Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

lubaksin.”

      „Kennit on suremas,” ütles Sa’Adar ülbelt. „Siin käsutab Brig. Ja temal ei tundu olevat midagi selle vastu, et mina orje kantseldan. Ta jagab oma käske minu kaudu. Tema ei ole seadnud kahtluse alla minu käsku kapten Haveni ukse taha valvurid panna.”

      „Orje? Aga nad on nüüd ju kõik vabad inimesed.” Wintrow naeratas seda öeldes ja teeskles mitte märkavat, kui hoolikalt arminäod nende kõnelust jälgisid. Teised tekil luusivad orjad kuulasid samuti pealt. Mõned nihkusid lähemale.

      „Sa saad aru küll, mida ma öelda tahan!” hüüatas Sa’Adar pahaselt.

      „Üldiselt mees ütleb, mida ta mõtleb …” Wintrow lasi tähelepanekul hetkeks õhku püsima jääda ja lisas siis libedalt: „Sa ütlesid enne, et otsisid mind?”

      „Jah. Kas sa oled täna Kenniti juures käinud?”

      „Miks sa küsid?” pareeris Wintrow vaikselt.

      „Sest ma tahan lõpuks selgelt teada, mis tal plaanis on.” Preestril oli koolitatud hääl ja nüüd andis ta sellele kandva kõla. Kui ta kõnelema hakkas, pöördus nende poole rohkem kui üks tätoveeritud nägu. „Jamaillialinnas räägiti, et kui kapten Kennit tabab orjalaeva, notib ta meeskonna maha ja annab laeva pardal olnud orjadele, et ka neist saaksid piraadid, ja et ka nemad saaksid jätkata ristiretke orjuse vastu. Nõnda me uskusime, kui võtsime vastu tema abi laeva mehitamisel, mille olime ise vallutanud. Me lootsime selle endale saada. Me arvasime, et sellest saab meie kõigi jaoks uue alguse tööriist. Nüüd aga on kapten Kennit mõista andnud, et kavatseb laeva endale hoida. Arvestades kõike, mida me temast kuulnud oleme, ei usu me, et ta oleks selline mees, kes võtaks meilt selle ainsa väärtusliku asja, mis meil on. Seepärast tahaksime temalt seda küsida, otse ja keerutamata. Kelle oma see laev tema arvates on?”

      Wintrow silmitses meest rahulikult. „Mina sind tagasi hoidma ei hakka, kui sa seda kapten Kennitilt küsida tahad. Selles asjas saab ainult tema ise oma arvamust avaldada. Kui sa küsid seda minult, ei kuule sa mitte minu arvamust, vaid tõde.” Ta oli sihilikult kõnelenud veidi vaiksemalt kui Sa’Adar, et need, kes kuulda tahtsid, lähemale tuleksid. Seda olid teinud paljud, kaasa arvatud mõned piraatidest meeskonnaliikmed. Neil oli päris ähvardav ilme.

      Sa’Adar naeratas sardooniliselt. „Ja sinu tõde on ilmselt, et see laev kuulub sulle?”

      Wintrow raputas pead ja naeratas talle vastu. „Laev kuulub iseendale.

      Vivacia on vaba olend, kellel on õigus ise oma elu määrata. Või arvad sina, kes sa oled kandnud orjapõlve raskeid ahelaid, olevat endal õigus teha kellegi teisega seda, mida nii julmalt pidid ise kannatama?”

      Pealtnäha pöördus ta Sa’Adari poole. Wintrow ei vaadanud ringi, et näha, kuidas küsimus teistele mõjus. Selle asemel ta vaikis nagu oodates vastust. Veidi aja pärast tõi Sa’Adar kuuldavale põlgliku naeruturtsatuse. „Ta ei mõtle seda tõsiselt,” ütles ta kokkutulnud inimhulgale. „Mingi nõiajõu läbi suudab käilakuju rääkida. Päris põnev Bingtowni vigurtükk. Aga laev on laev – asi, mitte isik. Ja õiguse järgi kuulub see laev meile!”

      Ainult paar orja pomisesid nõusolevalt ning vaevu oli küsimus kõlanud, kui üks piraat talle vastu astus. „Kas jutt käib mässust?” nõudis hallinev merekaru. „Kui jah, siis leiad end enne üle parda, kui veel korra hinge jõuad tõmmata.” Mees naeratas nii otsustava vaenulikkusega, et lüngad tema hammastereas välkusid. Temast vasakul hakkas teine pikk piraat kurguhäälselt naerma. Ta liigutas otsekui end sirutades õlalihaseid – väike jõudemonstratsioon Sa’Adari arminägude tarvis. Mõlemad tätoveeritud ajasid end rohkem sirgu ja nende silmad ahenesid.

      Sa’Adar tundus jahmunud. Ilmselgelt polnud ta midagi sellist oodanud. Ta ajas end sirgu ja nõudis nördinult: „Ja mis see teie asi peaks olema?”

      Turskem piraat suskas pikale preestrile näpuga rindu. Tema torkiv sõrm jäi sinna paigale, kui mees selgitas: „Kennit on meie kapten. Nagu tema ütleb, nii on. Selge?” Kui preester ei vastanud, meremees naeratas. Sa’Adar astus vastu rinda suruva sõrme surve eest sammu tagasi. Kui ta pöördus, et lahkuda, märkis madrus: „Parem ära pruugi selle vastu sõnu, mida Kennit teeb. Kui sulle miski ei meeldi, siis ütle seda kaptenile otse näkku. Ta on karm, aga õiglane mees. Ära lõksuta selja taga lõugu. Kui hakkad siin tolmu üles keerutama, sajab see kõik sulle endale kaela.”

      Ja pilkugi selja taha heitmata läksid piraadid töö juurde tagasi. Tähelepanu nihkus Sa’Adarile. Too ei püüdnudki varjata vihast helki silmis, kuid ta hääl tundus habras ja lapsik, kui preester ütles: „Olge päris kindlad, et ma kapten Kennitiga sellest räägin. Olge päris kindlad!”

      Wintrow langetas pilgu tekile. Ehk oli ta isal õigus. Ehk suutis ta tõesti perekonna laeva nii piraatide kui orjade käest uuesti tagasi saada. Iga vastasseis on kellegi jaoks võimalus. Poisi süda hakkas imelikult kiiremini lööma, kui ta eemale kõndis ja imestas, kust säärane mõte talle küll pähe tuli.

      Vivacia oli hõivatud. Kuigi tema pilk vaatas otse ette üle vee Marietta ahtri poole, oli ta tegelik tähelepanu suunatud sissepoole. Rooli taga seisev mees oli kindla käega, taglases toimetavad madrused kõik viimseni tõelised meremehed. Meeskond küüris räppa tema tekkidelt ja lastiruumidest, parandas puitosi ning poleeris metalli. Esimest korda pika aja jooksul ei olnud Vivacial oma kapteni võimekuse suhtes mingeid kahtlusi. Ta sai lasta oma mõtetel vabalt tegelda omaenda muredega, teades, et need, kes teda mehitavad, tunnevad oma tööd.

      Virgunud eluslaev võis oma võlupuust luude kaudu tunnetada kõike pardal toimuvat. Enamik sellest oli igapäevane ja polnud tähelepanu väärt. Soodi parandamine või kambüüsis sibula hakkimine ei puutunud temasse. Need asjad ei saanud muuta tema elu kurssi. Kennit sai. Mõistatusliku mehe uni kaptenikajutis oli rahutu. Vivacia ei näinud teda, kuid tajus meest viisil, mille kirjeldamiseks inimestel sõnad puuduvad. Kenniti palavik hakkas jälle tõusma. Naine, kes tema eest hoolitses, oli mures. Ta tegi midagi külma vee ja riidelapiga. Vivacia küünitus üksikasjade järele, kuid nende vahel polnud sidet. Ta ei tundnud neid veel piisavalt hästi.

      Kennitile pääses ta lihtsamalt ligi kui Ettale. Palavikuulmad voolasid mehest pidurdamatult välja Vivaciasse nagu veri, mida oli valatud laeva tekkidel. Laev imas need endasse, kuid ei suutnud neid mõista. Väike piinatud poiss, lõhestatud ustavusest isale, kes teda armastas, kuid kellel polnud aimugi, kuidas teda kaitsta, ja mehele, kes kaitses teda küll teiste eest, kuid kelle südames puudus armastus. Ikka ja jälle kerkis tema unede sügavikust madu ja hammustas tal jala otsast. Selles hammustuses oli jää ja hape. Oma hingesügavusest küünitus mees Vivacia poole, selle sügava ühisustunde poole, mida ta kandis oma meeles vaid vormitu mälestusena varasest lapsepõlvest.

      „Halloo-halloo, mis see on? Või õigemini kes, peaksin ma ehk küsima?”

      Hääl – Kenniti hääl – kostis kui vaikne sosin ta meeles. Vivacia raputas pead, nii et lokid tuules lehvisid. See polnud piraat, kes temaga rääkis. Isegi kõige tugevamate sidemete puhul nagu Althea ja Wintrowga ei kostnud nende mõtted tema meeles nii selgelt. „See pole Kennit,” pomises laev endamisi. Selles oli ta kindel. Ometi kuulus hääl päris kindlasti mehele. Piraadikapten oma kajutis hingas sügavalt sisse ja jälle välja, pomisedes samal ajal eitusi ja keeldumisi. Ta oigas järsku.

      „Ei. See pole Kennit,” kinnitas vaikne hääl lõbustatult. „Ja samamoodi pole sina Vestrit, kelleks sa end pead. Kes sa oled?”

      Kellegi meel kobas häirivalt tema reageeringu järele. Vaistlikult tõmbus Vivacia kontakti eest tagasi. Ta oli kaugelt tugevam kui see teine. Kui ta eemale tõmbus, ei suutnud too järgneda. Aga seda tehes lõhkus Vivacia ühtlasi ebakindla sideme Kennitiga. Temast uhkasid läbi ärritus ja rahutus. Ta surus käed külgedel rusikasse ning võttis järgmise laine kehvasti, põrgates pigem selle vastu kui lõigates läbi. Roolimees kirus end ja parandas kriipsuvõrra kurssi. Vivacia lakkus huultelt soolapritsmed ja heitis juuksed näolt tagasi. Kes ja mis see võõras oli? Ta sundis oma mõtted vaikseks ning püüdis aru saada, kas ta on pigem hirmul või põnevil. Ta tundis olendiga, kes oli rääkinud, kummalist hõimlust. Ta oli tolle pealetükkiva nuhkimise kergelt tõrjunud, kuid talle