Meie moodi reetur. John Le Carré

Perry. Faktid ja lühikesed laused. Ei mingeid abstraktsioone. Las lugu räägib enda eest. Nad valisid päikesevarju, jätkab Perry. Nad laotasid oma asjad laiali. Nad hakkasid juba vee poole minema, kui parkimise keelualas peatus tumedate klaasidega mikrobuss. Sellest astusid välja titerõõsa jumega ihukaitsja ja tema järel tennisematšilt tuttav Šoti tuttmütsiga mees, kes täna kandis lühikesi pükse ja kollast kitsenahast vesti, kuid tuttmüts oli kindlalt in situ. Siis Ambrose’i naine Elspeth, siis täispuhutud kummist krokodill, lõuad laiali, ja tema järel Katja – kõneleb Perry, demonstreerides oma suurepärast mälu. Katja järel tuli tohutu punane põrkepall, peas naerunägu ja sangad küljes, mis osutus samuti rannarõivastes Irina omanduseks.

      Ning lõpuks ilmus Nataša, ütleb Perry, mis tähendab, et Gailil on aeg sekkuda. Nataša on minu rida, mitte sinu oma.

      „Kuid alles pärast mõjuvat pausi, just siis, kui me arvasime, et bussi pole jäänud enam kedagi,” ütleb Gail. „Rabavalt riides – peas hakka stiilis lambivarjukübar ja seljas pööradega Hiina kleit, jalas ristrihmadega Kreeka sandaalid ning kaasas tassib muidugi oma nahkköites raamatut. Läheb kõigi silme all hästi peenelt üle plaaži, sätib ennast poolnõrkenult kõige kaugema päikesevarju alla ja hakkab jälle kangesti süvenenult lugema. Eks ole, Perry?”

      „Kui sa nii ütled,” lausub Perry vastumeelselt ja surub ennast tooli sügavusse, otsekui tahaks temast eemale pääseda.

      „Jah, ma ütlen nii. Kuid mis oli tõesti jube, mis oli lausa õudne,” jätkab Gail kimedalt, kui Nataša on taas õnnelikult seljataha jäetud, „see oli see, kuidas kõik selle seltskonna liikmed, nii väiksed kui suured, täpselt teadsid, kuhu minna ja mida teha, niipea kui nad on randa jõudnud.”

      Titenäoga ihukaitsja sammus otsejoones Laevahuku baari ja tellis kannutäie kalja, mille taga ta istus järgmised kaks tundi, seletab Gail, säilitades initsiatiivi. Šoti mütsiga mees – Marki jutu järgi nõbu, üks neist paljudest nõbudest, kes kõik olid pärit Permist, mis oli linn – ronis hoolimata oma kerekusest mööda logisevaid astmeid üles vetelpäästetorni, tõmbas kitsenahast vesti põuest välja täispuhutava kummirõnga, puhus selle täis ja võttis rõngal istet; ilmselt olid tal hemorroidid. Kaks väikest tüdrukut, kellele mõningase vahemaa pealt järgnes tüse Elspeth oma pungil korviga, jalutasid mööda liivanõlvakut Perry ja Gaili peatuspaiga juurde, ühel kaasas krokodill ja teisel pall.

      „Taas jalutades,” rõhutas Gail ekstra Yvonne’ile. „Mitte hüpeldes, karates ega keksides. Tulid jalutades, huuled sama kõvasti kokku surutud ja pilk niisama klaasistunud kui tookord tenniseväljakul. Irinal pöial suus ja kulm kortsus, Katjal hääl umbes sama sõbralik kui infotelefoni kellaajateatajal: „Kas te ujuksite koos meiega, preili Gail?” Mispeale mina ütlesin (ilmselt lootes pisut pinget maha võtta): „Preili Katja, härra Perryle ja mulle oleks suur au koos teiega supelda.” Niisiis läksime ujuma. Eks ole?” – viimane küsimus oli Perryle, kes noogutas nõusolevalt ja pani kas toetuseavalduseks või rahustuseks taas oma käed Gaili omadele – Gail ei olnud kindel, kumba ta silmas pidas –, kuid tulemus oli igal juhul sama: Gail pidi silmad sulgema ja mõne sekundi ootama, enne kui oli valmis jätkama, mida ta tegi jälle ühe hingetõmbega.

      „See oli täielik lõks. Meie saime aru, et oli. Lapsed said aru, et oli. Aga kui kunagi on üldse leidunud tüdrukuid, kes tõesti vajavad meres müramist krokodilli ja suure palliga, siis nemad need olid, eks, Perry?”

      „Absoluutselt,” vastas Perry innukalt.

      „Irina riputas end minu käe külge ja praktiliselt tiris vette. Katja ja Perry tulid krokodilliga järele. Ja kogu see aeg ma mõtlesin: kus pagana päralt on nende vanemad ja miks me teeme seda kõike nende asemel? Ma ei küsinud Katjalt otse. Mul oli vist mingi kahtlus, et see võiks olla sobimatu küsimus. Lahutus pooleli või midagi taolist. Nii ma siis küsisin, et kes see kena mütsiga härra on, kes seal vetelpäästja kohal istub. Onu Vanja, ütleb Katja. Tore, ütlen mina, aga kes on onu Vanja? Saan vastuseks, et lihtsalt onu. Permist? Jah, Permist. Ei mingit lähemat seletust. Nagu see, et me ei käi enam Roomas koolis. Olen ma juba joonele astunud, Perry?”

      „Sugugi mitte.”

      „Siis ma jätkan.”

*

      Mõni aeg, jätkab ta, veedeti päikese ja mere seltsis: „Tüdrukud solistavad ja müravad ja Perry on tõeline metslane, tõuseb nagu vägev Poseidon sügavusest ja teeb merekoletise häält – ei, ausalt, Perry, sa olid, tõesti olid fantastiline, tunnista seda.”

      Väsinult sumavad nad kaldale, et Elspeth saaks tüdrukud ära kuivatada, riidesse panna ja päikesekreemiga kokku määrida.

      „Aga juba mõne sekundi pärast on nad tagasi ja kükitavad mu käteräti serval. Ja üksainus pilk nende näkku ütleb mulle, et sünged varjud ei ole kadunud, nad on ennast vaid ära peitnud. Hea küll, mõtlen ma: jäätis ja vurtsujook. Perry, see on meeste töö, ütlen ma talle, täida oma kohust. Oli nii, Perry?”

      Vurtsujook, kordab ta mõttes. Pagan, miks ma kõnelen jälle nagu mu ema? Sest minagi olen vaid läbikukkunud näitleja, kelle pootsmanihääl läheb kõneldes aina kõvemaks.

      „Oli,” vastab Perry hilinenult.

      „Ja tooma sa neid läksid, eks ole. Karamelli-pähklitorbikud kõigile, ananassimahl tüdrukutele. Aga kui Perry maksma hakkab, ütleb baarmen, et kõige eest on juba makstud. Kes maksis?” – ta üha kappab selle võltslõbususe seljas – „Vanja! Lahke onu, Šoti mütsiga paksuke, kes istub üleval redeli otsas. Kuid Perry ei saa sellega ometi leppida, sest ta on Perry – eks ju?”

      Vastumeelne pearaputus, mis peab ütlema, et ta on kuuldekaugusest väljas, kuid sõnumi siiski kätte saanud. Talle on haiglaslikult vastumeelt, kui keegi talle välja teeb, eks? Pealegi veel keegi, keda ta isegi ei tunne. Niisiis ronib Perry mööda redelit üles onu Vanja juurde, et väga kena temast, ja nii ja naa, aga ta siiski eelistaks ise maksta.”

      Gail vaikib. Matkimata tema jutukat meeleheidet, võtab jutujärje üle Perry.

      „Ronisin mööda redelit üles kummirõngal istuva onu Vanja juurde. Pistsin pea päiksevarju alla, et oma jutt ära rääkida, kui äkki avastasin, et tema kõhu alt vaatab välja võimas must püstolipära. Ta oli palavaga oma kitsenahast vesti lahti nööpinud ja seal see oli kogu oma ilus. Mina relvi ei tunne, jumal tänatud. Ega tahagi tunda. Teie muidugi tunnete. See oli igatahes igavene lahmakas,” lausub Perry vabandavalt ja laseb tekkida tundeküllasel vaikusel, mille jooksul ta puurib Gaili valuliku pilguga, kuid ei teeni naiselt vastuseks lohutavat pilku.

*

      „Ja sa ei kavatsenud selle kohta midagi öelda?” pärib väike vilgas Luke, et pausi katkestada. „Püstoli kohta, ma mõtlen.”

      „Ei kavatsenud. Ma sain aru, et ta ei näinud, et mina nägin, ja seega oli taktikaliselt arukas mitte nähagi. Tänasin teda jäätise eest, ronisin alla tagasi ja läksin Gaili juurde, kus ta seal tüdrukutega lobises.”

      Luke reageerib sellele küllaltki intensiivselt. Miski on teda nähtavasti häirinud. Võib-olla keeruline küsimus spiooni etiketist? Mida teha, kui sa näed kellegi vesti vahelt paistmas püstolipära, ja sa ei tunne seda inimest kuigivõrd? Öelda, et paistab? Või teha nägu, et ei näe midagi? Umbes sama lugu kui siis, kui keegi poolvõõras on püksiluku lahti unustanud.

      Šoti sinisukk Yvonne otsustab Luke’i tema dilemmast päästa:

      „Inglise keeles, Perry?” küsib ta karmilt. „Ma saan aru, et sa tänasid teda inglise keeles. Kas ta ka vastas inglise keeles?”

      „Ta ei vastanud üheski keeles. Kuid ma märkasin, et ta kannab vesti küljes musta leinanööpi, ja niisugust asja polnud ma ammu näinud. Ja sina ei teadnudki, et sellised üldse olemas on, eks ole?” nõudis ta süüdistavalt.

      Rünnakust segadusse aetud Gail raputab pead. Tõsi, Perry. Olen süüdi. Ma ei teadnud midagi leinanööpidest, aga nüüd tean, nii et sa võid oma jutustust jätkata, eks.

      „Ega