Meie moodi reetur. John Le Carré

kuni Yvonne lõpetab hoolikalt ei tea mitmenda ülestähenduse ja paneb kirjutusvahendi käest. Tänan, Gail, oled olnud väga vastutulelik, ütleb Yvonne. Vilgas Luke annab märku, et ta otsad kokku tõmbaks. Kokkuvõte on armulik:

      „Gail, kahjuks peame su nüüd vabastama. Oled olnud erakordselt suuremeelne, oled olnud suurepärane tunnistaja; ülejäänut võib meile rääkida Perry. Oleme väga tänulikud. Meie mõlemad. Suur tänu.”

      Ta seisab uksel, teadmata, kuidas ta sinna sai. Yvonne seisab ta kõrval.

      „Perry?”

      Kas Perry vastab? Gail igatahes ei märka seda. Ta läheb trepist üles, vangivalvur Yvonne tihedalt kannul. Edevas plüüsiga kaetud hallis istub Ollie koos oma kokni aktsendi ja võõraste intonatsioonidega. Ta voldib kokku venekeelse ajalehe, ajab end jalule ja seisatab stiilse vanaaegse peegli ees, et kahe käega oma baretti sättida.

      5

      „Kas ootan, kuni oled uksele jõudnud?” küsis Ollie, pöörates end oma istmel, et läbi takso vaheakna Gailile otsa vaadata.

      „Pole vaja, kõik on korras.”

      „Aga sa ei näe sedamoodi välja. Vähemalt siit vaadatuna. Sa oled närvis. Tahad, et tulen ja joon koos sinuga teed üks tassikene?”

      Teed üks tassikene? Teedüks? Tassikene?

      „Ei, tänan. Kõik on korras. Ma pean lihtsalt magama.”

      „Mitte miski ei taasta paremini vormi kui väike uinak, mis?

      „Ei. Mitte miski. Head ööd, Ollie. Tänan küüdi eest.”

      Gail läks üle tänava, oodates, et Ollie ära sõidab, kuid ta ei sõitnud.

      „Unustasid oma käekoti, kullake!”

      Mis vastas tõele. Ja tegi teda enda peale kurjaks. Ja kurjaks Ollie peale, kes ootas, millal ta kodu lävele jõuab, ja alles siis hõikas. Gail pomises tänusõnu ja nimetas ennast idioodiks.

      „Oh, ära palu vabandust, Gail, ma olen ise palju hullem. Kui mu pea ära käiks, unustaksin sellegi kuskile maha. Kas meie otsus on ikka päris kindel, kullake?”

      Mitte milleski ei saa päris kindel olla, kullake. Praegu mitte. Päris kindel ei saa olla selleski, kas sa oled tippspioon või kõigest käealune. Ei saa olla kindel, miks sa päise päeva ajal Bloomsburysse sõites kandsid paksude klaasidega prille, aga pilkases pimedas tagasi sõites sul prille ei olnud. Või näevadki teiesugused spioonid ainult pimedas?

*

      Korter, mille Gail oli isalt kaaspärinud, polnudki õieti korter, vaid majaosa, mis hõlmas kena valge viktoriaanliku hoone kaks ülemist korrust. See oli just sedasorti ehitis, mis ridamisi koos Primrose Hillile tema võlu annavad. Teine pool kuulus Gaili sotsiaalselt ülesmäge rühkivale ja koos rikaste sõpradega faasaneid tapvale vennale, ning umbes viiekümne aasta pärast, kui vend ei ole ennast selleks ajaks surnuks joonud ja kui Perry ja Gail on ikka veel koos – milles ta praegu küll kahtles –, on nad selle poole tema käest välja ostnud.

      Eeskoda haises korteri nr. 2 Bourguignonne’i kastme järele ja kajas ülejäänud majaelanike riidlemisest ning televiisorihäältest. Perry maastikuratas, millega ta nädalalõpuretki sooritas, oli oma vanas ebamugavas kohas, ketiga vihmaveetoru küljes. Gail oli Perryt hoiatanud, et ühel ilusal päeval paneb mõni hakkaja varas pihta nii ratta kui vihmaveetoru. Perry lemmikharjutuseks oli sõita kell kuus hommikul üles Hampstead Heathile ja kihutada siis tagasi alla mööda neid radu, mis on märgistatud sildiga „Jalgrattureile keelatud”.

      Vaip, mis kattis tema ukseni viivat kolme mademega treppi, oli lagunemise viimases staadiumis, kuid kuna esimese korruse üürnik ei saanud aru, miks tema üldse midagi maksma peaks, ja kaks ülejäänut ei maksnud seni, kuni tema ei maksnud, siis oodati Gaililt kui majarahva tasuta advokaadilt kompromissettepanekut, aga kuna ükski osapool oma kindlustatud positsioonidelt lahkuda ei kavatsenud, siis millisest kompromissist sai üldse juttu olla?

      Ent täna õhtul oli ta neile kõigile tänulik: riielge ja laske ärakukkumiseni oma kuradi muusikat ning olge nii normaalsed kui vähegi saate, sest oh kuidas Gail praegu normaalsust vajas. Tirige ta operatsioonitoast välja ja viige palatisse taastuma. Öelge talle, et õudusunenägu on läbi, kulla Gail, pehmehäälsed šoti aktsendiga sinisukad ja alamõõdulised Etoni aktsendiga spionokraadid on kadunud, enam pole orvuks jäänud lapsi, jalustrabavalt kauneid Natašasid, püstoleid haaravaid onusid, Dimasid ega Tamarasid, ja Perry Makepeace, minu taevast saadetud armsam ja sõge süütuke, ei mässi ennast eneseohverduse lipu sisse, põhjuseks orwellilik armastus kadunud Inglismaa vastu, imetlusväärne tung tõelise Ühtekuuluvuse järele – oh issand, ühtekuuluvuse millega? – või tema kodukootud ja pahupidi pööratud puritaanlik edevus.

      Trepist üles ronides hakkasid ta põlved värisema.

      Esimesel mademel värin tugevnes.

      Teisel oli värin juba nii tugev, et ta pidi seinale nõjatuma ja ootama, kuni värin järele andis.

      Ja kui ta siis viimasele trepilõigule jõudis, tuli tal ennast mööda käsipuud üles vinnata, et jõuda ukseni enne, kui automaatlüliti valguse kustutab.

      Ta toetas selja vastu lukustatud ust ja kuulatas, püüdes õhus haista kas alkoholi, lõhnavee või nõrga sigaretisuitsu lõhna – või kõiki kolme –, mis olid mõni kuu tagasi talle ette öelnud, et tema elamisse on sisse murtud – juba enne kui ta mööda keerdtreppi üles ronis ja oma silmaga nägi nii täiskustud voodit, purukskistud patju kui huulepulgaga peeglile kirjutatud ähvardusi.

      Alles pärast seda, kui ta oli tolle hetke mõttes uuesti läbi elanud, avas ta köögiukse, riputas mantli varna, astus vannituppa, pissis, valas endale korraliku klaasitäie Riojat, võttis lonksu, täitis klaasi uuesti ja viis selle ebakindlal sammul elutuppa.

*

      Et seista, mitte istuda. Tänan, ei. Ta oli nii kaua passiivselt istunud, et seda jätkus eluajaks.

      Seista georgiaanliku kamina isetehtud männipuidust koopia ees, mis ei töötanud ja mille oli üles sättinud eelmine omanik, ning vaadata samasse laia lükandaknasse, mille ees Perry oli seisnud kuue tunni eest: linnu moodi ja kaheksa jalga pikk, end kallutades ja piiludes alla tänavale, oodates väljalülitatud plafooni ja 73-ga lõppeva litsentsinumbriga tavalist musta taksot, mille roolis istub juht nimega Ollie.

      Meie akendel ei ole kardinaid. On ainult luugid. Perry, kellele meeldib paljas aken, kuid kes on nõus maksma poole kardinate hinnast, kui Gail neid tõesti tahab. Perry, kes ei armasta keskkütet, kuid muretseb, et Gailil on külm. Perry, kes hirmust ülerahvastatuse ees ühel hetkel ütleb, et nad võivad saada vaid ühe lapse, aga sealsamas tahab kuut. Perry, kes niipea, kui nad pärast oma persseläinud elu-ilusaimatpuhkust Inglismaal jala maha panid, ummisjalu Oxfordi kihutas, ennast oma e-kirjadesse mattis ja viiskümmend kuus tundi vaid mingeid salapäraseid sõnumeid vahetas:

      tunnistus peagi valmis … kontakt vajalike inimestega loodud … saabun Londonisse keskpäeva paiku … palun jätke võti mati alla …

      „Ta ütles, et nad on eraldi meeskond, mitte tavalised,” sõnab Perry valede taksode möödumist jälgides.

      „Ta?”

      „Adam.”

      „Mees, kes sulle tagasi helistas. See?”

      „Jah.”

      „Eesnimi või perekonnanimi?”

      „Mina ei küsinud ja tema ei öelnud. Ta ütles, et neil on selliste juhtumite jaoks inimesed ja vahendid olemas. Spetsiaalne maja. Ta ei hakanud telefonis ütlema, kus. Taksojuht teab.”

      „Ollie.”

      „Jah.”

      „Aga milliste juhtumite jaoks siis?”

      „Selliste nagu meie oma. Rohkem ma ei tea.”

      Must takso sõidab mööda, aga plafoon põleb. Tähendab, mitte spioonitakso. Vaid tavaline takso. Roolis mees,