Meie moodi reetur. John Le Carré

kära enam. Või muidu ei saa te õhtul Kobe biifi. Tahad õhtul Kobe biifi?”

      „Tahan, isa.”

      „Ja sina, Viktor.”

      „Tahan, isa.”

      „Kui tahate plaksutada, siis plaksutage Professorile, mitte oma vusserdajast papsile. Tulge siia.”

      Mõlemale poisile kõva karukaisutus ja mäng kulgeb ilma ühegi kõrvalekaldeta oma loomuliku lõpuni.

*

      Kaotusele reageerib Dima piinlikkust tekitava mesisusega. Ta pole mitte lihtsalt tänulik, vaid imetlusest ja vaimustusest pisarateni liigutatud. Kõigepealt peab ta suruma Perry kolmekordseks vene kallistuseks oma laia rinna vastu, mis Perry kinnituse kohaselt on tehtud sarvest. Samal ajal voolavad mööda tema põski ja peagi ka Perry kaela alla pisarad.

      „Sina, inglane, sa oled üks neetult aus mängumees, kuuled, Professor? Sa oled üks neetud džentelmen, nagu raamatus. Mina armastan sind, kuuled? Gail, tule siia.” Gailile osaks saav kallistus on veelgi lipitsevam – kuid ka vaoshoitum, mille eest Gail on tänulik. „Sa hoolitse selle lolli jobu eest, eks? Ta ei mängi tennist teab kui hästi, aga ma vannun Jumala nimel, et ta on üks neetud džentelmen. Ta on ausa mängu professor, kuuled?” – korrates seda mantrana, just nagu oleks selle äsja leiutanud.

      Ta pöördub ärritunult kõrvale, et kärkida midagi mobiiltelefoni, mille titenäost ihukaitsja talle kõrva äärde paneb.

*

      Pealtvaatajad lahkuvad aegamööda tenniseväljakult. Väikesed tüdrukud tahavad Gaililt kalli saada. Gail kuulab rõõmuga sõna. Üks Dima poistest venitab Perryst möödudes ameeriklaste moodi: „Vinge mäng, mees,” kiirustades tennisetundi, kael alles laksust punane. Kaunis Nataša ühineb protsessiooniga, nahkköites raamat käes ja pöial järjeks vahel. Lõpus tuleb Dima, Tamara käevangus, piiskopirist tõusnud päikese valguses säramas. Mängu tagajärjel on Dima lonkamine tugevnenud. Kõndides tõmbab ta õlad taha, lõug on ees ja keha valmis vaenlasele vastu astuma. Ihukaitsjad karjatavad seltskonna mööda looklevat kivirada alla. Hotelli taga ootab kolm tumedate klaasidega mikrobussi, et nad koju sõidutada. Kõige viimasena tuleb ülevaataja Mark.

      „Võimas mäng, mu härra!” – Perryle õlale patsutades. „Kena mänguoskus. Veidi rabe tagakäelöök, kui tohin nii avameelne olla. Ehk peaksime selle kallal veidi vaeva nägema?”

      Teineteise kõrval, jälgivad Perry ja Gail sõnatult, kuidas korteež mööda auklikku teed kaugeneb ja siis Kolmekorstnat uudishimulike silmade eest varjavate puude vahele kaob.

*

      Luke tõstab pilgu oma märkmetelt. Justnagu käsu peale teeb Yvonne sedasama. Mõlemad naeratavad. Gail üritab vältida Luke’i pilku, aga see ei õnnestu, sest too vaatab talle otse silma.

      „Niisiis, Gail,” lausub ta elavalt, „jälle sinu kord, kui lubad. Mark oli tüütus. Sellegipoolest näib ta olevat olnud tõeline informatsiooni kullaauk. Milliseid kullakänkraid sul Dima majapidamise kohta meile pakkuda oleks?” – ja laseb mõlema käega nipsu, otsekui innustades ratsut kiiremale kapakule.

      Gail heidab pilgu Perryle, isegi teadmata, miks. Perry ta pilgule ei vasta.

      „Ta oli nii salakaval,” kaebab Gail, tehes oma vastumeelsuse objektiks Luke’i asemel Marki ja näidates näokrimpsutusega, et tal on sellest senini paha maitse suus.

*

      Mark oli vaevalt saanud tema kõrvale esimesse ritta maha istuda, alustas Gail oma seletusi, kui ta juba kukkus praalima, kui tähtis miljonär tema vene sõber Dima ikka on. Marki jutu järgi oli Kolmekorstna vaid üks tema paljudest valdustest. Teine on Madeiral, kolmas Musta mere ääres Sotšis.

      „Ja siis maja Berni lähedal,” jätkas Gail, „kust tema ärisid juhitakse. Aga ta on rändava eluviisiga. Osa aastast elab ta Marki jutu järgi Pariisis, osa Roomas, osa Moskvas” – jälle kirjutas Yvonne midagi üles. „Aga kodu, vähemalt laste jaoks, on Šveitsis ja koolis käivad nad mägedes mingis miljonäride asutuses. On Küprosel registreeritud kompanii. On pangad. Mitu panka. Pangandus ongi põhiasi. See ta sinna saarele üldse tõigi. Marki arvepidamise järgi on Antigual praegu neli Vene panka ja üks Ukraina oma. Need on lihtsalt vaskplaadikesed kuskil kaubanduskeskuses ja telefon mõne advokaadi laual. Dima on üks neist vaskplaadikestest. Kolmekorstna ostis ta kah sularaha eest. Mis polnud kohvrites, vaid kuidagi kurjakuulutavalt pesukorvides, mis nad Marki jutu järgi hotellist laenasid. Ja kahekümnedollarilised, mitte viiekümnesed. Viiekümnestega kaasneb risk. Ta ostis maja, seismajäetud suhkruveski ja poolsaare, millel need asuvad.”

      „Ega Mark summat ei maininud?” – taas Luke.

      „Kuus miljonit USA dollarit. Ja ka tennis ei olnud puhtalt lõbu. Ühesõnaga,” jätkas ta, imestades, kui palju talle Marki kohutavast monoloogist meelde oli jäänud. „Tennis on Venemaal tähtis staatusesümbol. Kui mõni venelane ütleb, et ta mängib tennist, siis tähendab see, et ta on pururikas. Tänu Marki hiilgavale treeneritööle läks Dima Moskvasse tagasi, võitis seal karika ja kõik olid vaimustuses. Kuid Mark ei tohi seda tegelikult rääkida, sest Dima uhkustab, et ta on selle kõik ise saavutanud. Ainult sellepärast, et Mark mind täielikult usaldas, julges ta mulle erandi teha. Ja kui ma peaksin juhtuma mõnikord tema kontorisse sisse astuma, siis on tal teisel korrusel mõnus väike tuba, kus me võime oma vestlust jätkata.”

      Luke ja Yvonne muigasid osavõtlikult. Perry ei muianud.

      „Ja Tamara?” küsis Luke.

      „Issandast pihta saanud, nagu Dima tema kohta ütles. Ja sellest täitsa segi, nagu saarerahvas räägib. Ei käi ujumas, ei lähe randa, ei mängi tennist, ei kõnele omaenda lastegagi muust kui Jumalast, ignoreerib Natašat täielikult, vaevalt vahetab sõnagi kohalikega, välja arvatud Elspeth, majordoomus Ambrose’i naine. Elspeth töötab reisibüroos, aga kui perekond on koos, jätab kõik sinnapaika ja tõttab appi. Ilmselt laenas üks teenijatüdrukuist hiljuti Tamara ehteid, et tantsima minna. Tamara tabas ta enne, kui ta jõudis need tagasi panna, ja peksis teda nii kõvasti, et tüdrukule tuli teha kaksteist õmblust. Mark ütles, et kui see oleks juhtunud temaga, siis ta oleks lasknud endale ka marutaudivastase süsti teha.”

      „Aga nüüd räägi meile neist kahest tüdrukust, kes su kõrvale istuma tulid,” palus Luke.

*

      Yvonne valmistas ette süüdimõistmist, Luke mängis abiprokuröri ja Gail istus puuris, püüdes pead püsti hoida – mis oli just see, mida ta ise oma klientidel ekskommunikatsiooniga ähvardades teha käskis.

      „Niisiis, Gail, kas need tüdrukud olid juba enne seal üleval platsi võtnud või keksisid nad selle peale üles, et nägid kena daami seal üksinda istumas?” küsis Yvonne, pistes pliiatsiotsa suhu ja uurides oma märkmeid.

      „Nad tulid mööda trepiastmeid üles ja istusid minu kõrvale. Ja nad ei keksinud, vaid tulid.”

      „Naeratades? Naerdes? Üleannetult?”

      „Ei mingit naeratust. Mitte naeratuse varjugi.”

      „Kas sulle tundus, et see, kes tüdrukute järele vaatas, saatis nad meelega sinu juurde?”

      „Nad tulid täitsa selgelt omaenda soovil. Minu meelest.”

      „Oled sa selles kindel?” – mis kõlas keskmisest šotipärasemalt ja visamalt.

      „Ma ju nägin, kuidas kõik käis. Mark hakkas mulle külge lööma, mis mind ei huvitanud, ja ma trampisin kõige ülemisele pingile, et temast võimalikult kaugele saada. Ülemisel pingil ei olnud kedagi peale minu.”

      „Kus nood plikad sel hetkel olid? Kusagil all? Sinuga ühes reas? Kus, palun?”

      Gail tõmbas hinge, et enesekontrolli säilitada, ja jätkas kaalutletult:

      „Nood plikad istusid teises reas, Elspethi kõrval. Vanem pööras ümber ja vaatas minu poole, siis rääkis midagi Elspethiga. Ja ei, ma ei kuulnud, mida ta ütles. Elspeth pööras samuti ümber, vaatas mind ja noogutas tüdrukule nõusolevalt. Tüdrukud arutasid midagi omavahel, tõusid ja tulid trepist üles. Aeglaselt.”

      „Ärge