Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

ja ta isa ellu jätab. Kuid Sa’Adaril, orjade hulgas olnud preestril ja mässu juhil, olid teised plaanid. Ta ei tahtnud mitte ainult otsustada ise Wintrow isa Kyle’i elu üle, vaid nõudis Kennitilt, et too annaks Vivacia kui nende õiglaselt kättevõidetud saagi orjade käsutusse. Polnud tähtis, kes peale jääb, tume oli nii Wintrow kui laeva tulevik. Ometi tundus Vivacia juba nüüd eelistavat piraati.

      Nende ees lõikas Marietta jõudsalt läbi pitsiliste laineharjade. Vivacia järgnes innukalt tema kiiluvees. Nad olid teel mingisse mereröövlite tugipunkti, rohkem Wintrow ei teadnud. Läänes sulas silmapiir ühte Neetud Kallaste uduse rannaga. Selle piirkonna käredad ja auravad jõed kandsid oma soojad ja savised veed väina, mille tulemuseks oli pea lakkamatu udu ja hämu, mis varjas aina muutuvat leetseljakuid ja madalikke täis kaldaäärt. Äkilised raevukad tormid olid talvekuudel tavalised ning polnud tundmatud ka malbematel suvepäevadel. Piraatide saared olid kaardistamata. Mis mõtet oli kaardistada rannikut, mis muutus sama hästi kui igapäevaselt? Reeglina oli neist saartest kombeks suure kaarega ja kiiresti mööda purjetada. Ometi tuiskas Marietta enesekindlalt edasi ja Vivacia järgnes. Ilmselgelt tundsid piraadid end nende väinade ja saarte vahel vägagi koduselt.

      Wintrow pööras pead ja heitis pilgu selja taha, üle Vivacia. Brigi valjuhäälseid käske täitev piraatidest meeskond mastidel nende peade kohal liikus kärmelt ja oskuslikult. Wintrow pidi tunnistama, et ta polnud kunagi näinud Vivaciat nii oskuslikes kätes. Nad võisid küll olla piraadid, kuid ühtlasi olid nad oivalised meremehed, kes tegutsesid ühtselt ja kooskõlastatult säärase sujuvusega, nagu kuuluksid nad virgunud laevaga lahutamatult ühte.

      Kuid tekil oli teisi, kes selle pildi rikkusid. Suurem osa orjadest oli mässu üle elanud. Ahelatest küll vabad, polnud nende inimlikkus siiski veel täielikult taastunud. Raudade jäljed olid endiselt nende ihul ja tätoveeringud näol. Nende rõivad olid räbalais ning rebenditest paistvad kehad kahvatud ja kondised. Neid oli Vivacia suuruse kohta kaugelt liiga palju. Kuigi nüüd olid nende valduses nii avatud tekid kui lastiruumid nende all, jätsid nad endiselt vaid veo tarbeks kokku aetud karja mulje. Nad seisid tegevusetult väikeste salkadena toimetamist täis tekil, liikudes vaid siis, kui keegi meeskonnast andis märku teed teha. Mõned tervematest olid innutult ametis kaltsude ja ämbritega ning pesid Vivacia tekke ja lastiruume. Paljudelt nägudelt paistis rahulolematust. Rahutult mõtles Wintrow, kas see võib nad ehk tegutsema sundida.

      Ta püüdis mõista, mida ta orjade vastu tunneb. Enne mässu oli Wintrow trümmides nende eest hoolitsenud. Tema südames oli helisenud nende vastu kaastunne. Tõsi, ta oli võinud neile pakkuda vaid viletsat lohutust – soolase vee ja pesulapi kaheldav leevendus tundus nüüd võltsi osavõtlikkusena. Ta oli püüdnud täita nende juures preestri kohust, kuid selleks oli neid olnud lihtsalt liiga palju. Aga kui ta nüüd millal tahes neid vaatas, ei meenunud talle mitte see kahjutunne, vaid hoopis karjed ja veri, kui orjad ta laevakaaslasi tapsid. Poiss ei osanud anda nime tundele, mis nüüd temast läbi uhkas, kui ta endisi orje hindas. Segu vihast ja hirmust, vastikusest ja kaastundest, väänas see ta hinge häbiga sellepärast, et ta niimoodi tundis. Säärane tunne polnud Sa preestri vääriline. Niisiis valis Wintrow teise võimaluse. Ta ei tundnud midagi.

      Osa madrustest olid ehk oma vägivaldset surma väärt, nagu inimesed tavatsesid sääraste asjade üle otsustada. Aga kuidas oli lugu Mildiga, kes oli Wintrowga sõbraks saanud, viiuldaja Findow, naljahamba Comfrey ja teiste tublide meestega? Päris kindlasti olid nad teeninud ära meeldivama lõpu. Vivacia polnud orjalaev, kui nemad olid pardale munsterdatud. Nad olid paigale jäänud, kui Kyle oli otsustanud laeva sel viisil kasutada. Sa’Adar, mässus vabaks saanud oripreester, uskus, et kõik, kes surid, olid selle ära teeninud. Tema manitsuste kohaselt piisas ainuüksi orjalaeval töötamisest, et muutuda kõigi õiglaste inimeste vaenlaseks. Wintrow tundis end selles osas sügavalt lõhestatuna. Ta klammerdus lohutava mõtte külge, et Sa ei oodanud temalt teiste üle kohtumõistmist. Ta kinnitas endale, et Sa jättis kogu kohtumõistmise enda hooleks, sest vaid loojal oli selleks piisavalt tarkust.

      Teised orjad laeva pardal ei jaganud Wintrow arvamust. Mõned piidlesid teda ja tundusid mäletavat tasast häält pimeduses ning käsi, milles oli jahe niiske kalts. Teised nägid temas petist, kapteni poega, kes vaid mängis kaastunnet ega teinud nende vabastamiseks midagi enne, kuni nad asja ise teoks tegid. Kuid nad kõik vältisid teda. Ta ei saanud seda neile süüks panna. Ka tema vältis neid ja eelistas veeta suurema osa ajast vööritekil Vivacia lähedal. Mereröövlitest meeskonnaliikmed tulid sinna ainult siis, kui laeva töökohustused seda nõudsid. Muul ajal vältisid nad vööritekki sama ebausklikult kui orjadki. Elav ja kõnelev käilakuju hirmutas neid. Kui see eemalehoidmine Vivaciat ka häiris, siis välja ta seda ei näidanud. Ja mis Wintrowsse puutus, siis temal oli hea meel, et laeva pardal oli veel vähemalt üks koht, kus ta sai enam-vähem üksi olla. Ta nõjatus vastu laevareelingut ja püüdis leida mõtet, mis poleks haiget teinud.

      Kodus oleks praegu juba peaaegu kevad. Pungad kloostri viljapuuaedades paisuvad. Ta mõtles, kuidas Berandolil oma õpingutega läheb ja kas juhendaja vahel temast ka puudust tunneb. Sügava kahetsustundega vaagis poiss, mida ta praegu võiks ise õppida, kui ta seal oleks. Ta langetas pilgu kätele. Kord olid need kirjutanud ümber käsikirju ja pannud kokku vitraažaknaid. Need olid olnud poisi käed, ärksad, kuid siiski õrnad. Nüüd katsid tema pihke mõhnad ning ühelt käelt oli sõrm puudu. Need olid meremehe karedad käed. Tema sõrm ei kanna iial preestri sõrmust.

      Siin oli hoopis teist sorti kevad. Purjed laksusid erksas karges tuules. Üle nende peade möödusid oma kummituslike hüüetega rändlindude parved. Saared mõlemal pool väina olid muutunud veel lopsakamaks, rohelisemaks ja elustunud rannikulindudest, kes pesitsuspaikade pärast tülitsesid.

      Miski sikutas teda.

      „Isa kutsub sind,” ütles Vivacia vaikselt.

      Muidugi. Seda ta oligi läbi laeva tundnud. Teekond läbi tormi oli kinnitanud ja tugevdanud meele ja vaimu sidet laeva ja poisi vahel. See polnud Wintrowle enam vastumeelne nagu kunagi varem, aga ta tajus, et Vivacia ei pidanud seda nii kalliks, nagu see enne oli olnud. Selles osas said ehk nende ootused lõpuks keskel kokku. Tormist saadik oli laev tema vastu kena olnud, aga see oli ka kõik. Nagu hõivatud lapsevanem nõudliku lapsega, mõtles ta endamisi.

      „Teatud mõttes oleme sinu reisi algusega võrreldes rollid vahetanud,” märkis laev.

      Poiss noogutas, tal polnud ei tahtmist ega jõudu tõde eitada. Siis ajas ta selja sirgu, libistas käega läbi juuste ja pingutas lõualihaseid. Ta ei lase isal näha, kui ebakindlalt ta tegelikult end tunneb.

      Orjasalkade ja töötavate meeskonnaliikmete vahelt üle teki kõndides hoidis poiss pea püsti. Kellegi pilk ei kohtunud tema omaga, keegi ei tõkestanud tema teed. Totrus on uskuda, ütles ta endale, et nad kõik jälgivad ta möödumist. Nemad olid võitnud. Miks peaks neid huvitama üheainsa ellujäänud meeskonnaliikme tegemised? Vähemalt oli ta kõigest sellest kehaliselt vigastamata välja tulnud.

      Vivacia kandis orjade mässust saadud arme. Vereplekid olid endiselt tema tekil. Need märgid polnud alistunud – ega alistu ka tulevikus – liivatamiskividele, mida mehed nende peal kasutasid. Laev lehkas endiselt nagu orjaalus, hoolimata Brigi käsul toimuvast pea lakkamatust küürimisest. Torm oli ka laeva purjedest lõivu nõudnud ja piraatide poolt kiiruga paigatud kohad paistsid selgelt silma. Pupiuksed olid maha lõhutud, kui orjad laevaohvitsere jahtisid. Läikiv tisleritöö oli purustatud ja kiivas. Vivacia polnud enam seesama väike puhas alus, kes oli Bingtownist teele asunud. Järsku tundis Wintrow oma perekonna laeva sellisena nähes häbi, nagu oleks ta näinud oma õde kõrtsis hooramas. Ta süda tilkus laeva pärast verd ning poiss pidas endamisi aru, mis tunne oleks võinud olla, kui ta oleks tulnud pardale vabatahtlikult, ehk jungana, teenima vanaisa käsu all.

      Siis tõrjus ta kõik säärased mõtted kõrvale. Ta oli jõudnud vattisaanud ukseni, mida valvasid kaks morni arminägu. Wintrow astus endistest orjadest mööda, nagu poleks ta neid märganudki, ja koputas Gantry kajuti uksele. Või vähemalt oli see olnud tüürimehe kajut, kui too veel elus oli. Nüüd oli paljaksröövitud ja tühi ruum tema isa vangikong. Ta ei oodanud vastust, vaid sisenes.

      Isa istus oma katmata koiku serval. Pilk, mille ta Wintrowle tõstis, oli tasakaalust väljas. Üks silmavalge