Meie moodi reetur. John Le Carré

mis puudutab kogu perekonna alalist elamaasumist Suurbritanniasse vastutasuks teatud pakilise ja Tema Majesteedi Suurbritanniale üliolulise informatsiooni eest. Lapsed ja teenijad tulevad tagasi umbes poolteise tunni pärast. On olemas sobiv koht, kus Dima ja Perry saavad edukalt asja arutada kartmata, et neid pealt kuulatakse. Gail, palun järgne Tamarale maja teise otsa. Võimalik, et majas on palju mikrofone. Me EI RÄÄGI PALUN, kuni kõik on krabivõistluselt tagasi sünnipäevapeole tulnud.”

      „Ja siis helises telefon,” ütles Gail.

*

      Perry istub eeskujulikus asendis, justnagu oleks koosoleku juhataja teda korrale kutsunud, pihud nagu ennegi vastu lauda, selg sirge, kuid õlad sellest hoolimata längus, mõtiskledes, kuidas oleks õigem edasi toimida. Tema lõug väljendab keeldumist, ehkki keegi pole talt küsinud midagi, millele tuleks eiga vastata. Välja arvatud Gail, kelle Perry poole pööratud nägu on üksainus suur palve – või vähemalt nii ta loodab, samas peljates, et võib-olla ta lihtsalt põrnitseb Perryt kurja pilguga, sest ta ei tea enam, milliseid signaale tema nägu välja saadab.

      Luke’i toon on kerge, isegi rõõmsameelne, mis on arvatavasti nii mõeldudki.

      „Ma püüan ette kujutada teid kaht seal seismas,” seletab ta. „Tegemist on tõesti erilise hetkega, oled nõus, Yvonne? Seisate teineteise kõrval seal hallis? Loete? Perry hoiab kirja? Gail, sina vaatad üle tema õla. Mõlemad sõna otseses mõttes tummaks löödud. Teile on tehtud ootamatult ebatavaline pakkumine ja te ei tohi sellele mitte kuidagi reageerida. Õudne. Ja mis puutub Dimasse ja Tamarasse, siis juba lihtsalt vaikimisega olete pooleldi nõustunud. Oletan, et mitte kumbki ei mõtle majast välja tormata. Olete nagu paigale naelutatud. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. On mul õigus? Nii et nende poolt vaadatuna kulgeb asi plaanipäraselt: te olete vaikimisi nõus nõustuma. Sellise mulje te neile paratamatult jätate. Täiesti tahtmatult. Lihtsalt, midagi tegemata, lihtsalt seal olemisega olite saanud osalisteks nende suures mängus.”

      „Ma mõtlesin, et nad mõlemad on täitsa segi,” ütles Gail, et Luke’il veidi õhku välja lasta. „Paranoikud, paar parajaid, ausalt.”

      „Ja millises konkreetses vormis nende paranoia avaldus?” küsis Luke häirimatult.

      „Kust mina peaks teadma? Uskusid ehk näiteks, et keegi on maja lutikaid täis toppinud. Et väikesed rohelised mehikesed kuulavad pealt.”

      Kuid Luke on visam, kui Gail ootab. Ta lausub teravalt:

      „Gail, kas pärast kõike seda, mida te olite kuulnud ja näinud, tundus see tõesti nii ebatõenäoline? Selleks hetkeks te pidite ju olema taibanud, et seisate vähemalt üht jalga pidi Vene kuritegelikus maailmas. Kusjuures sa oled kogenud advokaat, kui tohib meenutada.”

*

      Järgnes pikk paus. Gail ei olnud arvanud, et tal tuleb Luke’iga sarvipidi kokku minna, aga kui too seda soovis, siis oli tema selleks alati valmis.

      „See nõnda-öelda kogemus, mida sa nimetad, Luke,” alustas ta vihaselt, „ei hõlma paraku …” – kuid juba segas Perry vahele.

      „Telefon helises,” meenutas ta Gailile tasakesi.

      „Jah. Nojah, hea küll, telefon helises,” nõustus too. „Jardi kaugusel meist. Vähemgi. Paar jalga võib-olla. Helises nagu tulekahjualarm. Me kargasime ehmatusest õhku. Meie kargasime, nemad mitte. Must, vanamoodne, 1940ndaist pärit riist, ketta ja spiraaljuhtmega, võdiseva rotanglaua peal. Dima võttis toru, röökis sinna midagi vene keeles, ja me nägime, kuidas tema näole ilmus tahtmatult lai pugejanaeratus. Kõik oli tema juures pealesunnitud. Sunnitud naeratus, sunnitud naer, sunnitud lõbusus, muudkui „jah, härra, ei, härra, kolm kotti täis” ja ilme, nagu tahaks teise paljaste kätega ära kägistada. Pilk samal ajal hullu Tamara peal, kes talle ette ütleb. Ja näpp kogu kõne ajal ikka huultel, et meie jumalapärast mingeid taustahääli ei teeks. Oli nii, Perry?” – meelega Luke’i ignoreerides.

      Oli.

      „Nii et need on siis need inimesed, keda nad kardavad, mõtlesin ma. Ja tahavad, et ka meie neid kardaksime. Ja Dimat juhib Tamara. Noogutab, raputab pead, põsed meigitud ja nii, ja teeb ülima hukkamõistu hetkedel Medusa nägu. Aus kirjeldus, Perry?”

      „Lilleline, aga täpne,” nõustus Perry tõrksalt – ja seejärel, jumal tänatud, naeratas talle üle kogu näo. Polnud oluline, et naeratus oli süüdlaslik.

      „Ma kipun arvama, et see oli alles esimene paljudest telefonikõnedest tol õhtul?” päris vilgas Luke, vaadates oma vilgaste, imelikult elutute silmadega neile kordamööda otsa.

      „Enne kui perekond tagasi jõudis, oli helistatud vähemalt pool tosinat korda,” möönis Perry. „Sa kuulsid ka?” – Gaililt – „Ja see oli alles sissejuhatus. Kogu selle aja, mis me nelja silma all vestelda üritasime, kuulsime telefoni, ja siis tuli Tamara Dima peale kisendama, et too toru võtaks, või kargas Dima ise püsti ja jooksis vene keeles vandudes telefoni juurde. Kui majas ka oli mõni paralleeltelefon, siis mina neid igatahes ei näinud. Hiljem õhtul rääkis ta mulle, et puude ja kaljude tõttu mobiiltelefonid seal ei töötanud ning sellepärast kõik helistasidki lauatelefonile. Mina seda juttu ei uskunud. Arvan, et nad kontrollisid tema kohalolekut ja lauatelefonile helistamine on üks viis seda teha.”

      „Nemad?”

      „Inimesed, kes teda ei usalda. Ja keda tema ei usalda. Inimesed, kelle ees ta on tänuvõlglane. Ja keda ta vihkab. Inimesed, keda nad kardavad ja keda meiegi pidime kartma.”

      Inimesed, keda Perry, Luke ja Yvonne tohivad teada, aga mina mitte, mõtles Gail. Inimesed, kes esinevad meie neetud tunnistuses, mis ei ole meie tunnistus.

      „Niisiis oli see hetk, kui te siirdusite Dimaga sobivasse kohta, kus polnud karta, et teid pealt kuulatakse,” pakkus Luke.

      „Jah.”

      „Ja sina, Gail, läksid Tamara seltsi.”

      „Pantvangiks.”

      „Aga sa läksid.”

      „Rõskesse elutuppa, mis haises nahkhiirepissi järele. Plasmateleriga, kust tuli vene õigeusu teenistus. Tamaral oli plekktoos kaasas.”

      „Plekktoos?”

      „Kas Perry ei öelnud? Selles meie ühises tunnistuses, mida mina ei ole näinud? Tamara tassis igal pool kaasas musta plekist kohvrikest. Kui ta selle käest pani, kolises seal miski metalselt. Ma ei tea, kus naised normaalses ühiskonnas oma relvi kannavad, aga mulle jäi mulje, et see oli tema vaste onu Vanjale.”

      Kui see on minu luigelaul, siis ma võtan sellest, mis võtta annab:

      „Plasmateler võttis enda alla suurema osa seinast. Ülejäänud seinad olid kaetud ikoonidega. Reisivate ikoonidega. Erilise pühaduse märgiks kaunilt raamitud. Meespühakud, mitte jumalaemad. Kuhu läheb Tamara, sinna lähevad ka ikoonid, nii mulle tundus. Mu tädi on selline. Endine libu, kes on katoliiklaseks hakanud. Igal tema pühakul on oma funktsioon. Kui võtmed ära kaovad, aitab Antonius. Kui ta läheb trammi peale, siis Christophorus. Kui küsimus on mõnes naelas, siis Markus. Kui sugulane jääb haigeks, siis Franciscus. Kui kell on liiga palju, siis püha Peetrus.”

      Paus. Ta oli ennast ammendanud. Järjekordne osast ilma jäänud vilets näitleja.

      „Ja ülejäänud õhtu, lühidalt öeldes, Gail?” küsis Luke, mitte just kella vaadates, aga enam-vähem sel toonil.

      „Lühidalt öeldes suurepärane, tänan küsimast. Beluugamari, merivähk, suitsutuur, meretäis viina, võrratud pooletunnised ropud toostid joobnu vene keeles ja tohutu sünnipäevatort, kõik mähitud jõleda Vene sigaretisuitsu tervendavatesse pilvedesse. Kobe biif ja kriketimäng aias prožektorite valgel, plekktrummibänd, kelle plärinat keegi ei kuulanud, tulevärk, mida keegi ei vaadanud, viimaste mohikaanlaste purjuspäi ujumas käik ja kesköö paiku koju, et õhtunapsi saatel mõnusalt seda asja lahata.”

*

      Viimast korda võetakse välja Yvonne’i läikpiltide pakk. Ole nii kena ja näita, keda sa selle peo külalistest siit ära tunned, ütleb Yvonne mehaaniliselt.

      „Selle