Meie moodi reetur. John Le Carré

sätitud. Perry, sinul oli vana spordijakk ja hall reisikott. Bridesheadi välimus. Perry ei ole just teab mis moefriik, aga sa andsid endast parima. Ja muidugi sinu ujumispüksid. Ja mina panin ujumistrikoo peale puuvillase kleidi ja kampsuni, juhuks kui peaks olema jahe, sest me teadsime, et Kolmekorstna juures on eraplaaž ja oli võimalus, et meil palutakse vette minna.”

      Yvonne kirjutab üksikasjalist memorandumit. Kellele? Luke, lõug peopesas, neelab iga ta sõna, Gaili maitse jaoks liigagi ahnelt. Perry uurib süngel ilmel laiku tumedaks tõmbunud telliskiviseinal. Kõigi nende jagamatu tähelepanu on suunatud Gaili luigelaulule.

*

      Kui Ambrose käskis neil kell kuus hotelli peaukse ees valmis olla, jätkas Gail vaoshoitumal toonil, oletasid nad, et nad viiakse Kolmekorstnale ühes noist tumedate klassidega mikrobussidest, kuhu sisenetakse külguksest. Oletus osutus valeks.

      Juhatuse järgi tagumist teed kaudu parklasse jõudnud, leidsid nad eest maasturi ja selle roolist Ambrose’i. Plaan on selline, seletas Ambrose vandenõulase õhinaga, et üllatuskülalised tuleb märkamatult sisse viia mööda vana loodusrada, mis kulgeb keset poolsaart ja jõuab ülesmäge otse Kolmekorstna tagaukse ette, kus Dima ise neil vastas on.

      Ta tegi jälle Ambrose’i häält:

      „Kas teate ka, neil on seal aias miljon tähetulukest, plekktrummibänd, varikatus ja kohale on toodud kõige pehmemad Kobe biifid, mis lehma küljest iial võetud. Ma ei tea, mida neil seal kõike ei ole. Ja härra Dima korraldas kõik kuni viimase pisiasjani ise ja valmistas ette. Ta saatis minu Elspethi ja kogu oma lärmaka perekonna teisele poole St. John’si suurele krabide võidujooksule, et saaks teid tagaukse kaudu sisse toimetada, nii paganama tähtis saladus olete teie täna õhtul!”

      Kui nad oleksid otsinud seiklust, siis oleks loodusrada juba küllalt suur seiklus olnud. Näis, et nad on selle esimesed kasutajad päris mitme aasta järel. Mitu korda pidi Perry läbi võsastiku lausa teed raiuma.

      „Mis talle mõistagi meeldis. Tegelikult oleks ta pidanud talupojaks sündima, eks ole, Perry? Ja siis jõudsime tollesse pikka rohelisse tunnelisse, mille teises otsas seisis Dima nagu õnnelik Minotauros. Kui selline loom on olemas.”

      Perry kondine nimetissõrm tõusis hoiatavalt püsti:

      „Mis oli meil esimene kord Dimat üksinda näha,” ütles ta süngel hoiataval häälel. „Ei ühtki ihukaitsjat, perekonda. Lapsi. Mitte kedagi, kes oleks meid valvanud. Või vähemalt polnud kedagi näha. Vaid meie kolmekesi metsaserval. Usun, et olime Gailiga mõlemad sellest vägagi teadlikud. Täiesti erakordne olukord.”

      Mis tähendust Perry oma märkusele ka ei püüdnud anda, läks see kaduma Gaili jutustuse agressiivses voolus:

      „Ta kaisutas meid, Yvonne! Päriselt kaisutas meid. Enne Perryt, siis lükkas tema kõrvale, kaisutas mind ja siis jälle Perryt. Ei midagi seksuaalset. Suured soojad perekondlikud kallistused. Justkui poleks meid terve igaviku näinud. Või nagu peaksime kauaks ajaks lahku minema.”

      „Või nagu oleks ta olnud meeleheitel,” märkis Perry samasuguse tõsise, järelemõtliku tooniga. „Miski sellest jõudis minuni. Sinuni ehk mitte. Mida me talle sel hetkel tähendasime. Kui tähtsad me talle olime.”

      „Ta armastas meid tõesti,” pühkis Gail otsustavalt edasi. „Seal ta seisis, kuulutades oma armastust. Ta oli veendunud, et ka Tamara armastab meid. Tamaral on lihtsalt raske seda välja öelda, sest ta on pisut hull, sestpeale kui tal see probleem algas. Ei mingit seletust, mis probleem, ja meil ei sobinud muidugi küsida. Nataša armastab meid samuti, aga viimasel ajal ei ütle ta üldse kellelegi midagi, ainult loeb. Kogu pere armastab inglasi nende inimlikkuse ja ausa mängu pärast. Ainult et ta ei öelnud mitte „inimlikkuse”, vaid – kuidas ta ütleski?”

      „Südame.”

      „Me seisame metsatunneli otsas, peame vägevat kaisutamispidu ja tema kõneleb suure suuga meie südameist. Kui suurt armastust võib õieti kuulutada inimesele, kellega sa elus vaid mõne sõna oled vahetanud?”

      „Perry?” küsis Luke.

      „Minule tundus see heroiline,” kostis Perry, kusjuures tema pikk käsi tõusis otsaesisele – klassikaline žest, mis pidi väljendama muret. „Ma ainult ei osanud öelda, miks. Ega ma seda oma tunnistuses kuskil ei maininud? Heroiline? Seda ta minu meelest oli,” – õlakehituse saatel, mis kuulutas ta enda tunded tühiseks – „„väärikas ka kuulirahe all”, mõtlesin ma. Ainult ma ei teadnud, kes teda tulistab. Või miks. Ma ei teadnud üldse midagi peale selle, et …”

      „Et sa oled koos temaga kaljuseinal?” pakkus Gail heasoovlikult.

      „Jah, just. Ja et ta on halval positsioonil. Ta vajas meid.”

      „Sind,” parandas Gail.

      „Hea küll. Mind. Ainult seda ma tahtsingi öelda.”

      „Aga räägi siis ise.”

*

      „Ta kõndis meiega metsatunnelist välja ja siis ümber maja tagakülje, nagu me aru saime,” alustas Perry, kuid katkestas kohe oma jutustuse. „Ma oletan, et te soovite saada selle koha täpset kirjeldust?” küsis ta Yvonne’ilt järsult.

      „Soovime tõesti, Perry,” vastas Yvonne sama löögivalmilt. „Paluks iga viimast kui üksikasja, kui sa oled nii lahke.” Ja ta asus uuesti detailseid märkmeid tegema.

      „Sealt, kus me metsast välja tulime, läks jupike vana teed, kaetud punase šlakiga, mis oli ilmselt kunagi tehtud, et ehitusplatsile ligi pääseda. See oli auklik, läksime ülesmäge.”

      „Tassides oma kinke,” pahvatas Gail kõrvalt. „Sinul oli kriketikomplekt, minul kingipaberisse pakitud asjad lastele kõige viisakamas kotis, mis mul leida õnnestus ja mis ei olnud just eriti uhke.”

      Kas keegi üldse kuulab, küsis ta endalt. Ei, mind küll mitte. Perry on usaldusväärsus ise, mina aga latatara.

      „Tagantpoolt, kust meie lähenesime, oli see maja paras risuhunnik,” jätkas Perry. „Meid oli hoiatatud, et me mingit paleed ei ootaks, ja me teadsime, et maja läheb varsti lammutamisele. Kuid varemeid me ka ei oodanud.” Kodustelt tandritelt lahkunud Qxfordi õpetlasest oli saanud välireporter: „Siis oli seal üks trellitatud akendega lagunenud telliskivihoone, milles ma tundsin ära vana orjade elamu. Laia territooriumi ümbritses valge, umbes nelja meetri kõrgune müür, mille ülaservas oli uus ja terav lõiketraat. Ümberringi mastide otsas võimsad prožektorid nagu jalgpalliväljaku ümber, mis valgustavad iga möödujat. Olime oma majakese rõdult nende valgust näinud. Mastide vahel rippusid tähetulukesed, ilmselt oodates õhtust pidu. Turvakaamerad, mis aga meid ei näinud, sest me tulime teiselt poolt. Oletan, et see oli nii mõeldudki. Uus särav paraboolantenn, seitsme meetri kõrgusel, suunatud põhja poole, nii palju kui ma tagasiteel aru sain. Miami peale. Või Houstoni. Kes võib sellist asja teada.” Ta mõtles veidi. „Ei, teie ilmselt peate. Teie peate selliseid asju teadma.”

      On see norimine või nali? Ei kumbki. See on Perry, kes demonstreerib, kui hästi ta nende eest tööd teeb, kui nad pole seda veel märganud. See on Perry, kes ronib põhjakülje rippkaljudel, veendes neid, et ta ei kaota kunagi õiget teed. See on Perry, kes ei suuda kunagi ära öelda, kui saatus õrritab teda olukorraga, kus tõenäosus räägib tema kahjuks.

      „Siis uuesti mäest alla, jälle läbi metsa aasale, mille tagumises otsas kõrgus kaljune neemetipp. Tegelikult ei olegi majal tagakülge. Või on kõik üks tagakülg, kui soovite. Tegemist on pseudoelisabetaanliku segapudruga voodrilaudadest ja asbestist, vaatega kolmes suunas. Hallid krohvitud seinad. Väikesed tinaraamidega aknad. Puitu imiteeriv vineer ja tagapool varikatus, mille küljes kõlgub latern. Oled minuga ühel meelel, Gail?”

      Oleksin ma siin, kui ma poleks? „Kõik õige,” vastas Gail. Mis ei olnud päriselt see, mida küsiti.

      „Juurde ehitatud magamistoad, vannitoad, köögid ja kabinetid otseustega õue, mis viitas, et see hoone on kunagi olnud mingi kommuun või kogukond. Kokkuvõttes üks suur segadik. See ei olnud Dima süü. Tänu Markile teadsime seda. Dima ja tema omad