Meie moodi reetur. John Le Carré

seda ning Katja pistab oma käe mulle kaenla alla, ja Perry, kelle ma olen täiesti unustanud, võtab mul ümbert kinni ja mina olen ainus, kes nutab.”

*

      Gail on nimetissõrme nuki hammaste vahele surunud, mis on taas üks asi, mida ta teeb kohtus, kui on vaja ennast kaitsta ebaprofessionaalsete emotsioonide eest.

      „Kõnelesime sellest pärast Perryga oma majakeses ja asjad loksusid enam-vähem paika,” ütleb ta. Ta tõstab hääl, et sellele asjalikumat kõla anda, hoidudes samal ajal Perryt oma nägemisulatusse laskmast, ja püüab sellest rääkida, nagu oleks see üsna loomulik, et kaks väikest tüdrukut veedavad mõni päev pärast oma vanemate hukkumist autoõnnetuses mõnusasti aega mererannal.

      „Vanemad hukkusid kolmapäeval. Tennisematš toimus järgmisel kolmapäeval. Järelikult olid kodakondsed seitse päeva leinanud ja Dima otsustas, et on aeg nad värske õhu kätte tuua: kõik välja, ja kes on tennise poolt? Kui nad olid juudid, mis selle järgi, mida me teame, võis vabalt nii ollagi, või vähemalt mõned neist, või näiteks need surnud vanemad võisid olla, siis võib-olla oli neil olnud shiva ja kolmapäeval oligi ette nähtud ellu tagasi pöörduda. Kõik see ei haakunud küll Tamara pühaduse ega kristluse ega tema ristiga, kuid me ei arutanud religioosse kokkusobivuse küsimusi, mitte selle rahvaga seal, ja Tamarat peeti üldiselt imelikuks.”

      Yvonne, lugupidav, kuid kindel: „Mul on ebamugav peale käia, Gail, aga rääkisid, et Irina ütles, et see oli autoõnnetus. Kas see oli kõik, mis ta ütles? Ega ta näiteks öelnud, kus see toimus?”

      „Kuskil Moskva lähedal. See jäi segaseks. Ta süüdistas teed. Tee sees oli liiga palju auke. Kõik sõitsid keset teed, et auke vältida, nii et loomulikult põrkavad autod kokku.”

      „Kas oli juttu ka haiglast? Või said issi ja emme kohe surma? Oli nii?”

      „Silmapilkne surm. „Suur veoauto tuli keset teed ja sõitis nad surnuks.””

      „Kas oli ka muid ohvreid peale nende vanemate?”

      „Ma ei olnud edasiste küsimustega enam kuigi tasemel, ma kardan” – tundes tärkavat ebalust.

      „Aga kas oli ka näiteks juht? Kui ka juht oleks surma saanud, siis oleks sellest ju räägitud?”

      Yvonne on unustanud Perry:

      „Ei Katja ega Irina maininud kordagi autojuhti, surnud ega elusat, otseselt ega kaudselt, Yvonne,” ütleb Perry aeglase ja dotseeriva tooniga, mida ta kasutab laiskade üliõpilaste ning röövellike ihukaitsjatega kõneldes. „Teistest ohvritest ega haiglatest ei olnud juttu, või et mis autoga keegi sõitis.” Tema hääl tõuseb. „Või millised olid kindlustuslepingu tingimused või …”

      „Stopp,” ütleb Luke. „Paus.”

*

      Gail oli jälle esimesele korrusele läinud, seekord ilma eskordita. Perry jäi paigale, ühe käe sõrmed pea küljes, teine käsi närviliselt lauale trummeldamas. Gail tuli tagasi ja võttis istet. Perry nagu ei märganudki seda.

      „Nii, Perry,” ütles Luke energiliselt ja asjalikult.

      „Mis – nii?”

      „Kriket.”

      „See tuli järgmisel päeval.”

      „Me teame seda. See on teie tunnistuses kirjas.”

      „Miks mitte sealt siis lugeda?”

      „Ma arvan, et juba rääkisime sellest.”

      Hea küll, see oli järgmisel päeval, samal ajal, samas rannas, aga teises piirkonnas, tunnistas Perry vastu tahtmist. Parkimiseks keelatud alal peatus seesama tumedate klaasidega mikrobuss. Sealt ei valgunud välja mitte ainult Elspeth, tüdrukud ja Nataša, vaid ka kaksikutest poisid.

      Nii või teisiti oli sõna „kriket” Perrysse uut elu toonud. „Nad nägid välja nagu kaks noort täkku, kes on liiga kaua tallis kinni olnud ja kellel on lõpuks luba nelja kihutada,” rääkis ta äkilise kergendustundega, süvenedes mälupiltidesse.

      Tol päeval olid nad Gailiga valinud koha, mis asus Kolmekorstnast nii kaugel kui võimalik. Nad ei põgenenud Dima ja tema seltskonna eest, vaid neid oli öösel vaevanud südamepööritus ja nad olid ärganud ajusid lõhestava peavaluga, mille põhjuseks oli rumala peaga sisse joodud tasuta rumm.

      „Ning loomulikult ei olnud seal nende eest nagunii pääsu,” sekkus Gail, olles otsustanud jutujärje üle võtta. „Kogu rannas ei olnud sellist kohta. Või oli, Perry? Tegelikult kogu saarelgi mitte, kui me selle üle järele mõtlesime. Miks pagana pärast me neile Dima omadele nii suurt huvi pakkusime? Miks just meie? Kuhu nurga taha ka ei pööranud, seal vaatasid nad sulle vastu. Me hakkasime sellest aru saama. Meie majakesest olid nad otse üle lahe, uurisid meid sealt. Või vähemalt kujutasime seda ette, mis oli sama tüütu. Ja rannas ei olnud neil isegi binoklit vaja. Siruta vaid pea üle aiamüüri ja muudkui jõllita. Mida nad kahtlemata tegidki, sest nagu me laagri üles lõime, nii kulus vaid mõni minut ja mustade klaasidega mikrobuss oligi kohal.”

      Seesama titenäoga ihukaitsja, jätkas juttu omakorda Perry. Seekord mitte baaris, vaid kõrgemal kohal kasvava varjulise puu all. Polnud onu Vanjat Permist oma Šoti mütsi ja vägeva püstoliga, vaid vibalik dublant, ilmselt mingi jõusaalifänn, sest selle asemel et vaatluspostile ronida, sibas ta piki randa edasi-tagasi, peatudes mõlemas pöördepunktis t’ai chi harjutuste tegemiseks.

      „Lokkispäine kutt,” ütles Perry laia irve saatel. „Rahutu tüüp. Või pigem maniakaalne. Ei suutnud üle viie sekundi ühe koha peal istuda ega seista. Ja mitte et kõhn. Lausa luukere. Me liigitasime ta Dima majapidamise uueks osaks. Otsustasime, et Dima Permi onupoegadel on suur käive.”

      „Perry viskas lastele ühe pilgu, eks ole,” rääkis Gail. „Eriti poistele – ja sa küsisid endalt, jumal küll, mida me selle karjaga peale hakkame? Kuid siis kargas sulle pähe kogu puhkuse parim mõte – kriket. Või õieti, tundes Perryt, polnudki selles midagi nii erilist. Andke talle koera näritud pallinäss ja jupp vana ajupuud ning ta on kogu mittekriketimaailma jaoks kadunud. On mul õigus?”

      „Me võtsime mängu äärmiselt tõsiselt, nagu peabki,” nõustus Perry ja kortsutas naeratades kõhklevalt kulmu. „Me ehitasime rannal vedelevast ajupuust värava, panime vitsad üles põikjuppideks, sadamarahvas otsis meile välja mingi nigela kurika ja palli, siis ajasime tagaväljaku jaoks kokku pundi rastafarisid ja mõned vanad britid ning korraga olid meil seitsmemehelised võistkonnad, Venemaa versus ülejäänud maailm, igati vägev. Saatsin poisid Natašat kutsuma, et ta väravat valvaks, kuid nad tulid tagasi jutuga, et Nataša on hõivatud kellegi Turgenevi raamatuga, tehes näo, nagu nad poleks Turgenevist midagi kuulnud. Järgmine töö oli pühade kriketireeglite selgitamine,” – tema muie venis jälle laiaks – „noh, mõnele pimeduses elanud pärismaalasele. Ma ei mõtle muidugi vanu britte ega rastafarisid. Nemad olid sündinud kriketimängijad. Aga väikesed Dimad olid meil ju rahvusvahelised. Nad teadsid midagi pesapallist, kuid suhtusid väga vastumeelselt minu selgitusse, et palli tuleb veeretada, mitte täiest jõust visata. Tüdrukutega tuli veidi vaeva näha, aga kuna me olime saanud britid kurikameesteks, siis võisid tüdrukud olla jooksjad. Kui nad ära tüdinesid, viis Gail nad jooma ja ujuma. Oli nii?”

      „Otsustasime, et peamine on hoida nad liikvel,” selgitas Gail, jagades otsustavalt Perry entusiasmi. „Mitte lasta neil juurelda. Poistele oli kõik, mis me tegime, väga lõbus. Ja tüdrukud – mis puutub minusse, siis neilt lihtsalt üks naeratus kätte saada … ma mõtlen, jumal küll …” ja ta jättis lause lõpetamata.

      Nähes Gaili takerdumist, astus Perry kiirelt vahele:

      „Sellisel pehmel liival on väga raske korralikku viset teha,” selgitas ta Luke’ile, kuni Gail ennast kogus. „Viskajad jäävad jänni, lööjad vajuvad viltu, võid ette kujutada.”

      „Võin tõepoolest,” nõustus Luke lahkelt, võttes kiirelt üle Perry tooni.

      „Mitte et sel vähimatki tähtsust oleks olnud. Igaühel