Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

ometi. „Kui sa niimoodi jätkad, võin ma vihaseks saada.”

      See hoidis Cersei kätt tagasi. „Miks see mulle korda peaks minema?”

      „Mul on uued sõbrad,” nentis Tyrion. „Nad ei meeldiks sulle põrmugi. Kuidas sa Roberti tapsid?”

      „Ta tegi seda ise. Meie ainult aitasime kaasa. Kui Lancel nägi, et Robert läheb metssiga küttima, andis ta talle kanget veini. Haput punaveini, mida Robert kõige rohkem armastas, kuid kangestatut, kolm korda kangemat, kui tema harjunud oli. Sellele suurele vanale tõhule maitses see hästi. Ta oleks võinud selle kaanimise iga hetk pooleli jätta, aga ei – tema jõi ühe lähkri tühjaks ja käskis Lancelil uue tuua. Kult hoolitses ülejäänu eest. Kahju, et sind peielauas ei olnud, Tyrion. Maitsvamat metssiga polnud ma elus veel söönud. See küpsetati koos seente ja õuntega ära ja sellel oli võidu maitse.”

      „Tõepoolest, õde, sa oled leseks sündinud.” Tyrionile oli Robert Baratheon, see suur kuraasi täis molkus, üsna meeldinud… kindlasti osalt seetõttu, et tema õde teda silmaotsaski ei sallinud. „Kui sul mulle rohkem kõrvakiil ei jagu, siis hakkan ma nüüd minema.” Ta käänas jalad küljele ja ukerdas kohmakalt toolilt maha.

      Cersei kortsutas kulmu. „Ma ei ole sulle lahkumiseks luba andnud. Ma tahan teada, kuidas sa mõtled Jaime vabastada.”

      „Ma ütlen seda sulle siis, kui ise tean. Salaplaan on nagu puuvili, see tahab küpsemist. Praegu aga on mul plaanis tänavatel ringi ratsutada ja linnaga tutvuda.” Tyrion toetas käe ukse kõrval seisva sfinksi peale. „Üks palve, enne kui ma lahkun. Palun hoolitse selle eest, et Sansa Starkiga midagi ei juhtuks. Mõlemast tütrest ei tohi me mingil juhul ilma jääda.”

      Nõupidamissaalist väljunud, tegi Tyrion ser Mandonile kummarduse ja hakkas mööda pikka võlvkoridori edasi minema. Bronn asus tema kõrvale. Timetti poega Timettit polnud kusagil näha. „Kuhu meie punane käsi kadus?” küsis Tyrion.

      „Tal tuli tahtmine ringi vaadata. Temasugused pole loodud koridoris ootama.”

      „Ma loodan, et ta mõnda tähtsat nina maha ei löö.” Mägilased, kes olid Tyrioni kutsel oma kindlustest Kuumägedes alla tulnud, olid omal metsikul viisil ustavad, kuid nad olid ka uhked ning riiakad ning kippusid tõelistele või kujuteldavatele solvangutele mõõgaga vastama. „Katsu ta üles leida. Ja hoolitse ühtlasi selle eest, et ülejäänud saaksid katuse alla ja kõhud täis. Ma tahan, et nad pannakse kasarmutesse Käe Torni all, aga ära lase kojaülemal panna Kivivareseid Kuuvendade lähedusse ja ütle talle, et Kõrvetatud tuleb majutada täiesti omaette.”

      „Kuhu sina lähed?”

      „Ma ratsutan tagasi „Lõhkisesse Alasisse””.

      Bronn irvitas häbematult. „Sa saatjat ei vaja? Räägitakse, et tänavatel on ohtlik.”

      „Ma lähen oma õe kaitsesalga pealiku juurde ja tuletan talle meelde, et mina olen samavõrd Lannister. Ta ei tohi unustada, et ta on vandunud truudust Casterly Kaljule, mitte Cerseile ega Joffreyle.”

      Tund hiljem ratsutas Tyrion Punasest Kantsist välja, saatjaiks tosin Lannisteride sõdalast helepunastes mantlites ja lõvikujulise harjaga kiivrites. Kui nad väravavavõre alt läbi sõitsid, märkas ta müürile üles seatud päid. Määndumisest ja vanast tõrvast mustaks tõmbunud, olid need juba ammu äratundmatuks muutunud. „Pealik Vylarr,” hõikas Tyrion, „ma tahan, et need oleksid homseks maha võetud. Andke need puhastamiseks vaikivate õdede kätte.” Ta oli kindel, et saab olema pagana raske neid kehadega kokku klapitada, aga seda tuli teha. Teatud sündsusest tuli kinni pidada ka sõjaajal.

      Vylarr lõi kõhklema. „Tema Majesteet on öelnud, et ta tahab, et nende reeturite pead müürile jääksid, kuni need kolm viimast tühja ora seal lõpus täidetud saavad.”

      „Las ma õige oletan korra. Üks on mõeldud Robb Starki, teised kaks isand Stannise ja isand Renly jaoks. Kas pole äkki nii?”

      „Jah, mu isand.”

      „Minu õepoeg sai täna kolmeteistkümne aastaseks, Vylarr. Püüdke seda meeles hoida. Need pead olgu homseks maha võetud või muidu tuleb ühe tühja ora otsa kellegi neljanda oma. Kas te saite minust aru, pealik?”

      „Ma kannan ise hoolt, et need maha võetakse, mu isand.”

      „Tubli.” Tyrion andis hobusele kandu ja traavis edasi ning punastes mantlites sõdalased kiirustasid talle järele.

      Ta oli Cerseile öelnud, et tahab linnaga tutvuda. See polnud täiesti vale. Tyrion Lannisterile ei meeldinud paljud asjad, mida ta nägi. Kuningalinna tänavad olid alati olnud rahvarohked ja kärarikkad, kuid nüüd lõhnasid nad ohu järele sellisel moel, mida ta varasemast ajast ei mäletanud. Kangastelgede tänava lähedal vedeles rentslis alasti korjus, mida metsistunud koertekari oli purenud, kuid keegi ei paistnud sellest hoolivat. Kõikjal oli näha kollastes mantlites ja mustades rõngassärkides vahimehi, kes liikusid paarikaupa mööda tänavaid, raudmalakad kogu aeg käepärast. Turud kubisesid räbalais inimestest, kes müüsid oma majapidamistarbeid hinna eest, mida vähegi pakuti… ja olid silmatorkavalt tühjad toitu müüvatest talunikest. See vähene toidukraam, mis Tyrionile silma hakkas, oli kolm korda kallim kui aasta tagasi. Üks kaubitseja müütas vardas praetud rotte. „Värsked rotid,” hõikas ta valjult, „värsked rotid.” Kahtlemata olid värsked rotid etem kaup kui vanad, roiskuma läinud rotid. Hirmuäratav oli see, et need rotid nägid palju isuäratavamad välja kui suurem osa lihunike poolt pakutavast. Jahu tänaval nägi Tyrion iga teise poe uksel vahimehi. Kehvadel aegadel leiavad isegi pagarid, et rändsõdurid maksavad vähem kui leib, mõtles ta.

      „Näib, et toitu linna ei tooda?” pöördus ta Vylarri poole.

      „Üsna kasinalt,” möönis pealik. „Kuna Jõgedevahes käib sõda ja isand Renly kogub Mägiaias mässuliste väge, on lõunasse ja läände viivad teed suletud.”

      „Ja mida mu tubli õde on selles suhtes ette võtnud?”

      „Ta astub samme, et kuninga rahu uuesti jalule seada,” kinnitas Vylarr. „Isand Slynt on Linna Vahtkonna arvukust kolmekordistanud ja kuninganna pani tuhat käsitöölist meie kaitset tugevdama. Müürsepad kindlustavad müüre, puusepad ehitavad sadu viskemasinaid ja katapulte, noolesepad vestavad nooli, sepad taovad mõõku ja Alkeemikute Gild on lubanud anda kümme tuhat tündrit turmatuld.”

      Tyrion kügeles rahutult sadulas. Tal oli hea meel, et Cersei polnud istunud, käed rüpes, kuid turmatuli oli salakaval kraam ja kümnest tuhandest tündrist piisanuks, et kogu Kuningalinn tuhaks põletada. „Kust mu õde raha võttis, et kõige selle eest maksta?” Polnud mingi saladus, et kuningas Robert oli valitsuse suurtesse võlgadesse mässinud ja alkeemikud ei olnud reeglina mingid altruistid.

      „Isand Pisinäpp leiab alati mingi abinõu, mu isand. Ta kehtestas maksu neile, kes tahavad linna pääseda.”

      „Jah, sellest on kindlasti abi,” ütles Tyrion, ise mõeldes: Nutikas. Nutikas ja julm. Kümned tuhanded olid pagenud sõja jalust loodetavalt ohutusse Kuningalinna. Ta oli näinud neid kuningateel, emade ja laste ja murelike isade salku, kes olid ahne pilguga tema hobuseid ja vankreid jõllitanud. Kui nad linnani jõuavad, maksavad nad kindlasti hinge tagant kõik ära, et nende kõrgete turvaliste müüride taha sõja eest pakku pääseda… kuigi nad mõtleksid ehk ümber, kui nad turmatulest teaksid.

      Lõhkise alasi sildiga kõrts asus nende müüride vaateväljas, Jumalate värava lähedal, kustkaudu nad olid hommikul linna tulnud. Kui nad sisehoovi ratsutasid, tõttas üks poiss Tyrionit sadulast maha aitama. „Viige oma mehed kantsi tagasi,” käskis kääbus Vylarri. „Ma veedan öö siin.”

      Pealiku ilme oli kahtlev. „On siin ikka turvaline, mu isand?”

      „Kui sellest rääkida, pealik, siis oli see kõrts Mustkõrvu täis, kui ma siit hommikul lahkusin. Chella Cheyki tütre ligiduses ei saa ennast kunagi päris turvaliselt tunda.” Tyrion taarutas ukse poole, jättes Vylarri tema sõnade üle pead murdma.

      Kui ta kõrtsi võõruskambri ukse õlaga lahti tõukas, tervitas teda lõbus lärm.