Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

vankripärasse ahelaisse jäetud.

      Nii pestud kui pesematud sõid õhtuks sooje lihapirukaid ja küpseõunu. Kõrtsmik tegi neile omal kulul ühed õlled välja. „Üks mu vendadest tõmbas aastaid tagasi ka musta rüü selga. Nutikas teenijapoiss, aga jäi ühel päeval vahele, kui isanda laualt pipart näppas. Tal meeldis pipra maitse, muud midagi. Ainult näputäis pipart, aga ser Malcolm oli range mees. Kas teile seal Müüril pipart antakse?” Yoren vangutas pead ja mees ohkas. „Kahju. Lyncile see pipar meeldis.”

      Arya sõi lusikaga veel ahjusooja pirukat ja rüüpas suutäite vahele ettevaatlikult oma kannust. Talle meenus, et tema isa oli vahel lubanud neil kruusi õlut juua. Sansa krimpsutas seda maitstes alati nägu ja ütles, et vein on palju mahedam, kuid Aryale oli see päris meeldinud. Sansale ja isale mõeldes läks tal meel kurvaks.

      Kõrts oli tulvil lõunasse minevaid inimesi ja võõrustoas puhkes üldine meelepaha, kui Yoren ütles, et nemad lähevad teises suunas. „Varsti tulete tirinal tagasi,” kinnitas kõrtsmik. „Põhja pole mõtet minna. Pooled põllud on maha põletatud ja rahvas, kes veel kohale jäänud, on kõik linnustes varjul. Üks jõuk läheb koidikul ja videvikus on juba järgmine kohal.”

      „See ei loe meile midagi,” väitis Yoren kangekaelselt. „Olgu nad Tullyd või Lannisterid, vahet pole. Vahtkond ei ole kellegi poolt.”

      Isand Tully on minu vanaisa, mõtles Arya. Tema jaoks oli siin küll vahet, kuid ta hammustas huulde ja püsis vait ning kuulas edasi.

      „Need pole ainult Lannisterid ja Tullyd,” ütles kõrtsmik. „Metslased on Kuumägedest alla tulnud ja eks katsuge neile selgeks teha, et te pole kellegi poolt. Ja Starkid lõid nüüd ka sekka, nende noor valitseja, surnud Käe poeg, on põhjast siia tulnud…”

      Arya nõksatas sirgu ja kikitas kõrvu. Kas kõrtsmik rääkis Robbist?

      „Räägitakse, et see poiss ratsutab lahingusse hundi seljas,” ütles üks kollaste juustega mees, kann käes.

      „Loll jutt.” Yoren sülitas.

      „Mees, kes mulle seda rääkis, oli seda ise näinud. Ta vandus, et see hunt oli hobuse suurune.”

      „Ega vandumine asja veel tõeks tee, Hod,” lausus kõrtsmik. „Sa vannud kogu aeg, et maksad mulle oma võla ära, aga ma pole seda raha veel seni näinud.” Söögisaalis puhkes naer ja kollaste juustega mees tõmbus näost punaseks.

      „Hunte on tänavu hullupööra palju,” võttis sõna kahkja jumega mees teetolmuses rohelises mantlis. „Jumala Silma ümbruses on nende karjad nii jultunuks läinud, et keegi ei mäleta midagi sellist. Lambad, lehmad, koerad – vahet pole, nad tapavad nii, nagu isu on, ega pelga inimesi. Kes sealkandis öösel metsa läheb, võib elust ilma jääda.”

      „Ah, see ka paljas jutt ega pole õigem kui see teine.”

      „Üks mu sugulane rääkis sedasama ja tema küll juba ei valeta,” ütles üks vanaeit. „Ta rääkis, et neid on suur kari, mitusada tükki, ja nad murravad inimesi. Neid juhib üks emahunt, hatt seitsmendast põrgust.”

      Emahunt. Arya loksutas õlut kannus ja jäi mõttesse. Kas Jumala Silm oli Kolmjõe lähedal? Talle oleks kaart marjaks ära kulunud. Nymeria oli temast jäänud Kolmjõe juurde. Hunt ei olnud minna tahtnud, aga Jory ütles, et neil pole valikut ja et kui hunt koos nendega tagasi läheb, siis tapetakse ta Joffrey puremise eest ära, olgugi poiss selle ära teeninud. Nad olid pidanud karjuma ja kisendama ja kive loopima ja alles siis, kui ürghunt paar korda Arya käest kiviga pihta sai, loobus ta lõpuks neil kannul käimast. Ta ei tunneks mind vist nüüd enam äragi, mõtles Arya. Või kui tunnekski, siis vihkaks ta mind.

      Rohelises mantlis mees ütles: „Ma kuulsin, kuidas see põrguelukas ühel päeval ühte külla läks… turupäev, kõik kohad rahvast täis, tema aga jalutab külma kõhuga sinna ja kisub sülelapse ema käte vahelt. Kui see lugu isand Mootoni kõrvu jõudis, vandus ta koos oma poegadega, et teevad sellele elukale lõpu. Nad leidsid ta pesa hundikoerte abil üles ja pääsesid vaevu eluga tulema. Ükski koertest ei tulnud tagasi, mitte ükski.”

      „See on tühi lori,” pahvatas Arya, enne kui endal sõnasabast kinni sai. „Hundid ei söö sülelapsi.”

      „Ja mis sina ka selle kohta tead, poiss?” küsis rohelises mantlis mees.

      Enne, kui Arya midagi vastata jõudis, haaras Yoren tal käest kinni. „Poiss on õllest jommis, muud midagi.”

      „Ei ole. Nad ei söö lapsi…”

      „Kao välja, poiss… ja vaata, et sa seal püsid, kuni õpid meeste jutu ajal suu kinni hoidma.” Yoren andis Aryale müksu selga, tõugates teda külgukse poole, kustkaudu pääses tallide juurde. „Mine juba. Vaata, kas tallipoiss on meie hobuseid jootnud.”

      Vihast kange Arya läks välja. „Nad ei söö lapsi,” pomises ta ja lõi käigu pealt üht kivi jalaga. See veeres eemale ja peatus vankrite all.

      „Poiss,” hõikas sõbralik hääl. „Armas poiss.”

      Teda kõnetas üks raudu pandud meestest. Arya ligines ettevaatlikult vankrile, üks käsi Nõela pidemel.

      Vang kergitas tühja kannu, nii et ahelad kõlksusid. „Mees maitseks heameelega veel õlut. Mehel on janu, sest ta kannab neid raskeid võrusid.” Ta oli neist kolmest kõige noorem, sale, kenade näojoontega, alati naeratav. Tema juuksed – ühel peapoolel punased ja teisel poolel valged – olid kongisistumisest ja teekonnast üleni pulstunud ja räpased. „Mees tahaks ka ennast pesta,” ütles ta, kui nägi, millise pilguga Arya teda silmitseb. „Poiss võiks endale sõbra saada.”

      „Mul on sõbrad,” ütles Arya.

      „Mina küll ühtki ei näe,” sõnas ninatu mees. Ta oli rässakas ja turd ja tal olid hiigelsuured kämblad. Tema käsi ja jalgu ja rinda ja isegi selga katsid mustad karvad. Teda vaadates meenus Aryale pilt ühest Suvesaartel elavast ahvist, mida ta oli kord ühes raamatus näinud. Keset nägu haigutav auk ei lasknud teda kaua vaadata.

      Kiilaspäine mees avas suu ja sisistas nagu mõni tohutu valge sisalik. Kui Arya ehmunult tagasi võpatas, ajas mees suu pärani ja kõngutas tema poole keelt, kuigi see oli pigem könt kui keel. „Jäta järele,” pahvatas Arya.

      „Mees ei saa türmis endale kaaslasi valida,” ütles kena punase-valgejuukseline mees. Tema kõneviis meenutas Aryale millegi poolest Syriot; see oli samasugune, kuid ometi erinev. „Need kaks ei tunne viisakaid kombeid. Mees vabandab nende pärast. Sinu nimi on Arry, eks ole?”

      „Köbrupea,” sõnas ninatu mees. „Köbrupea Köbrunägu Kepipoiss. Vaata ette, loratlane, muidu lööb ta sind oma kepiga.”

      „Mees peab oma seltsiliste pärast häbenema, Arry,” ütles kena mees. „Sellel mehel on au olla Jaqen H’ghar, pärit Lorathi vabalinnast. Ta igatseb kangesti koju. Selle mehe halvasti kasvatatud vangistuskaaslased on Rorge” – ta viipas kannuga ninatu mehe poole – „ja Pureja.” Pureja sisistas uuesti Arya poole, paljastades suutäie teravaks viilitud, kollakaks tõmbunud hambaid. „Mehel peab mingi nimi olema, kas pole? Pureja ei oska rääkida ja Pureja ei oska kirjutada, kuid tal on väga teravad hambad, seepärast nimetab mees teda Purejaks ja tema naeratab. Kas ta meeldib sulle?”

      Arya taganes vankri juurest eemale. „Ei.” Nad ei saa mulle midagi teha, kinnitas ta endale, nad on üleni ahelais.

      Mees pööras oma kannu alaspidi. „Mees hakkab nutma.”

      Ninatu Rorge viskas Aryat vandudes oma joogikannuga. Vangirauad muutsid ta kohmakaks, kuid sellele vaatamata oleks raske tinakann Aryale otse pähe raksatanud, kui tüdruk poleks kõrvale hüpanud. „Too meile õlut, naga. Jalamaid!”

      „Ole vait!” Arya üritas mõelda, mida Syrio oleks teinud. Ta tõmbas oma puust harjutusmõõga välja.

      „Tule lähemale,” ütles Rorge, „ja ma lükkan selle kepi sulle perseauku ja nussin sul vere välja.”

      Hirm lööb sügavamaid