Meie moodi reetur. John Le Carré

võõrapärase aktsendiga: „Preili, kas me tohime teie juurde istuda?” Gail vastas naerdes: „Aga muidugi, preili.” Nad istusid tema kõrvale, teine teisele poole, ega naeratanud nüüdki.

      „Ma küsisin vanemalt tüdrukult tema nime. Tegin seda sosinal, sest kõik olid nii vaiksed. Ta ütles, et Katja, ja ma küsisin, mis on tema õe nimi. Ta vastas, et Irina. Irina pööras pead ja jäi mind põrnitsema, nagu ma oleksin – ma ei tea, kuidagi nina võõrastesse asjadesse toppinud – või kuidas sellist vaenulikkust mõista. Ma küsisin: „Kas teie ema ja isa on seal?” Ühesõnaga, mõlema käest. Katja raputas järsult pead, Irina ei reageerinud üldse. Istusime mõne aja. Tegelikult päris pika aja, vähemalt laste jaoks. Ma mõtlesin, et võib-olla on neil tennisematši ajal rääkimine ära keelatud. Või võõrastega rääkimine. Või et see on viimati kogu nende inglise keele varu, või et nad on autistid või mõne muu puudega.”

      Gail peatub, oodates julgustust või küsimust, kuid näeb vaid nelja ootavat silma ja Perryt enda kõrval, kes on pööranud pilgu telliskiviseinale, mis lõhnab tema kadunud isa joogiharjumuste järele. Gail hingab mõttes sügavalt sisse ja sukeldub:

      „Siis tuli pooltevahetus. Ma proovisin uuesti: kus sa koolis käid, Katja? Katja raputab pead, Irina raputab pead. Ei käigi koolis? Või ei käi parasjagu? Ilmselt – ei käi parasjagu. Enne käisid Roomas Briti Rahvusvahelises Koolis, aga praegu ei käi. Põhjust ei öeldud ega küsitud. Ma ei tahtnud olla pealetükkiv, aga mul oli ebameeldiv tunne, mida ma ei suutnud alla suruda. Nii et nad elavad Roomas? Enam mitte. Jälle Katja. Nii et siis Roomas te õppisitegi nii hästi inglise keelt kõnelema? Jah. Rahvusvahelises koolis võis valida kas inglise või itaalia keele. Nemad eelistasid inglise keelt. Näitan Dima poegade poole. Kas need on teie vennad? Jälle pearaputused. Nõod? Jah, mingid sugulased. Kõigest mingid? Jah. Kas nemad käivad ka rahvusvahelises koolis? Jah, aga mitte Roomas, vaid Šveitsis. Ja see ilus tüdruk, kes elab raamatus, kas tema on teie nõbu? Vastab Katja, ja teeb seda nii, nagu oleks temalt ülestunnistus välja pressitud: Nataša on meie nõbu, aga – jällegi – kõigest „mingi”. Ja endiselt ei ainsatki naeratust. Kuid Katja näpib mu siidist hõlsti. Nagu poleks kunagi siidi näinud.”

      Gail tõmbab hinge. See pole midagi, ütleb ta endale. See on alles eelroog. Homme alles saate kogu viiekäigulise õuduse. Oodake, kui mul lubatakse olla tagantjärele tark.

      „Ja kui ta siis on siidinäppimisest küllalt saanud, paneb ta oma pea vastu mu käsivart ja suleb silmad. Sellega lõpebki meie sotsiaalne suhtlemine nii viieks minutiks, kui mitte arvestada seda, et Irina võtab teisel pool Katjast eeskuju ja anastab mu teise käsivarre. Tal on sellised teravad väikesed krabiküüned ja ta tõesti klammerdub mu külge. Siis surub ta mu peo vastu oma laupa ja nühib nägu selle vastu, nagu tahaks näidata, et tal on palavik, kuid tegelikult on ta põsed märjad ja ma saan aru, et ta on nutnud. Siis annab ta mu käe tagasi ja Katja ütleb: „Ta nutab vahel. See on normaalne.” Samal ajal lõpeb mäng ja Elspeth tõttab trepist üles, et tüdrukud ära viia, kusjuures selleks ajaks tahaksin mina juba Irina oma sarongi sisse mähkida ja koju kaasa võtta, soovitavalt koos õega, kuid kuna ma seda teha ei saa ega ole mul ka õrna aimugi, mis talle muret teeb, ja kuna ma ei tunne kumbagi ju vähimalgi määral – siis nii see lugu lõpebki.”

*

      Kuid lugu ei lõpe. Vähemalt mitte Antigual. Lugu läheb kenasti edasi. Perry Makepiece ja Gail Perkins veedavad jätkuvalt oma elu ilusaimat puhkust, nagu nad novembris teineteisele olid lubanud. Et kogu seda ilu meelde tuletada, mängib Gail endale ette tsenseerimata mälulindi:

      U. kl. 10, tennis läbi, tagasi majakesse, Perry duši alla.

      Seks, kaunis nagu alati, me suudame seda endiselt. Perry ei tee kunagi midagi poolikult. Kogu tema keskendumisjõud peab olema suunatud ühele asjale.

      Keskpäev või hiljem. Mõjuvatel põhjustel (vt. ülal) hommikusöögita, ujumine meres, lõunasöök basseini ääres, tagasi rannale, sest Perry peab mind võitma minigolfis.

      U. kl. 4 p. l. Tagasi majakesse, Perry võit (miks ta ei lase kordki tüdrukul võita?), uinak, lugemine, taas seks, uus uinak, ajataju kadumine. Minibaar Chardonnayst tühjaks joodud, rõdupiirde najal, hommikumantlis.

      U. kl. 8 õhtul. Otsustame, et oleme liiga laisad riidesse panekuks, tellime õhtusöögi tuppa.

      Endiselt elu ilusaim puhkus. Endiselt Eedeni aias, hambad õunas.

      U. kl. 9 õhtul. Õhtusöök saabub. Seda ei käruta sisse mõni vana toateenija, vaid auväärt Ambrose isiklikult, kes lisaks meie tellitud Kalifornia veinilurrile toob pudeli külma Krugi šampanjat hõbedases jäänõus – see maksab joogikaardi järgi 380 dollarit pluss maksud –, mille ta koos kahe jahutatud klaasiga meie ette asetab, lisaks tulevad liuatäis isuäratavaid tikuvõileibu ja kaks damastsalvrätti ning lõpuks ettevalmistatud kõne, mille valjuks ettekandmiseks ta kohtuteenri kombel rinna ette ja käed külgedele surub:

      „Selle pudeli väga head šampanjat saadab teile kõrgesti austatud härra Dima isiklikult. Härra Dima ütleb teile tänusõnad selle eest,” – ta tõmbab särgitaskust paberi ja lugemisprillid – „ta ütleb, ma tsiteerin: „Professor, mina südamlikult tänan teid hea õppetunni eest suures ausa tennise kunstis ja et olete inglise džentelmen. Ühtlasi tänud, et säästsite mulle viis tuhat dollarit.” Lisaks komplimendid kaunile preili Gailile, ja selline on tema sõnum.”

      Joome mõne klaasi Krugi ja otsustame pudelile põhja peale teha voodis.

*

      „Mis on Kobe biif?” küsib Perry minult mingil hetkel tol sündmusrikkal ööl.

      „Oled kunagi tüdruku kõhtu nühkinud?” küsin ma temalt.

      „Pole eales pähe tulnud,” vastab Perry, seda parajasti just tehes.

      „Neitsilikud lehmad,” seletan talle. „Joodetud sake ja parima õllega. Kobe lehmadel on igaõhtune kõhumassaaž, kuni nad on valmis noa alla minema. Lisaks on tegemist esmase intellektuaalse omandiga,” lisan ma, mis vastab samuti tõele, kuid ma pole kindel, kas ta mind enam kuulab. „Meie advokatuur pidas nende eest maha kohtulahingu ja võitis igas punktis.”

      Magama jäänud, näen ma prohvetlikku und, et olen Venemaal, et on sõjaaeg ja väikeste lastega juhtub hirmsaid asju.

      3

      Gaili taevas läheb pilve ja pimeneb ka keldriruum. Päevavalgus kustub, laua kohal rippuva lambi nõrk valgus tundub aina süngemana ja kiviseinad muutuvad mustaks. Ülevalt tänavalt kostev liikluskära on üha katkendlikum. Ja üha harvemini on näha poolkuukujulistest härmas akendest mööduvaid jalgu. Suur ja sõbralik Ollie, rõngas kõrvas, kuid ilma baretita, on toonud neli tassi teed ja taldrikutäie küpsiseid ning kadunud.

      Ehkki see on seesama Ollie, kes nad Gaili juurest musta taksoga siia oli toonud, on praeguseks selge, et hoolimata tema laial rinnal uhkeldavast litsentsimärgist pole ta päris taksojuht. Luke’i jutu järgi hoiab Ollie „meid kõiki õiguse ja seaduslikkuse rajal”, aga seda Gail ei usu. Sinisukast šoti kalvinist moraalset kompassi ei vaja; vilka silmavaatega džentelmenist džoki jaoks, kes on soomustatud kõrgkihi sarmiga, on see aga hiljaks jäänud.

      Pealegi on Olliel lihttöölise jaoks Gaili arvates liiga palju oidu. Lisaks ajab naist segadusse tema kõrvarõngas – on see seksuaalne signaal või lihtsalt pullitegemine? Samuti ajab segadusse tema hääl. Kui ta seda Primrose Hilli uksetelefonis esimest korda kuulis, oli see puhas kokni. Kui ta nendega takso vaheseina tagant lobises, et kas pole jube maikuu – pärast nii kaunist aprilli, eks ole, ja taevas küll, kuidas need õied selle viimase öökülma õieti üle elavad? –, siis oli Gail hoomanud võõraid intonatsioone ja lauseehitus kippus lonkama. Mis on tema emakeel? Kreeka? Türgi? Heebrea? Või on ka hääl koos üksiku kõrvarõngaga kõigest vahend meiesuguste tüssamiseks?

      Gail soovib, et ta poleks avaldusele alla kirjutanud. Ta soovib, et ka Perry poleks seda teinud. Paraku, Perry mitte lihtsalt ei kirjutanud alla, vaid astus liikmeks.

*

      Reede oli India noorpaari mesinädalate viimane päev, räägib Perry. Seetõttu olid tema ja Gail nõustunud mängima tavalise kolmesetise