Meie moodi reetur. John Le Carré

need venelased, oli Mark vastanud. Enamik neist oli saabunud viimaste päevade jooksul ega olnud siiani harjunud tõsiasjaga, et nad on Kariibi mere saarel.

      „Neil on seal midagi lahti,” lisas Mark, peaga üle lahe osutades. „Kära järgi otsustades on neil seal mingi perekonnanõupidamine käsil ja mitte just sõbralikus vaimus. Ma ei tea, kuidas nad oma isikliku hügieeniga hakkama saavad. Pool veevärki on kinni.”

      Ta näitas kaht paksu meest, kellest üks kandis pruuni kaabut ja mõmistas midagi mobiiltelefoni, teine ruudulist, punase tutiga Šoti mütsi.

      „Dima onupojad,” ütles Mark. „Igaüks siin on kellegi nõbu. Nad on Permist.”

      „Permist?”

      „Perm on Venemaa linn, kullake.”

      Veidi kõrgemal istusid kaks linalakka, järades niisuguse innuga närimiskummi, nagu oleks nad selle peale vihased. Dima pojad, kaksikud, ütles Mark. Ja muidugi, kui Gail neid uuesti vaatas, märkas ta sarnasust: turske rinnakorv, sirge selg ja pruunid loppis magamistoasilmad, mis hakkasid juba himukalt tema poole pöörduma.

      Gail hingas kiirelt ja vaikselt sisse ning uuesti välja. Ta hakkas jõudma asjaoluni, mida juristide keskel oleks nimetatud kuldse kuuli küsimuseks, küsimuseni, mille peale tunnistaja pidi põrmuks varisema. Kas ta tahab põrmuks variseda? Kõnelemist jätkates võis ta tänulikult nentida, et telliskiviseinalt vastu kajavas hääles polnud kuulda vähimatki värinat, vähimatki kõhklust ega muud äratuntavat märki:

      „Ning lõpuks istus seal tagasihoidlikult omaette – võis lausa jääda mulje, et demonstratiivselt omaette – too päris rabav viieteist- või kuueteistaastane tüdruk, õlgadeni ulatuvate süsimustade juustega, koolipluusis ja sinises üle põlve kooliseelikus, kes justkui ei kuulunud kellegi juurde. Loomulikult küsisin ma Markilt, kes ta on.”

      Väga loomulikult, otsustas ta kergendustundega, olles ennast kuulanud. Ei ühtki kulmukergitust ümber laua. Braavo, Gail.

      „Tema nimi on Nataša,” selgitas Mark mulle. „Õis, mis ootab noppimist,” kui ma tema prantsuse keelest õigesti aru sain. „Dima tütar, aga mitte Tamara oma. Isa silmarõõm.”

      Kuid mida too kaunis Nataša – Dima tütar, aga mitte Tamara oma – õigupoolest tegi tol hommikul kell seitse, selle asemel et oma isa tennisematši jälgida, küsis Gail kuulajailt. Ta luges nahkköites raamatut, mille oli otsekui voorusekilbi endale rüppe surunud.

      „Rabavalt kaunis,” rõhutas Gail. Ja otsekui südamepõhjast: „Ma mõtlen, ikka tõsiselt ilus.” Mõeldes seejärel: oh issand, ma räägin nagu mõni lesbi, samal ajal kui kõik, mis ma tahan, on jätta ükskõikset muljet.

      Ent taas ei olnud ei Perry ega ülekuulajad nähtavasti märganud ühtki valenooti.

      „Ja kus on siis too Tamara, kes ei ole Nataša ema?” küsis ta Markilt tõsiselt, kasutades võimalust temast pisut eemale nihkuda.

      „Kaks rida kõrgemal sinust vasakul. Väga vaga naisterahvas. Kodus tuntud kui proua Nunn.”

      Gail tegi hooletu pöörde ja silmas viirastuslikku, pealaest jalatallani musta rõivastatud naist. Tema mustades juustes oli juba halli ja need olid krunni keeratud. Tema allapoole kõverdatud kokkusurutud huuled ei paistnud kunagi naeratavat. Ta kandis lillat šifoonrätikut.

      „Kaelas kullast rist, see õigeusu oma, lisaharudega, nagu piiskopil,” rääkis Gail. „Siit siis ilmselt see proua Nunn.” Ning nagu järelmõttena: „Aga oh sa pagan, kuidas ta oskas lava täita. Tõeline tähelepanuröövel,” – näitlejaist vanemate varjud – „tema tahtejõudu oli lausa tunda. Isegi Perry tundis.”

      „Hiljem,” hoiatas Perry. „Nad siin ei taha tagantjärele tarkust.”

      Ah nõnda? Aga enne tark olla mul samuti ei lubata, nähvas pool tema mõistust vastu, kuid tundes kergendust Natašast õnneliku möödalaveerimise üle, jättis ta selle.

      Laitmatu väikese Luke’i juures oli midagi, mis tema tähelepanu tõmbas. See, kuidas ta ilma kavatsemata ikka Luke’ile silma juhtus vaatama, ja see, kuidas Luke’iga sama juhtus. Gail oli algul arvanud, et mees on gei, kuid märkas siis, et teine piilub ta pluusivahesse, kus üks nööp oli lahti jäänud. Gail otsustas, et see on luuseri vaprus. Valmisolek võidelda viimase meheni, kui see viimane mees on ta ise. Nende aastate jooksul, mil ta ootas Perryt, oli ta maganud üsna väheste meestega ja nende hulgas oli üks või kaks, kellele ta oli jah öelnud puhtalt heast südamest, lihtsalt et neile tõestada, et nad on paremad, kui nad ise arvavad. Luke meenutas talle neid.

*

      Valmistudes matšiks Dimaga, ei olnud Perry, vastupidi, pealtvaatajaist üldse hoolinud, nagu ta kinnitas, kõneldes suurima tähelepanuga oma suurtele kämmaldele, mis olid asetatud tema ette lauale. Ta teadis, et nad istuvad tribüünil, ja ta oli neid reketiviipega tervitanud, saamata mingit vastust. Ta oli ta hoopis hõivatud läätsede silmapanekuga, kinganööride pingutamisega, päikesekreemi pealemäärimisega, Marki võimusesse jäetud Gaili pärast muretsemisega ning küsimusega, kui kiiresti tal õnnestub võita ning vehkat teha. Lisaks küsitles teda kolme jala kaugusel seisev vastane.

      „Kas nad segavad sind?” päris Dima tõsise alatooniga. „Minu fänniklubi? Tahad, et ma nad koju saadan?”

      „Muidugi mitte,” vastas Perry, kes oli ikka veidi ärritunud kokkupõrkest ihukaitsjatega. „Nad on su sõbrad, ma arvan.”

      „Oled britt?”

      „Olen.”

      „Inglane, uelslane, šotlane?”

      „Täitsa puhas inglane.”

      Valinud pingi, heitis Perry sellele oma tennisekoti, mida ta ei olnud lubanud ihukaitsjail avada, ja tõmbas luku lahti. Ta tuhlas kotist välja paar higipaela, ühe pea ja teise randme jaoks.

      „Oled preester?” küsis Dima sama tõsiselt.

      „Miks preester? On sul preestrit vaja?”

      „Arst? Mingi meedik?”

      „Kahjuks arst ka mitte.”

      „Advokaat?”

      „Lihtsalt üks tennisemängija.”

      „Pankur?”

      „Jumal küll!” torkas Perry ärritunult, mängides hetke loppis nokkmütsiga, enne kui selle tagasi kotti viskas.

      Kuid tegelikult oli ta rohkem kui ärritunud. Teda oli pahupidi pööratud ja talle ei meeldinud olla pahupidi pööratud. Nii ülevaataja kui ihukaitsjate poolt, kui ta oleks ainult lasknud. No heakene küll, tegelikult ta ju ei lasknud, kuid nende kohalviibimine väljakul – kus nad seisid nagu piirikohtunikud väljaku mõlemas otsas – oli küllaldane, et tema viha ei lahtuks. Veel häbitumalt oli teda pahupidi pööranud Dima ise ja tõsiasi, et viimane oli kell seitse hommikul kohale ajanud parve õnnetuid, kes pidid imetlema tema võitu, ainult süvendas solvangut.

      Dima oli seejärel pistnud käe oma mustade tennisepükste taskusse ja koukinud välja John Kennedy kujutisega hõbedase pooledollarilise.

      „Kas tead? Lapsed ütlevad, et mul on selle mündiga mingi kunskopp, et ma võidan,” seletas Dima usalduslikult, osutades oma kiilaspeaga kahele linalakast poisile tribüünil. „Viskan kulli ja kirja, mina võidan, lapsed arvavad, et mul on selle mündiga miski kunskopp. On sul lapsi?”

      „Ei.”

      „Aga tahaksid?”

      „Kunagi.” Teiste sõnadega: jäta mu hing ükskord rahule!

      „Tahad visata?”

      Kunskopp, kordas Perry endamisi. Kust võis mees, kes kõneles kasinat inglise keelt pooleldi Bronxi aktsendiga teada sellist sõna nagu kunskopp? Perry viskas kulli ja kirja, kaotas ja kuulis tribüünilt pilkavat prääksumist, mis oli esimene märk, et seal üldse keegi toimuva vastu huvi tunneb. Tema pedagoogipilk tabas Dima poegi, kes peo varjus irvitasid. Dima heitis pilgu päikesele ja valis varjulise poole.

      „Mis