Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

tundis, kuidas miski tema võlupuust rinnas kõvasti ja valusasti pigistas.

      „Niisiis küsisin ma, kelle ta palkas.”

      Paragon tõstis kärmelt käed ja pistis sõrmed kõrva. Ta ei kuula. Amber mängib tema hirmude peal. Hea küll, perekond tahab ta mujale viia. See ei tähenda midagi. Oleks päris tore kusagil mujal olla. Ehk nad seekord toestavad ta paigale jättes püstiasendisse. Ta oli sellest pidevast küllakil olemisest tüdinud.

      „Ta vastas, et see pole minu asi.” Amber tõstis häält. „Siis küsisin ma, kas need vedajad on Bingtowni kaubaisandad. Ta lihtsalt põrnitses mind vihaselt. Nii et siis küsisin ma, kas see on Mingsley, kes su minema viib ja tükkideks lammutab.”

      Paragon hakkas meeleheitlikult ümisema. Valjusti. Amber rääkis edasi. Ta ei kuula naist. Ta ei taha teda kuulda. Käilakuju surus sõrmed sügavamale kõrva ja laulis valjusti: „Penni eest kuklike, penni eest ploom, penni eest ponid sul kohale toon …”

      „Ta viskas mu välja,” möirgas Amber, „ja kui ma seisin väljas ja karjusin, et ma viin asja Bingtowni vanade kaubaisandate kogu ette, ässitas ta mulle koerad kallale. Need kuramused said mu peaaegu kätte!”

      „Kiiguta kõrgel’ mind, kiiguta tasa, lennuta minema taevaste taha,” laulis Paragon meeleheitlikult lastelaulu. Amber eksis. Pidi eksima. Perekond laseb ta mõnda turvalisse paika viia. Ja muud ei midagi. Polnud üldse oluline, kelle nad seda tegema palkasid. Kui nad ta vette lasevad, läheb ta ise ja heameelega. Ta näitab neile, kui lihtne on temaga seilata. Jah. Siis on tal võimalus end neile tõestada. Tal saab näidata, et kahetseb kõike, mida teda oli sunnitud tegema.

      Amber ei rääkinud enam. Paragoni laulmine aeglustus ja kahanes siis üminaks. Vaikus, kui ta oma hääl välja arvata. Ettevaalikult avas laev uuesti kõrvad. Ei midagi peale lainekohina, tuule, mis pillutas liiva rannal, ja Amberi tule praksumise. Paragonile turgatas pähe üks küsimus ja ta jõudis selle välja öelda enne, kui talle meenus, et ta naisega ei räägi.

      „Kui mind uude kohta viiakse, kas sa tuled endiselt mind vaatama?”

      „Paragon. Sa ei saa teeselda, et seda ei juhtu. Kui nad su siit ära viivad, raiuvad nad su võlupuuhunnikuks.”

      Käilakuju proovis teistsugust lähenemist. „Ja mis siis? Oleks tore olla surnud.”

      Amberi hääl oli vaikne ja löödud. „Ma pole kindel, et sa oleksid surnud. Ma kardan, et nad eraldavad su laevast. Kui see sind ei tapa, siis viivad nad su tõenäoliselt Jamailliasse ja müüvad kurioosumina maha. Või siis kingivad kõiksugu grantide ja teenete vastu satraabile. Ma ei oska arvata, kuidas sind seal võidakse kohelda.”

      „Kas see teeb haiget?” küsis Paragon.

      „Ma ei tea. Ma ei tea selleks piisavalt, mis sa oled. Kas … kas see tegi haiget, kui su nägu raiuti?”

      Laev pööras oma pilbastatud näo naisest eemale. Ta tõstis käed ja libistas sõrmedega üle purustatud puu kohas, kus kunagi olid olnud tema silmad. „Jah.” Tema kulm tõmbus kortsu. Ja lisas järgmise hingetõmbega: „Ma ei mäleta. Ma ei mäleta paljusid asju, tead ju küll. Minu logiraamatud on kadunud.”

      „Vahel on kõige lihtsam mitte mäletada.”

      „Sa arvad, et ma valetan, eks ole? Sa arvad, et ma mäletan küll, aga ma ei taha seda lihtsalt tunnistada.” Paragon haaras sellest kinni, lootes tüli üles kiskuda.

      „Paragon. Eilset ei saa me muuta. Me räägime homsest.”

      „Nad tulevad homme?”

      „Ma ei tea! Ma rääkisin kujundlikult.” Amber astus ootamatult lähemale, sirutas käed üles ja surus pihud vastu tema keret. Tal olid ööjaheduse vastu kindad käes, kuid sellest hoolimata oli see puudutus. Paragon tajus tema käte kujulisi soojuselaike plangutusel. „Ma ei suuda taluda mõtet, et nad su puruks raiuvad. Isegi mitte siis, kui see pole valus, isegi kui see sind ei tapa. Ma ei suuda sellele mõeldagi.”

      „Sa ei saa midagi parata,” märkis Paragon. Järsku tundis ta end ootamatult küpsena, et panna sõnadesse lause: „Mitte kumbki meist ei saa midagi parata.”

      „See on fatalistlik jamps, ” kuulutas Amber vihaselt. „Me saame nii mõndagi teha. Ja kui muu ei aita, siis ma vannun, et seisan siin ja hakkan neile vastu.”

      „Sa ei võidaks,” ei andnud Paragon järele. „Oleks rumal vastu hakata, kui tead, et võita pole võimalik.”

      „Olgu pealegi,” vastas Amber. „Ma loodan, et selleni asi ei lähe. Ma ei taha, et asjad nii meeleheitlikuks läheksid. Ma tahan neid ennetada. Paragon. Meil on abi vaja. Meil on vaja kedagi, kes meie eest Bingtowni kaubaisandate kogu ees kõneleks.”

      „Kas sa ise ei saa?”

      „Sa tead, et ei saa. Neil koosolekuil lubatakse osaleda vaid vanadel kaubaisandatel, saati siis veel rääkida. Meil on vaja kedagi sellist, kes saab sinna minna ja neid veenda, et nad keelaksid Ludluckidel seda teha.”

      „Aga kes?”

      Amberi hääl oli vaevukuuldav. „Ma lootsin, et sa ehk tead kedagi, kes võiks sinu eest kosta.”

      Paragon oli mõnda aega vait. Siis naeris ta kalgilt. „Mitte keegi ei kosta minu eest. See on loll mõte, Amber. Mõtle ise. Isegi mu oma perekond ei hooli minust. Ma tean, mida minu kohta räägitakse. Ma olen tapja. Enamgi veel – see on ju tõsi, kas pole? Kogu meeskond kadunud. Keerasin end kummuli ja uputasin nad kõik, ja mitte ainult üks kord. Ludluckidel on õigus, Amber. Nad peaksidki mu mahamüümiseks tükkideks raiuma.” Temast uhkas üle ahastus, külmem ja sügavam kui ükski tormilaine. „Ma tahaksin surnud olla,” kuulutas laev. „Ma tahaksin olemast lakata.”

      „Sa ei mõtle seda tõsiselt,” sõnas Amber vaikselt. Paragon kuulis tema häälest, et naine tegelikult teadis, et ta mõtles.

      „Kas sa teeksid mulle ühe teene?” küsis käilakuju äkitselt.

      „Mida?”

      „Tapa mind enne, kui nemad seda teevad.”

      Ta kuulis, kuidas naine vaikselt õhku ahmis. „Ma … Ei. Ma ei suudaks …”

      „Kui sa teaksid, et nad tulevad mind tükkideks raiuma, siis sa suudaksid. Ma ütlen sulle ainsa kindla mooduse. Sa pead mu põlema pistma. Mitte ainult ühest, vaid mitmest kohast, et olla kindel, et nad ei saa tuld summutada ja mind päästa. Kui sa korjaksid kuivanud puid, iga päev natuke, ja laoksid need minu trümmidesse virna …”

      „Ära isegi räägi sellistest asjadest,” ütles Amber nõrgalt. Ta lisas eemalolevalt: „Ma peaksin nüüd merekarbid küpsema panema.” Paragon kuulis teda tule juures kraapimas ja seejärel märja mererohu susinat kuumadel sütel. Ta küpsetas neid karpe elusalt. Paragon kaalus selle mainimist. Aga otsustas siis, et see häiriks Amberit pigem veel enam, mitte ei kallutaks teda endaga nõustuma. Ta ootas, kuni naine tuli tagasi tema juurde. Ta istus liivale ja naaldus vastu laeva viltust keret. Tema juuksekarvad olid väga peenikesed. Üle plangutuse libisedes need takerdusid ja haakusid puidu külge.

      „Sinu jutus pole mingit mõtet,” märkis Paragon heatujuliselt. „Sa vannud, et seisad minu kõrval ja võitled minu eest, teades, et jääd kaotajaks. Aga seda lihtsat, kindlat halastust keeldud sa mulle lubamast.”

      „Surma leekides ei saa küll halastuseks nimetada.”

      „Ei. Ma olen kindel, et tükkideks raiumine on kindlasti märksa meeldivam,” torkas Paragon sarkastiliselt.

      „Sinu lapsikutest jonnihoogudest saab nii kärmelt külm loogika,” ütles Amber mõtlikult. „Oled sa laps või mees? Mis sa oled?”

      „Ehk mõlemat. Aga sa püüad teemat muuta. Ole nüüd. Luba mulle.”

      „Ei,” anus naine.

      Paragon hingas ohates välja. Amber teeb seda. Ta kuulis seda naise hääles. Kui tema päästmiseks pole ühtki teist võimalust, siis teeb ta seda. Teda läbis veider võbin. Kummaline võit. „Ja õlipütid,” lisas ta. „Kui nad tulevad,