nagu oleks mees talle komplimendi teinud. „Mul on raske sind sellisena näha. Kui sa oled haige … ma ei leia und, mul ei ole isu …”

      Isekas naine. Ise söötis tema jala maole ja üritab nüüd muljet jätta, nagu oleks see Kenniti mure. Kas Kennit oleks pidanud talle kaasa tundma või? Mees heitis selle mõtte kõrvale. „Kus see poiss on? Wintrow?”

      Etta tõusis otsekohe. „Sa tahad teda?”

      Tobe küsimus. „Muidugi ma tahan teda. Ta pidi mu jala terveks tegema. Miks ta seda juba teinud ei ole?”

      Naine kummardus voodi kohale ja naeratas õrnalt tema poole alla. Kennit oleks tahtnud ta eemale tõugata, aga tal polnud selleks jaksu. „Ma usun, et ta tahab sellega oodata, kuni me Pullioja sadamasse jõuame. On terve hulk asju, mida ta käeulatusse tahab, enne kui su … terveks teeb.” Järsult pöördus naine haigevoodist eemale, aga mitte enne, kui Kennit jõudis märgata tema silmis läikivaid pisaraid. Etta laiad õlad olid longus ning ta ei seisnud enam sirgelt ja uhkelt. Ta ei uskunud, et Kennit jääb elama. See teadmine korraga hirmutas ja vihastas meest. Nagu oleks naine talle surma soovinud.

      „Mine otsi poiss üles!” käratas ta jämedalt – peamiselt sellepärast, et naine silmist kaoks. „Tuleta talle meelde. Tuleta talle meelde, et kui ma suren, siis surevad ka tema ja ta isa. Ütle talle seda.”

      „Ma saadan talle kellegi järele,” ütles naine väriseval häälel ja hakkas ukse poole minema.

      „Ei. Sa lähed ise, nüüd kohe, ja tood ta siia. Otsemaid.”

      Etta pöördus ümber ja ajas ta vihale, puudutades kergelt tema nägu. „Kui sa nii soovid,” sõnas ta rahustavalt. „Ma lähen otsemaid.”

      Kennit ei jälginud tema minekut, vaid kuulas selle asemel ta saabaste samme tekil. Etta läks kähku ja sulges väljudes ukse enda selja taga vaikselt, aga täielikult. Kennit kuulis, kuidas ta pahaselt kellegi peale häält tõstis. „Ei. Mine minema. Ma ei luba teda praegu sääraste asjadega häirida.” Ja siis, madalamal ähvardaval toonil: „Ainult puutu seda ust ja ma tapan su siinsamas.” Kes iganes seal oli, kuuletus, sest koputust ei järgnenud.

      Kennit sulges poolenisti silmad ja lasi valu tõusulainel end kaasa kanda. Palavik andis maailmale nugateravad servad ja erksad värvid. Õdus ruum tundus tema ümber koomale tõmbuvat, ähvardades ta peale alla langeda. Ta lükkas lina pealt ja püüdis leida sõõmu jahedamat õhku.

      „No nii, Kennit. Mida me sinu „lootustandva marakratiga” siis peale hakkame, kui ta kohale jõuab?”

      Piraat pigistas silmad kõvasti kinni. Ta püüdis hääle tahte jõul vaikima sundida.

      „Nii tore. Kas sa arvad, et ma ei näe sind, kui su silmad on kinni?” ei jätnud talisman järele.

      „Jää vait. Jäta mind rahule. Ma soovin, et poleks kunagi lasknud sind teha.”

      „Oh, nüüd sa küll haavasid mu tundeid! Loopida selliseid sõnu pärast kõike seda, mis me koos oleme üle elanud.”

      Kennit avas silmad. Ta tõstis randme ja põrnitses käevõru. Tilluke võlupuust talisman, mis oli nikerdatud tema enda sarkastilise näo sarnaseks, vaatas sõbraliku naeratusega tema poole üles. Nahkpael kinnitas ta tugevalt otse vastu piraadi pulssi. Läbi palaviku tundus nägu lähemal. Kennit sulges silmad.

      „Kas sa tõepoolest usud, et poiss suudab su terveks teha? Ei. Nii rumal sa ei ole. Sa oled muidugi piisavalt meeleheitel, et talt vähemalt proovimist nõuda. Tead, mis mind hämmastab? Sa kardad surma nii väga, et see teeb su lausa nii julgeks, et sa söandad kirurgi noa alla minna. Mõtle selle pundunud ihu peale, mis on nii õrn, et talub vaevu isegi lina puudutust. Sa lased ta noaga selle kallale, särava terava noaga, mis hiilgab hõbedaselt, enne kui veri selle punaseks määrib …”

      „Talisman.” Kennit avas silmad paokile. „Miks sa mind piinad?”

      Nägu prunditas tema poole huuli. „Sest ma saan. Tõenäoliselt olen ma ainuke kogu maailmas, kes saab vägevat kapten Kennitit piinata. Vabastajat. Tulevast Piraadisaarte kuningat.” Väike nägu itsitas ja lisas õelalt: „Vaprat Siseväila Maosööta. Räägi mulle. Mida sa sellest poisspreestrist tahad? Kas sa ihaldad teda? Palavikuunede mälestustes seguneb ta sinuga, nagu sa olid. Kas sa teed temaga sama, mida tehti sinuga?”

      „Ei. Ja mind kunagi ei …”

      „Mida? Mitte kunagi?” Võlupuust talisman itsitas kalgilt. „Kas sa tõepoolest usud, et saad mulle valetada, seotud, nagu me oleme? Ma tean sinust kõike. Kõike.”

      „Ma tegin su enda aitamiseks, mitte piinamiseks! Miks sa oled minu vastu pöördunud?”

      „Sest ma vihkan seda, mida sa endast kujutad,” vastas talisman raevukalt. „Ma vihkan seda, et minust saab osa sinust ja et ma aitan sind sinu tegudes.”

      Kennit tõmbas värinal hinge. „Mida sa minust tahad?” nõudis ta. See oli alistumishüüd, palve halastada või kaasa tunda.

      „Vaat see on küsimus, millele sa poleks enne seda kordagi mõelnud. Mida ma sinust tahan?” Talisman venitas küsimust, nautides seda. „Võibolla ma tahan, et sa kannataksid. Võib-olla naudin ma sinu piinamist. Võib-olla …”

      Ukse tagant kostsid sammud. Etta saapad ja paljaste jalgade kerge sahin.

      „Ole Etta vastu lahke,” nõudis talisman kiirustades. „Ja ma ehk …”

      Ta vaikis, kui uks lahti läks. Nägu oli jälle liikumatu ja vaga, puidust helmes haige mehe randmele seotud käevõrul. Wintrow astus sisse, hoor tema kannul. „Kennit, ma tõin ta kohale,” kuulutas Etta ust nende järel kinni pannes.

      „Hüva. Jäta meid omavahele.” Kui see neetud jubin arvab, et võib teda millekski sundida, siis ta eksib.

      Etta