Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

ja õhu järele. Sa ju tead võlupuu omadusi. Palk, mis on sisust tühjaks tehtud, saab vabalt endasse imeda inimeste mälestusi ja mõtteid, kes temaga igapäevaselt kokku puutuvad. See ei tähenda, et puit oleks elus. Sa paned oma käed selle peale ja kuulad kaua aega tagasi siin surnud olendi lõksujäänud mälestusi. Ja ei midagi muud.”

      „Kui sa selles nii kindel oled, ehk paneme sinu teooria siis proovile? Viime palgi valguse ja õhu kätte. Kui sellest ei kooru lohekuninganna, siis ma tunnistan oma viga. Ma ei seisa enam vastu selle plankudeks lõikamisele, et Khupruse perekonnale suur laev ehitada.”

      Jani Khuprus ohkas raskelt. Siis ütles ta vaikselt: „Reyn, ei ole vahet, kas sa oled sellele vastu või mitte. Sa oled mu noorim, mitte vanim poeg. Kui aeg on käes, ei ole mitte sina see, kes otsustab, mida viimase võlupuupalgiga teha.” Poja rõhutud nägu nähes tundus talle, et ehk on ta olnud tarbetult karm. Poiss oli küll kangekaelne, kuid kummaliselt õrnatundeline. See on tal isalt, mõtles ja kartis naine. Ta püüdis panna poja end mõistma. „Sinu ettepaneku tarvis tuleks töömehed ja aeg ümber suunata neilt ülesannetelt, mida tuleb ära teha selleks, et raha meie majapidamisest otsa ei saaks. See palk on liiga suur. Sissekäik, mida elderlingid selle siiatoomiseks kasutasid, varises sisse juba kaua aega tagasi. See on liiga pikk, et selle saaks mööda koridore välja tarida. Ainus teine võimalus on lasta meestel mets meie kohal maha võtta ja maapind lahti kaevata. Me peame purustama kristallkupli ning palgi talide ja vintsidega välja hiivama. See oleks tohutu ettevõtmine.”

      „Kui mul on õigus, on see vaeva väärt.”

      „Kas on? Kujutleme korraks, et sul on õigus, et me oleme palgi päikese kätte toonud ning sellest on miski koorunud. Mis saab edasi? Mis tagatised meil on, et see olend meisse hästi suhtub või meist üldse hoolib? Sa oled lugenud rohkem elderlingide kirjarulle ja tahvleid kui keegi teine elavatest. Sa oled ise öelnud, et lohed, kes nende linnu jagasid, olid ülbed ja agressiivsed olendid, valmis võtma kõike, mida süda ihkas. Kas sa laseksid säärase olendi meie keskele lahti? Mis veel hullem – mis siis, kui ta meid põlgab või isegi vihkab kõige selle eest, mida me teadmatusest tegime tema hõimlastega teistes palkides? Vaata, kui suur see palk on, Reyn. Sa päästaksid omaenda rahva kallale hirmuäratava vaenlase, lihtsalt selleks, et rahuldada oma uudishimu.”

      „Uudishimu!” purskas Reyn. „See pole tühipaljas uudishimu, ema. Mul on sellest lõksujäänud olendist kahju. Ja ma tunnen süüd nende teiste pärast, kelle me aastate jooksul nii hoolimatult hävitanud oleme. Kahetsus ja lepituse otsimine võib kannustada inimest niisama tuliselt kui uudishimu.”

      Jani tõmbas käed rusikasse. „Reyn. Ma ei kavatse seda vestlust enam jätkata. Kui sa tahad sellest minuga veel rääkida, pead sa seda tegema minu elutoas, mitte selles niiskes koopas koos selle … asjaga, kes mõjutab iga su mõtet. See on minu viimane sõna.”

      Reyn ajas end aegamisi sirgu ja ristas käed rinnal. Jani ei näinud tema nägu – tal polnud vajagi. Ta teadis, et poja suu oli triibuks pigistatud ja lõuapärad kõvasti kokku surutud. Jäärapäine sell. Miks ta peab ometi nii jäärapäine olema?

      Rahuettepanekut tehes ei vaadanud ta pojale otsa. „Reyn, ma mõtlesin, et pärast seda, kui sa oled abistanud töömehi läänekoridoris, võiksime koos maha istuda ja arutada sinu reisi Bingtowni. Kuigi ma lubasin Vestrititele, et sa ei hakka Malta pead kingitustega segi ajama, on siiski sobilik, et sa tema emale ja vanaemale kinke viid. Need tuleb välja valida, samuti sinu reisirõivad. Me ei ole seda veel arutanud, kuidas täpselt sa end esitled. Sa oled alati nii lihtsalt riides. Aga kurameeriva mehe sulestik peab olema nagu paabulinnul. Loor peab loomulikult ette jääma. Aga kui tihe, selle jätan ma sinu otsustada.”

      Tema kahing õnnestus. Reyni poos lõtvus – Jani tajus tema naeratust. „Läbitungimatu, aga mitte sel põhjusel, mida sina arvad. Mulle tundub, et Malta on naine, keda kütkestab saladuslikkus ja intriig. Ma usun, et see teda üldse minu juures köitiski.”

      Jani hakkas aegamisi saali sissepääsu poole kõndima. Nagu ta oligi lootnud, järgnes Reyn talle. „Tema ema ja vanaema paistavad arvavat, et ta on endiselt pigem laps, aga sina viitad talle kui naisele.”

      „Ta on päris kindlasti naine.” Reyni toon ei jätnud kahtlustele ruumi. Ta kuulutas seda uhkusega. Jani leidis end imestamas pojaga toimunud muudatuse üle. Mitte kunagi varem polnud too mõne naise vastu säärast huvi üles näidanud, kuigi neist, kes tema tähelepanu püüdsid, polnud kunagi puudust. Vihmaoru perekondade seas oleks ükskõik milline Khupruste poegadest või tütardest hea saak. Vaid üks kord olid nad üritanud tema eest abielu ära korraldada. Poisi järeleandmatu keeldumine oli tekitanud seltskondlikult äärmiselt piinliku olukorra. Ka Bingtowni perekondade poolt oli paar liidupakkumist tehtud, kuid Reyn oli need ära põlanud. Ei, ära põlgama on liiga tugevalt öeldud – ta oli neid ettepanekuid vaevu märkama vaevunud. Ehk suudab Malta Vestrit ta selle kinnismõtte küüsist päästa. Jani naeratas pojale üle õla, kui ta kambrist välja juhtis.

      „Ma pean tunnistama, et see lapsnaine Malta tekitab minus huvi. Tema perekond räägib temast ühtmoodi, sina hoopis teisiti … Ma ootan temaga kohtumist.”

      „Ma loodan, et see juhtub varsti. Mul on kavas tema ja ta lähedased siia külla kutsuda, ema. Kui sa muidugi vastu pole.”

      „Sa tead, et ei ole. Vestritite perekond on Vihmaorus heas kirjas, hoolimata nende otsusest meiega mitte kaubelda. Kui meie perekonnad peaksid liituma, siis see kahtlemata muutub. Neil on eluslaev, mida Vihmajõge pidi ülesvoolu sõiduks vaja on … ja see kuulub neile, võlgadest vabana, kui pulmad on peetud. Teil Maltaga on lootust jõukaks saada.”

      „Jõukaks.” Reyni sõnas kõlas lõbustatud alatoon. „Minu ja Malta väljavaated on kaugelt paremad kui vaid jõukus. Selles võid sa, ema, küll kindel olla.”

      Nad jõudsid koridori lahknemiskohta. Seal jäi Jani seisma. „Sa lähed läänekoridori ja teed uue ukse lahti.” Tema hääletoon kõlas just täpselt nii napilt, et see polnud küsimus.

      „Jah,” vastas Reyn peaaegu hajameelselt.

      „Hästi. Kui seal lõpetad, tule minu külalistetuppa. Seal on valik sobivaid kingitusi, mille hulgast sa võid valida. Kas ma kutsun ka rätsepad kohale ja lasen neil uusimad kangad kaasa tuua?”

      „Jah, kindlasti.” Poiss kibrutas mingi mõtte peale kulmu. „Ema, sa lubasid neile, et ma ei hakka Malta pead kallite kinkidega segi ajama. Kas ma tohin viia talle lihtsaid asjakesi, mida iga noormees oma neiule võib pakkuda? Puuvilju ja lilli ja maiustusi?”

      „Ma ei usu, et neil võiks midagi selle vastu olla.”

      „Hästi.” Reyn noogutas endamisi. „Kas sa võiksid mulle ette valmistada korvid, mida ma oma külaskäigu igal päeval talle viia võiksin?” Ta naeratas endamisi. „Korvid võib kaunistada lintide ja kirkavärviliste pehmete rättidega. Ja igasse pudel või paar oivalist veini … Ma ei arva, et see läheb üle piiri.”

      Ema naeratas omaette kõveralt. „Sa eelistad ehk edeneda aeglaselt, poeg. Ronica Vestrit teeb sulle otsekohe selgeks, kui sa tema seatud piiridest oled üle astunud. Ma ei usu, et sa tahaksid talle niipea vastu seista.”

      Aga Reyn kõndis juba eemale. Ta heitis pilgu tagasi – silmade kiire vasevälgatus. „Ma ei rutta selle vastuseisuga, ema. Aga ma ei kiirusta ka seda vältima.” Ta jätkas eemaldumist, ise samal ajal rääkides: „Ma abiellun Maltaga. Mida varem nad minuga harjuvad, seda lihtsamalt see meie kõigi jaoks läheb.”

      Tema selja taga pimeduses pani Jani käed rinnal risti. Ilmselgelt ei olnud poiss kunagi Ronica Vestritiga kohtunud. Tema silmi ilmus lõbustatud helk, kui naisele turgatas pähe mõte, et selle Bingtowni kaubaemanda kujul võib tema poja kangekaelsus leida endale väärilise vastase.

      Reyn peatus. „Kas sa oled juba linnu saatnud, et Sterbile minu naitumisplaanidest teada anda?”

      Jani noogutas, tundes rõõmu, et poeg seda küsis. Reyn ei saanud oma kasuisaga alati läbi. „Ta soovib sulle kõike head. Väike Kys ütles, et sa ei tohiks naituda enne talve, kui nad Trehaugi tagasi tulevad. Ja Mando ütleb, et sa oled talle pudeli Durja brändit võlgu. Midagi kihlveo kohta, mille te olite kunagi ammu sõlminud – et teie vennad